Kergitab kulmu: kirjakohad ja võim

Evi Aruj?

  Kõik me oleme kogenud luterliku jutluse pehmet väge. Enamasti algab see mingi kirjakoha, piiblist pärit loo või selle katkendi esitamisega, millele järgneb manitsev-hoiatav tõlgendamine. Jutluse maagiat toetab erinemine argikõnest, monotoonselt ninahäälne, hüpnootiline intoneerimine – teatrikunstiga lähedane artistlik võte. Tähelepanuväärseim on lugude võime saavutada kõikehõlmav tähendus ja totaalne mõjujõud.

 Ka kunst ja kirjandus on läbi aegade lugusid jutustanud. Ometi on siin oluline erinevus: kunstiloomingut saadab teadmine, et tegemist on tinglikkuse maailmaga, mänguga, tõeluse ühe võimaliku tõlgendusega. Luues kõigi vahenditega tõeluseillusiooni, püüdes veenda ja peibutades “sisenema”, jätab lugu kunstiloomingus võimaluse pidada kõike mänguks. Liigsed tõeambitsioonid ei tule kunstiloomingule kasuks. Paradoks, aga rõhutatult ideoloogiline või “sotsiaalne” kunst kaotab veenvuses.

Usundit toestav superlugu välistab mängu. See ei püüagi veenda, vaid eeldab tingimusteta andumust. Kogu inimlik eksistents on sel puhul kodeeritud ühte suurde loosse või lugude gruppi. Kõik eksisteeriv on loo igavene taaskehastumine. Püha superlugu oma “lihalikus” olekus on isegi teisejärguline, see toimib nagu moodul või matriits, millega saab mõista kõiki inimesi ja olukordi.

Tolle looks saanud maailma tõlgendamine on saladusega looritatud ja jääb valitud, superlugu teenindava institutsiooni hierarhias kõrgemate persoonide  pärisosaks. Siin tulevad mängu ilmutused ja prohvetlus, eksperdid, kes teavad, ja poliitilised liidrid, kellel on nägemused. Mõnikord tundub, et polegi väga suurt vahet, kas tegu on looga nähtamatust käest või mehest, kes surnust üles tõusis. Siiski lubab ühiskondlik konjunktuur vähemasti formaalselt, loosungina, mitut konkureerivat lugu.

Aga salapärane mehhanism, mille abil mingi lugu võtab inimese peas võimu ja muutub universaalseks tõlgendamismasinaks, on kõigi õpetuste ja ideoloogiate imelisim ja jubedaim omadus. Ühtviisi õõvastavalt mõjuvad kõik, kelle mingi lugu on jäägitult alla neelanud, olgu tegu komsomoliaktivisti, usuaktivisti või euroaktivistiga.

Ka jätkuvalt päevakorras püsivale luterliku vundamendiga usu(ndi)õpetusele mõeldes tundub masendavaim totalitaarse mõtteviisi kultiveerimine, mis paratamatult kaasneb ühe suure loo universaalse moodulina kasutamisega ja mis välistab igasuguse (enese)kriitilise vaate väljastpoolt.

Suurte lugude ja keele võimu on XX sajandil piisavalt ja põhjalikult analüüsitud. Tundub, et just nende superlugude liigjõhker, pööbellik mahatallamine üha enam populismi kalduva liberalistliku mõttetraditsiooni poolt on see pinnas, millelt taasvõrsub usk seletada maailma lõplikult ja täielikult ühe lihtsa valemi abil. Ilmselgelt on paduliberalism ka Eestis tekitanud nõudluse ülima korra, müstiliste kirjutamata seaduste ja eetilise taassünni järele. Pole vist juhus seegi, et usuõpetuse asja ajavad meil erakonnad ja inimesed, kes seni vabaduse aadet on kuulutanud.

Küllap on võimatu elada lugudest sõltumatult – väljaspool kõike. Paradoks, aga humanismi ja valgustusmõtlemisega kaasnev objektiveerimispüüd ja suurte lugude hülgamine seostub enamasti asjadega, mida seesama valgustuslik humanistlik kultuur ei hinda: tundekülmusega, sotsiaalse empaatia puudumisega, künismiga jne. Nii pole ehk ka intelligentsile enamasti omane põhimõtteline väljapoole asetumine ja hüpertrofeerunud tinglikkustaju üldine ideaal, millest peaks lähtuma. Ja vastupidi – ka massi manipuleeritavusel, mis põhineb kalduvusel jäägitult mõne superloo sisse minna, on positiivseid külgi. Lood koordineerivad ja ergutavad inimgruppi või rahvust ellujäämisvõitluses, loovad ühtsustunnet ja aitavad eksistentsiaalsest üksildusest üle saada.

Ometi tundub XXI sajandil, pärast totalitaarsete režiimide langust, ülima absurdsusena muuta mingilgi moel kohustuslikuks üks superlugu, mis olemuslikult toimib totalitaarse matriitsina, välistades muud maailmatõlgendused. Võiks ju meenutada sedagi, et meie praegune superlugu, lugu vabadusest, mis kõik inimesed õnnelikuks teeb, peaks hõlmama ka vaimset vabadust. See peaks tähendama ka võimalust valida oma tähtsaim lugu ise ja mitme võimaliku hulgast. See peaks tähendama ka võimalust hüljata kirjakohtade võim ja nõidus, jätta Suur Saladus primitiivse mooduli sisse toppimata ja elada ise, avastades asju.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming