Kergitab kulmu

Evi Arujärv

Loobumisrituaalid Möödunud nädalal näitas ETV valikut Pärnu filmifestivali filmidest, teemaks ?Moodne perekond?. Esimene film oli saksa naispensionärist, kes läheb Gambia neegrile neljandaks naiseks. Valge vanadaami võludest ? raugalik koketerii ja hunnik raha ? erutab eksootilist abikaasat eriti viimane. Kuhja eurode nimel on must mees vähemasti näiliselt ja ajutiselt valmis oma traditsioonilisest võimupositsioonist loobuma. Kavaldamine, võimuvõitlus ja pettumused.

Teises filmis võitleb juristist gei surrogaatemaga, kes avastab, et geidele last sünnitades tahab ta alateadlikult enamat kui lepliku sünnitusmasina rolli ? lähisuhet lapse isaga, suuremaid õigusi lapse kasvatamisel (?). Ristuvad ootused.

Kolmandas filmis otsustab surrogaatema gei­paarile lapse kinkida. Kingituse peab kinni maksma saaja, hind on 13 000 dollarit. Lõpukaadrites sammub õnnelik ?gei-ema? lapsevankri taga, paks grimm näol, parukas peas ja dekolteega kleit rinda paljastamas. Õnnelik lõpp? Too film ei saanud veel kõnelda sellest, kuidas mõtestab oma elu geiperes teismeliseikka jõudnud laps. Sellest rääkis üks teine film.

?Õnneliku lõpuga? filmis oli tähelepanuväärne stseen: surrogaatema toimetab kirikus loobumisrituaali, andes geivanematele pidulikult üle lapsega ühendanud punase lindi (sümboolne nabanöör), tähistades sel viisil vastutuse üleandmist. Nutikas autoteraapia ja kultuurinormidega seotud ootuste täpne tunnetus! Ema kohustused ja tundeline side lapsega on ju universaalne, bioloogilise vundamendiga kultuurinorm. Sellest lähtudes on lapsest loobumine enamasti hälbeline ja hukkamõistetav käitumine. Seda peab varjama ? või avalikult põhjendama ja pühitsema.

Meenutades kohalike ?meesõiguslaste? sõnavõtte ja poliitilise taustaga ?rongaema? juhtumit, võib öelda, et too norm omandab meilgi ajuti lausa patriarhaalseid vorme. Ka väikelapse kõrvalt paratamatuse sunnil töö rügamist, rääkimata teadlikust karjääritegemisest, võidakse naisele süüks panna. Kaitsjaid leidub vähem kui ?alternatiivsete? perevormide puhul.

?Moodsa pere? filmiprogramm kõneles tahes või tahtmata vabaduse ja ?alternatiivsuse? hinnast. Selleks hinnaks on enamasti kellegi loobumised: lesbiperekonna teismelise lapse valu, kes peab leppima mõttega, et ta ei saa kunagi tunda oma isa; mõtlematu ema kahetsus, kes avastab oma tundesideme lapsega; lapselasteta vanavanemate kurbus. Või peaks eelkõige kaasa tundma geimehele, kes ihkab kättesaamatuid vanemarõõme?

Kõikide kannatuste aluseks on mingid ootused. Gei lapsesaamise soovi toetab kujutlus absoluutsest vabadusest, mis peaks seisma kõrgemal ?keskmisest? kultuurinormist ja bioloogilisest paratamatusest. Homoseksuaalist vanemate ja nende laste kannatuste aluseks on bioloogilise vundamendiga, kuid ikkagi ka tinglikud ja kokkuleppelised kultuurinormid.

Ei ole mõtet küsida, kas vabadus kui abstraktsioon on suurem väärtus ja suuremeelsem idee kui kokkuleppeline kultuurinorm. Elu on vabadus kui mingi valiku-eelne seisund alati ?tühi? seisund ? ja ?tühi mõiste?. Elus realiseerub vabadus alati uue normina, mis mõjutab paljusid ümbritsevaid. Paradoks, aga vabameelsust peresuhetes toidavad sageli lausa patriarhaalsed hoiakud. Mis vahet on patriarhaalses peresuhtes sünnitusmasinaks oleval naisel ja emal, kes on valmis geiperele inkubaatoriks olema? Mõlemal juhul ju sunnib teatav ?alternatiivne? (meeste)loogika naist (last, vanemaid) iseendast loobuma, ennast ära salgama.  Muidugi, moodsa inkubaatori puhul asendab armastust või pühendumist sageli ka pühitsetud müügitehing. Üldiselt aga nõuab kellegi vabadus alati piiritult palju kellegi teise altruismi ja enesesalgamist.

Tegelikult peaks ükskõik missuguses eluvaldkonnas individuaalset vabadust või ?alternatiivset? grupiinitsiatiivi hinnates alati küsima, mis on uue normi sisu ja missuguseid loobumisrituaale see nõuab.