Kergitab kulmu

Evi Arujärv

Elmar on tropp  

Eesti elu demokratiseerumine on ajapikku kaasa toonud positiivseid muutusi. Üks neist on avalikus ruumis kasutatava argumentatsiooni täiustumine, mis seisneb eelkõige lihtsustumises (teatavasti on ka kõik geniaalne eelkõige lihtne). Lihtsustamine on vältimatu, sest ainult lihtne sõnum tungib läbi inimese sõnumitest pargitud paksu naha. Vabastades kodanikke stressist, valmistavad lihtsad sõnumid üha keerulisemas maailmas ka palju rõõmu.

Nagu selle loo pealkirigi. Mida me tunneme ja arvame, saades teada, et Elmar on tropp? (Et keegi midagi ei arvaks: loomulikult pole tegemist ühegi konkreetse, vaid üksnes kujuteldava Elmariga. Tema asemel võiks ka näiteks Tõivelemb olla.) Esmajoones muidugi, et ütleja ei ole silmakirjatseja, vaid aus ja siiras inimene, kes ei klammerdu eelarvamuste külge, vaid ütleb välja tõe. Mis puutub Elmarisse, siis temast võib ju natukene kahjugi olla, ? aga mis ta siis on selline tropp! Ja üldiselt on kõik hästi, sest Elmari kohta oleme me seoses julge avaldusega ju kõik põhilise teada saanud.

Mõni ehk arvab, et selline seletusviis, olgu Elmari või millegi muu kohta, kui agressiivne, labastav ja tegelikult üksnes autoteraapilise iseloomuga, ei kõlbagi avaliku ruumi aruteludesse. Kõlbab ? ja isegi üsna keerukate ja tundlike nähtuste mõtestamiseks nii sotsiaalsfääris kui ka poliitikas. Hiljuti näiteks aitas naaberriigi suur juht Putin seda laadi retoorikaga lätlasi, pakkudes nende metafüüsilise ajalootõlgenduse asemele surnud eesli kõrvu ja terve Pribaltika ajaloo mõtestamiseks sõna ?jama?. See on mõjunud paljudele meie kohalikele inimestelegi väga veenvalt ja innustavalt.

Mis vahe on väidetel ?Elmar on tropp? ja ?ajalugu on jama?, mida seoses Eesti riikliku identiteedi küsimusega on kuulda olnud nii kodus kui piiri tagant? Mitte mingit. Ja mõlemad teebki väärtuslikuks veenvus ? vähemasti kuni sõnadele ?jama? ja ?tropp? ei lisandu täiendavat informatsiooni. Aga et ei lisandu, selles võib kindel olla. Süsteem, mis sisaldab vaid alust, öeldist ja öeldistäidet, on nii täiuslik, et sinna sisse lihtsalt ei pääse. Ja veenvus, mis  välistab küsimused, on peaaegu sama hea nagu tõde.

Kui pisut meenutada, siis ei olegi seda laadi argumentatsioon tegelikult nii väga uus. Kui praegu öeldakse millegi poolest ebasobivate inimeste ja nähtuste kohta ?tropp? või ?jama?, siis mõnikümmend aastat tagasi öeldi näiteks ?jama? asemel sageli ka ?metafüüsika?. Praegu võib nii ja naa. Sõnavara varieerub, aga mehhanism jääb. Mis tahes nähtuste tühistamine neid trivialiseerides või nende tervemõistuslikkust ja asjakohasust kahtluse alla seades on inimesi paljudes isiklikult vastikutes eluolukordades aidanud. See suudab ka tervet ühiskonda ja isegi rahvaid distsiplineerida. Selle sisuks on ebasobivate mõistete kõrvaleheitmine, aja peatamine ja diskussiooni lõpetamine. Eestlastel on selles eriti hea praktika ja mõned on lausa maiad igasugu (enese)tühistamise ja katkestamise peale.

Aga vaataks vastupidist: kuidas on asjalood, kui mingi mõiste(süsteem) on saanud suureks ja tähtsaks, hõlmates asju ja nähtusi ajas ja ruumis? Kuidas asjasse suhtuda, kui sulle öeldakse, et sinu moraalse, füüsilise ja vaimse heaolu tagavad ?Jeesuse veri?, mis lunastab, ?nähtamatu käsi?, mis materiaalsed väärtused õiglaselt ümber jagab, ja euroopalik vaim, mis sulle asjadest üleüldise õige ja õiglase teadmise annab? Ühel osal inimestest pole selliste konstruktsioonide ?rakendamisega? mingeid probleeme ? nad lihtsalt saavadki õnnelikuks. Muuseas on üks rakendusviise ka ignoreerimine ? metafüüsika on miski, millest võibki lihtsalt läbi kõndida. Teised tahaksid nimetatud vaimu ja kätt siiski katsuda.

Mida karta või eelistada, kas metafüüsikat (võimukaid üldmõisteid) või ?väikeste asjade? käegakatsutavat (või trivialiseeritud) maailma, see on nii sotsiaalse dressuuri kui ka loomupäraste kalduvuste küsimus. Praktiline elukogemus ütleb, et mõlemad sobivad nii mitmesuguse vaimse ja füüsilise vägivalla tööriistaks kui ka hingeõnnistuse, heaolu ja üleüldise kooskõla saavutamiseks. Ju on küsimus tasakaalus: väikeste asjade maailm laguneb koost, kui selle kohal ei ole siduvat mõtet, metafüüsika aga on tühi ja tühine, kui see ei jõua tagasi väikeste asjade juurde. See üksiku ja üldise vahel vibreerimine on kindlasti palju tülikam kui laialt levinud argumentatsioon, mis koosneb alusest, öeldisest ja öeldistäitest.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming