kergitab kulmu

Evi Aruj?

  Kommarid, pankurid ja kadunud aated

 

Valimised on möödas. Võib arvata, et udu, häma ja hala “endiste” ja eetika küsimuses on mõneks ajaks – vähemasti järgmiste valimisteni – vaibumas. Dramaatiliste avalduste, süüdistus- ning (enese)kaitsekõnede ja poliittsirkuse tulvas tundus, nagu oleksid paljud väärikad inimesed kaotanud aja(loo) ning situatsioonitaju. Pankurite, kommarite ja eetika ümber lahvatanud skandaalide õhutamisel pärast viisteist aastat kestnud väga üheseid ühiskondlikke protsesse oli juures hämmastavalt propagandistlik ning silmakirjalik maik.

Kõik on ju loomulik. Et Eesti Vabariigis on võimul kommunistlik nomenklatuur, on pika protsessi seaduspärane tulemus. Selle protsessi telgitagustest on ju ometi teadlikud kõik neis osalenud poliitilised jõud ja üksikisikud. Märksa enam teadlikud kui “rahvas”. Eesti taasiseseisvumisega seotud ühiskondlikke ümberkorraldusi mõjutas algusest peale “reaalpoliitiline” väliskonjunktuur. Heade lääne nõuandjate soovituste tulemusel said meile teada lahendused nii erusõjaväelaste, piiri-, vene “vähemuse” kui ka “endiste” küsimused. See tähendas ka täna kirutud sotsiaalsete gruppide ja omaaegsete poliitiliste valikute legaliseerimist. Vanadest ajalehtedest leiab neist aegadest huvitavaid avaldusi. Ka nendelt, kes praegu kõnelevad kommaritest ja eetilisest kriisist.

“Reaalpoliitika” kõrval on meie eetikat ja moraali arendanud läänekaarest “maale toodud” (padu)­liberalistlik ideoloogia. Vabadusideed mängitades saab mängleva kergusega tühistada kõik kollektiivset hüve silmas pidavad, juriidilised, eetilised ja moraalsed põhimõtted. Väärtustades üksikisiku valikuid ja soove, tühistab liberalistlik foon ka poliitilise süü ja vastutuse.

Liberalism oma populaarses vormis on tore mõttekaanon, loob mulje, et piire ei ole. Tegelikult muidugi on ka piirid olemas. Populistlikku liberalismi täiendab armsasti ühiselu nähtamatu, lihtkodaniku jaoks sageli hõlmamatu juridifitseerumine. Süü ja vastutuse küsimustele sätib “õigusriik” vastu aegumistähtajad, õigustavad ja leevendavad tegurid ning vältimatud tõsiolud. Osava ärilise strateegimängu funktsiooni omandanud juriidiline teadlikkus tähendab nii õigusteadvuse kui ka õiglusteadvuse murenemist. Ja inimesed näevad, kuidas asjad elus tegelikult käivad. Ideoloogilise ajupesu ja seaduste kõrval mõjutabki meid “elu ise” –  reaalsed ühiskondlikud jõuvahekorrad. Kodanik mäletab, et “endiste” positsioonid ühiskonnas on seadustatud ja kinnistatud erinevate poliitiliste jõudude koostöös. Suured sõnad eetikast ei toimi, sest (näiteks) me mäletame suurt hulka liiva jooksnud kohtuprotsesse. Me teame üht-teist avalikest saladustest ja piiripealsetest toimingutest, mis iial kohtusse ei jõua. Riik ei ole kaitsnud üldist õiglustunnet. Ja arukas, s.o targasti muganduv inimene ei astu tegeliku elu vastu, vaid püüab sellega kohaneda.

Veel juhib inimest “häbiväärne” asi – massipsühholoogia. Mõnitades valijat, kes käitub primitiivsete massipsühholoogia seaduste kohaselt, unustab mõnitaja, et ideoloogilise fooni loob ühiskonnas alati eliit. Liberalistlik eliit on õpetanud jõukultust ja alandanud allajääjaid. Tugevama õigust toetavad valimisseadus, maksuseadused ja ettevõtlust reguleeriv seadustik. Jõukultuse olukorras on inimestel eriti mõjuvaid põhjusi valida tugevam või see, kes hoolib – päriselt või vähemasti sõnades. Et olla kaitstud. Kui võtta omaks, et eetiline kriis Eestis on tõeline ja sügav, mitte valimiseelne või edaspidise poliitilise mudamaadluse jaoks sobilik “meediasündmus”, oleks just nüüd, pärast valimisi, väga tervendav ja lohutav kuulata edasist teemaarendust sellises vormis, mis hõlmaks Eesti elu tänased realiteedid ja kõnelejate personaalse osaluskogemuse.

Nii kommarite, äri- ja poliitilise eetika kui ka ootamatult lahvatanud isamaa-armastuse teema vääriksid tõesti mõtestamist juriidiliste ja reaalpoliitiliste võimaluste kontekstis, võttes arvesse globaalset ideoloogilist fooni ja suhtudes respektiga avalikku arvamusse. Karta on, et asja sisuliselt ja lahendusi otsides vaagides jahtub mõnegi teema tuline retoorika hetkega. Aga vähemasti taastaksid pisimagi realiteeditundega (juriidiliselt ja poliitiliselt adekvaatsed) initsiatiivid ühiskonna eetilise kliima parandamiseks usu õiglusriigi võimalikkusesse, sellesse, et ehk leitakse mõni kadunud aade ka üles.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming