Kergitab kulmu:

Evi Arujärv

Kunsti mõistmisest ja ?püha? kogemisest

 

Eino Tambergi varsti ilmuva juubeliraamatu intervjuust jäi mind kummitama üks provotseeriv mõte: ?Kunst ei ole väga püha asi?? Miks üle poole sajandi muusikale pühendunud helilooja just nii arvab, seda saab raamatust lugeda. Aga mõttest hargneb mitu teist.

Tahe kunsti ?maa peale? tuua ? seda objektiviseerida või neutraliseerida ? võib tähendada erinevaid asju. Püüd mõtestada kunstiloomingut (või mis tahes teist uhkele autonoomiale pürgivat eluvaldkonda, ka näiteks mingeid ühiskondlikke ja poliitilisi õpetusi) avaramas, eksistentsiaalses elutervikus võib olla küpse inimvaimu märk. Aga ka puhas pragmaatika. Mõni aeg tagasi vahendas Märt Väljataga siinsamas Charles Roseni mõtet, et ka mingi ebameeldiva kultuurinähtuse hukkamõistmiseks tuleks seda mõista. Üleilmsete kultuurikonfliktide ajastul on aktsepteeriva mõistmise kohustus sotsiaalne ja poliitiline paratamatus. Ühtlasi on seda laadi mõistmise puhul tegemist pisut silmakirjaliku vaimutoiminguga: üritatakse mõista, et distantseeruda. Intuitiivne hinnang (ebameeldiv) on ju paigas enne ?mõistmise? ja hülgamise protseduuri.

Püüd mõista (olemus)võõrast kultuuri või kunstiteost on kena ja inimsõbralik hoiak. Kuid kindel on, et inimese ja kunsti ?lähisuhet? ei hoia ülal mitte objektiveeriv, viisakalt distantseeruv mõistmine, vaid pigem vaistlikult tajutud ja siduvad ?püha? ning ?paha?. Kahekümnenda sajandi lääne kultuuris tõusid üsna võimsalt esile suunad, mille sihiks oli  kunsti demüstifitseerimine, ratsionaliseerimine, trivialiseerimine või tähendustest vabastamine. Aga mitte kauaks. Näiteks XX sajandi teisel poolel välja kujunenud muusikaline  ?algminimalism? eitas mis tahes psühhologisme, sümbolisme ja muusikalist ?lugu? muusikas, kuid järgnenud ?püha minimalism? haaras endasse religioossed supertähendused ja vaimsed tehnikad. Pärdi, Gorecki, Taveneri jt muusikast sai anum vaimsetele toimingutele, mille sihiks on argitõelusest eemaldumine ja sakraalse tunnetuskogemuse poole püüdlemine.

Tegelikult ei pea kunstis vilkuvat ?püha? just religioone ümbritsevate muinaslugudega siduma. Lugudest tähtsam on seesama kõikidele usunditele omane totaalkogemuse püüdlus, mis on ka kunstis oluline. Seetõttu vist kipubki kirik kunstis mõnikord konkurenti nägema. ?Paha? ei ole kunstis vähem tähtis kui ?püha?. Kuigi ?pahad poisid?, mäss, provokatsioonid ja igat sorti alternatiivsus on populaarkultuuris nii põhjalikult ära kasutatud, et see kõik kipub juba tuhmuma.

Miks püha ja paha kunstis, hoolimata nende kaubanduslikust üleekspluateerimisest ja/või mõistmise läbi saavutatud isolatsioonist, oma mõjujõudu ei kaota? Tegelikult vist ongi kunst seeläbi omajagu devalveerunud, jõudu kaotanud.

Aga püüd teatud teadvusseisundite poole ilmselt ei kao lõplikult kusagile. Kunstiga haakuv ?püha? ? see ongi eelkõige realiseerunud teadvusseisund, kunsti võime viia inimene välja argipäeva eluvoolust. See tähendab taju teravdumist ja ?mõõtkava? muutust, virtuaalset suurendusklaasi või vaadet linnulennult. See on tunnetusinertsi ületamine.

Missugune võiks olla halb kunst, ?paha? mängumaa? Ehk siis liiga vaene, automaatne või jõhker ? selline, mis tajule toitu ei anna, seda nüristab või selle loomulikke piire rikub. Ja inimese kaootilisse, triviaalsesse või tuhmunud tõelusepilti paiskab.

Seda lugu kirjutades sattusin lugema eelmises Sirbis ilmunud Marek Voldi lugu Wittgensteini esteetilistest vaadetest. Sama lugu: suur mõtleja tõrjus kunsti psühholoogilist tõlgendamist, pidades tähtsaks mõistmist ?õige? ja ?väära? kogemuse alusel. Ometi pole ?õige? ja ?väära? kogemus kunsti vastuvõtus mingi mehhaaniliselt toimiv kahendsüsteem, vaid kannab ka tugevat emotsionaalset laengut. Sõltuvalt deformatsioonide (?väära?) iseloomust võib näiteks muusikas selle reaalseks tulemuseks olla ohutunnet sisendav disharmoonia, dramatism, traagika, koomika, lapsemeelsus, labasena mõjuv lihtsakoelisus või tahumatus. ?Väära? semantika on rikas ja tundeline.

Raske on kriitikuametit pidades endalt justkui taburetti alt ära tõmmata, aga pole parata: elu ise ütleb, et objektiveerival mõistmisel ei ole inimese ja kunsti lähisuhtes kuigi viljastavat rolli. Pigem on kunsti esmaseks tähendusgeneraatoriks ikka see vana asi ? intuitiivselt ja tundeliselt tajutud püha ja paha, dramaatiline eristumise või õnnestav harmooniakogemus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming