Kellele on kasulikud religioossed eksiarvamused?

Kristjan Piirim?

Religioon teeb grupist väljaheitmise lihtsamaks, muutes muidusööjate ligipääsu ühishüvedele võimatuks või väga kalliks. Eesti on tõenäoliselt maailma kõige vähem religioosne riik, kus Eurobaromeetri andmeil alla 20% inimestest usub Jumalat ja Vikipeedia järgi on meist 71% ateistid. On kardetud, et vähene religioossus tekitab Eestis probleeme, sealhulgas võõrandumine ja üksindus, suur kuritegevus ja madal ärikultuur, identiteedikriis, spirituaalne mahajäämus ning lõpuks Jumala kättemaks. Optimistlikult on aga loodetud, et religioonivaba mõistus võiks anda Eestile konkurentsieelise teadmistepõhise ühiskonna ülesehitamisel ja uuele ajastule vastava pluralistliku moraali loomisel. Siinkohal tuleb juttu religiooni kasulikkusest ja selle väljakujunemise põhjustest.

Hiljuti Rahvusvahelise Inimkäitumise Ühingu XIX rahvusvahelisel konverentsil Bolognas peetud umbes 160s ettekandes oli peateemaks teaduslik vaade sugulisele atraktiivsusele ehk seksikusele. Ometi otsiti seletust ka paljudele teistele meie käitumise ja psühholoogia aspektidele, sealhulgas religioossusele. Alljärgnevas essees käsitlengi tänast olukorda religioosse käitumise teaduslikul selgitamisel.

Charles Darwini loodusliku valiku teooria (1859) seletab liikide tekkimist adaptatsiooni kaudu: geneetilised mutatsioonid annavad põlvest põlve loodusliku valiku materjali, kohasemad mutatsioonid ja geenikomplektid jäävad ellu ja annavad järglasi. Robert Triversi ja tema järgijate sotsiobioloogia ja evolutsioonilise psühholoogia teooriates (alates 1971) on kirjeldatud darwinismi abil ka paljusid inimkäitumise, psühholoogia ja ühiskonnaelu aspekte. Praegu arvatakse, et ka religioosne käitumine võib olla osaliselt adaptiivne ja teenida inimeste individuaalseid või ühiskonna huve, parandades ellujäämise ja kohanemise võimalusi. Palju vaieldakse aga selle üle, millist sorti kasu ja kellele täpsemalt looduslik valik religiooni näol on andnud. 

 

Kas religiooni juured peituvad hirmus?  Kaugeltki kogu religioossus ei allu looduslikule valikule. Nagu inimese käitumise üldiselt, võib ka religioosse käitumise jaotada kaheks: esiteks struktuurselt defineeritud, meeleolust sõltuv, koordineeritud käitumismuster ning teiseks keskkonnast ja vajadusest põhjustatud käitumine, mis moodustab kõik ülejäänu. Fülogenees saab põhimõtteliselt esineda vaid meeleoludest põhjustatud religioossetel käitumismustritel, millede hulka võiks lugeda näiteks mittevokaalse palvetamise, kus iga religioon kasutab veidi erinevat versiooni palvetaja iseenda madalamaks, väiksemaks ja kaitsetumaks tegemisest. Võib oletada, et kui indiviid suhestub kõrgema jõuga, näiteks Jumalaga, siis niisugune käitumine ka käivitatakse. Meeleolust sõltuva käitumise evolutsiooni saab jälgida mööda fülogeneesipuud kuni varaste maismaaselgroogseteni. Etoloogias on termin kirjeldamaks maismaaselgroogsete meeleolu, mis suurendab tõenäosust käituda madalama, väiksema või kaitsetumana – see on hirm. Ka inimese puhul on põhjust eeldada, et hirm vähendab niisuguse käitumise läve ja võib panna ka mittevokaalselt palvetama. Kuna osa geenidel on läbi meeleolude esilekerkimist determineerivate mehhanismide töötav ja kontrollitav seos teatud käitumismustritega, siis võib meeleolust põhjustatud religioosne käitumine olla seda koordineeriva DNA kaudu loodusliku valiku tulemus. Seega võib mitteverbaalne palvetaja olla evolveerunud loodusliku valiku objektina. 

Keskkonnast põhjustatud religioosse käitumise hulka kuuluvad sakraalsete narratiivide lugemine või ettelugemine kohalikus keeles, religioossed rituaalid ja tseremooniad. Need varieeruvad religiooniti ja pole seega inimese puhul liigiuniversaalsed loodusliku valiku objektid. Keskkonnast põhjustatud religioossel käitumisel endal ei saa seega olla fülogeneteelisi kohastumusi. Sellegipoolest, aju struktuurielemendid, mis toestavad keskkonnast põhjustatud religioosset käitumist, võivad siiski loodusliku valiku objektidena olla fülogeneetiliselt kohastunud. New Mexico ülikooli emeriitprofessori Jay Feiermani arvates võivad needsamad aju struktuurielemendid võimaldada ka spirituaalsust ja loovust ning kogeda tundeid. Need aju omadused võivad olla seotud ka sümboliseerimisvõimega, kus materiaalse maailma objektidele antakse tähendus. Ühiskonnad, kus on täheldatav kõige arenenum keskkonnast põhjustatud religioosne käitumine, eriti kirjalikud narratiivid, on Feiermani arvates ühtlasi arenenud kunstides, matemaatikas ja teadustes. Sellegipoolest, korrelatsioon keskkonnast põhjustatud religioosse käitumise ning ühiskonna kõrge intellektuaalse ja kognitiivse taseme vahel ei selgita veel põhjust ja tagajärge. Keskkonnast põhjustatud mittereligioosne käitumine võis tekkida enne kui keskkonnast põhjustatud religioosne käitumine. Kui aga religioon tuli enne, näiteks meeleoludest põhjustatud religioosse käitumise kaudu, evolveerudes sümboliseerimise abil keskkonnast põhjustatud religioosseks käitumiseks, siis võivad tänaste inimeste kõrged intellektuaalsed ja kognitiivsed võimed olla religioosse evolutsiooni kõrvalproduktid.

Seega, senistele intellektuaalse ja kognitiivse evolutsiooni teooriatele, millest tuntumad on Richard Alexanderi sotsiaalse võidujooksu ja Geoffrey Milleri sugulise valiku teooria, lisab Feierman religioosse evolutsiooni teooria. Traditsioonilise religioosse vaate, et kõrgemad intellektuaalsed ja kognitiivsed võimed on „Jumala kingitus”, täpsustub Feierman „kingituseks tänu uskumisele Jumalasse”.

 

On religioon selleks, et karistada isekaid?Sotsiaalne dilemma seisneb järgmises: iga grupi liige peaks altruistlikult isiklike ressursside arvel panustama ühishüvede loomisse, selleks et ühishüvest hiljem ise kasu saaks lõigata. Kuid kasulikum tundub olevat indiviidil käituda isekalt, sotsiaalse parasiidina – tarbida ühishüve, sellesse ise panustamata. Looduslik valik peaks seega sotsiaalselt altruistliku käitumise välja juurima. Õnneks tuleb mängu nn altruistlik isekate karistamine. Kui indiviidid üksteist isekuse eest karistavad, siis iseka käitumise hind tõuseb ja altruistlik käitumine võib kasulikumaks osutuda. Probleem seisneb aga selles, et ka altruistlik karistamine on tegelikult ressursikulukas osa ühishüve loomisest, nii et ratsionaalsed indiviidid võiksid jälle lasta teistel karistamisega seotud kulud kanda ja naudiksid ikka teiste altruistliku käitumise vilju. Kui karistajaks on üks indiviid, siis võib karistatav osutada tugevat vastupanu ja karistajale tõsist kahju tekitada. Seega on karistuse kulutõhusus selle evolutsioonilise väljakujunemise ja säilimise eelduseks. Hea lahendus on kooperatiivne karistamine, mis vähendab oluliselt ohvri vastupanu ja suurendab karistuse efektiivsust. Kui inimgrupid on võimelised kollektiivseks karistamiseks ja seda pikaajaliselt, siis saab efektiivselt vähendada isekuse bioloogilist kohasust, suurendades samas altruismi kohasust ja luua nõnda perfektse keskkonna sotsiaalse altruismi bioevolutsiooniks.

Luis Zaballa ja Klaus Jaffe arvates võib religioon olla mänginud niisugust kollektiivse karistaja rolli ja teha seda veel praegugi. Arvutisimulatsioonimudel näitab, et sotsiaalse altruismi evolutsioon sõltub sellest, kui hästi on õnnestunud ellu viia sotsiaalsed normid, mis vähendavad karistuskulusid ja suurendavad samas karistuse efektiivsust. Paljud institutsioonid soosivad sotsiaalset sidusust, religioonid aga paistavad olevat eriti efektiivsed kooperatiivse karistamise kulude vähendamisel ja karistatu kulude suurendamisel. Religioon teeb grupist väljaheitmise lihtsamaks, muutes muidusööjate ligipääsu ühishüvedele võimatuks või väga kalliks. Näiteks, ketseritel ei tarvitse olla õigust abielluda, võtta vett ühiskaevust, osaleda ühiskondlikus tegevuses jne. Monopoolsetest religioossetest gruppidest välja heidetud indiviidid väikestes kogukondades, kus anonüümne eksistents on võimatu, peavad emigreeruma. Seega, efektiivne religioon peab Zaballa ja Jaffe väitel olema sallimatu ja domineeriv. Domineerivad religioonid paistavadki karistamisel soosivat pigem kollektiivset kättemaksu, mitte niivõrd individuaalset initsiatiivi. Jumala õiglasele karistamisele edukad religioonid lootma ei jää.

 

Kas religioosne spirituaalsus loob koostöövaimu?Religiooniga on tihedalt seotud spirituaalsed kogemused, mis kerkivad sageli esile grupimeditatsiooni käigus. Inimese võime tõttu kogeda spirituaalsust ning seda läbi füüsilise keskkonna edasi anda ja vastu võtta saab religioosses grupis Jumalat kogeda ühiselt. Just ratsionaalsest looduskäsitlusest „rikkumata” loodusrahvad tunnevad religioossete rituaalide juures spirituaalsuse (vaimu, hinge) kohalolu.

Spirituaalsusel põhinebki USA Rushi ülikooli professori Wilson Burgessi religioosse käitumise empaatiapõhine teooria, mille järgi inimese käitumine sõltub rohkem empaatiast kui seaduslikust korrast või isiklikest huvidest. Spirituaalsuse mehhanismid on neuroteadlaste andmeil sotsiaalse infotöötlusega samas ajupiirkonnas. Spirituaalsuse tundmus võib seega käivitada interpersonaalse käitumise. Religioosne käitumine küll varieerub kultuuriti, kuid kõikjal ilmneb spirituaalse kogemuse fundamentaalselt sotsiaalne olemus. Hõimurahvad tunnetavad ühiste spirituaalsete kogemuste kaudu loodust ja kui need kogemused hõlmavad tervet kogukonda, siis on lihtsam loodusressursse säästa ja altruistlikult kaasa aidata grupi ellujäämisele. Olgu Burgessi teooriale veel lisatud, et loodusrahvaste keskkonnahoidliku käitumise tagab loomulikult eelkõige tehnoloogiline mahajäämus.

Rio Grande do Norte föderaalse ülikooli teadusgrupp korraldas on-line-koostöömängu, kus osavõtjad pidid enne teada andma ka oma religioossed uskumused ja mängus üksteisele žetoone jagama. Ilmnes, et inimese koostöötahe ei sõltu religioonist, küll aga mõjutab religioon koostööpartneri valikut, olles usaldusväärsuse signaaliks. See katse kinnitab teooriat, et religioon võis evolveeruda grupimarkerina, et tõhustada grupisisest koostööd.

 

Religioon on küll ekslik, kuid kasulik?Üks religiooni seletamise võtmeid peitub evolutsioonipsühholoogide konsensuslikus äratundmises, et teadvuse funktsiooniks pole mitte anda tema kandjale teada tõde, vaid kasust ja kohasusest. Darvinistlikult on lihtne seletada, miks inimesed usuvad fanaatiliselt asju, mille tõeväärtus võib väga väike olla. Inimaju on evolveerunud nii, et uskumused ei nõua tõendeid.

California ülikooli professori Martie G. Haseltoni arendatav veakorraldusteooria (Error Management Theory) näitab järgmist: kui ühes või teises suunas eksimise kulud on evolutsioonilises ajaloos asümmeetrilised, siis soosib looduslik valik kaldumist odavama eksimise poole, et hoida ära eksimist kulukamas suunas. Näiteks kipume me pidama oksakesi madudeks (mis on ohutu), kuid mitte kunagi vastupidi – madusid oksakesteks (mis võiks olla surmav).

Religioossetele uskumustele rakendatuna tuletab Harvardi ja Edinburghi ülikooli professor Dominic Johnson veakorraldusteooria põhjal hüpoteesi, et inimesed võisid saada kohasuseelise eksiarvamusest, et neid kõrgemalt jälgitakse, mõistetakse kohut, premeeritakse ja karistatakse. Kuigi niisugune enda huvides tegutsemise vabadust piirav kiiks võis olla kulukas, võis looduslik valik seda sellegipoolest soosida, kuna see aitas hoida ära veelgi halvemat eksimist – iseka käitumisega vahelejäämist ja grupikaaslaste karistuse ohvriks langemist. Seega, kui usk Jumalasse ongi viga, siis võib see olla vähemalt adaptiivne viga.

Antropoloogid on leidnud, et uue religioosse grupi uskumuste süsteem pärineb reeglina üheainsa indiviidi (prohveti) nägemuslikust kogemusest. Nägemus koosneb müütide ümberkorraldamisest ja pühitsetud teadmistest, millega kaasneb missioonitunne anda nägemus teistele edasi aitamaks nad „tõotatud maale”. On ekspositsiooni faas, kus nägemus esitatakse grupi liikmetele, kellest mõned nägemust aktsepteerivad, saavad sügavalt inspireeritud ja hakkavad uue religioosse liikumise jüngriteks. Sellele järgneb proselütisatsiooni faas, kus uus religioon muutub poolehoidjate püüdmise tõttu ülejäänud grupi liikmetele vastuvõetamatuks. Kuna peagrupp uue religiooni tagasi lükkab, prohvet aga näeb selles peagrupis mingit saatanat, siis eemaldub uus grupp geograafiliselt ja liigub „tõotatud maale”. Säärane heteropistlik (lahkusuline) jagunemine täiendab tavalist homopistlikku (üheusulist) jagunemist migratsiooni, kolonisatsiooni ja muude protsesside läbi.

Briti teadlane John Price leiab, et homopistlike migrantidega võrreldes võivad heteropistlikud uueusulised grupid aga väga elujõulised olla. Nad on geneetiliselt vähem suguluses, kuna prohvetil on kalduvus meelitada kaasa noori inimesi erinevatest peredest. Isekate osakaal grupis on väike. Kuna fanaatikud usuvad, et nende migratsioon on sügavalt spirituaalne, siis on nad hästi motiveeritud taluma raskusi. Lõppkokkuvõttes võis religioonide tekkimine aidata inimesel maailma vallutada.

 

Kas religioon on vajalik eeskätt sotsiaalselt nõrgematele?Chieti ülikooli uurimisgrupp Itaalias püstitas hüpoteesi, et sellised psühholoogilised ja füüsilised tunnused nagu väike IQ, vähene seksikus, suur kehamassi indeks (ülekaalulisus) ning naistel ebaoptimaalne piha ja puusa ümbermõõdu suhe võiksid põhjustada toimetulekuraskusi, mis motiveeriksid indiviide otsima sotsiaalset toetust religioossetes kogukondades. Üliõpilaste juures läbi viidud uuringu esialgsed tulemused näitavad, et vähene IQ ja seksikus ning kõrge kehamassi indeks on tõepoolest seotud suurema religioossusega. 

Kokkuvõtteks: mõningatel religioosse käitumise mustritel, näiteks endamisi Jumala poole palvetamisel, võib olla geneetiliselt determineeritud, loodusliku valikuga evolutsioneerunud, keskkonnaga kohastunud adaptiivne funktsioon, mis suurendab grupi, indiviidi või tema geenide evolutsioonilist edukust. Praegu pole sugugi selge, miks religioonid välja kujunesid, kuid vähemalt osaliselt viitavad erinevad teooriad religiooni olulisusele indiviidi sotsiaalse edukuse ja kogukonna sidususe tõstmisel. Ometi ei saa siit teha kiireid poliitilisi või ühiskonnakorralduslikke järeldusi Eesti ühiskonna arendamiseks, sest religioosset käitumist kujundanud kiviaegne loodusliku valiku keskkond erines kardinaalselt tänase Eesti omast.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht