Kelle reliikvia on vabadus?

Andres Laasik

Eestis on moekas rääkida, et klassikalistel parema-vasaku ja liberaalsuse-konservatiivsuse skaalal ei ole enam tähtsust. Huvitav on seejuures paralleel füüsikaga: ükski algosakeste kiirendi juures Alpides töötav füüsik, kelle arsenalis on Einsteini-järgsed teadusmudelid, ei kuuluta Newtoni mehaanikareeglite paikapidamatust. Klassikaline jaotus ühiskonnateadustes kehtib endiselt ja tegelikult on ka Eestis olemas alalhoidlikud konservatiivid ja uuendustele häälestatud liberaalid.

Vohava liberalismiga lausa hirmutatakse, räägitakse „sotsiaalliberalistlikust lillade koalitsioonist“ (Jaak Madison). Täiesti tõsiselt on juttu liberalismist, seejuures uuenemise liitega, aga loos „Sotsid ja Keskerakond ei lõpeta neoliberalismi“ (Martin Aidnik, Sirp 13. II 2015). Ühiskonnaõpetusest pärit sõnast saab paratamatult silt, kui seda tuleb rakendada konkreetse juhtumi puhul. Kui vaadata Eestis liberalismi sildi taha, torkab kõigepealt silma nähtuse tohutu kaal: vastvalitud riigikogus on 30 kohta Reformierakonna ja 27 kohta Keskerakonna käes. Tegu on parteidega, kes kuuluvad Liberaalsesse Internatsionaali ja ka Euroopa Parlamendi liberaalsete ja reformiparteide ühendusse. Ometi pole päevakorras ühte ja sedasama vabaduse ideoloogiat kandva kahe partei valitsuskoalitsiooni moodustamine ja seda provokatsioonilist teemat polegi mõtet siin käsitleda.

Oma rahvusvaheliste sidemete kaudu määratleb ennast liberaalsena ka hiljuti Soomes parlamendivalimised võitnud Keskpartei, kuigi nende Maaliiduga seotud ajalooline taust justkui seda ei kinnita. Keskpartei käes on veerand saadikukohtadest ja veel peavad ennast liberaalideks Rootsi Rahvapartei poliitikud, kel on 5% parlamendi saadikukohtadest. Rootsi parlamendi 349 kohast on ennast rahvusvaheliste sidemete kaudu liberaalidena määratleva Keskpartei käes 22 kohta ja Liberaalse Rahvapartei käes 19 kohta. Liberaalseks on teatud asjades peetud ka moderaate (84 kohta Rikstagis), kuigi nad teevad rahvusvaheliselt koostööd pigem konservatiividega. Laias laastus hääletab Rootsis liberaalide poolt kolmandik ühiskonnast. Umbes sama palju on liberaale Taani 179-kohalises Folketingis, kus selle sildi alla mahuvad Sotsiaalliberaalne Partei (17 saadikukohta), Liberaalne Partei (47)ja Liberaalne Allianss (9).

Selline on seis Taanis, kus keelustati esimese riigina orjakaubandus, kus oldi esirinnas inimeste isikuvabaduste kehtestamisel ja kus on ka turuvabaduste eest hoolt kantud. Ja nüüd tuleks parlamentide võrdlusest justkui välja, et Eestis on vabaduse aatel rohkem poolehoidjaid. Eesti liberaalid ehk Reformi- ja Keskerakond pole ent tegelikult mingid liberaalid, kuigi määratlevad end nii oma rahvusvaheliste sidemete kaudu. Kui isikuvabaduse teemat asendab ühiskonnas haledalt vinduv homodiskussioon, siis see näitab arenguruumi olemasolu liberalismi osas. Olgem ausad, selle diskussiooni iseloom ei näidanud sugugi, et meie ühiskonna enamus väärtustaks isikuvabaduse aadet. Miks kaks suurparteid, kes ennast rahvusvahelises koostöös määratlevad kui liberaale, ei taha siseriiklikus praktikas sugugi liberaalse sõnumiga piirduda? Need kaks suurparteid poleks selge liberaalse poliitika teostamisel suurparteid, sest Eestis lihtsalt ei ole vajalikul määral liberaalidest valijaid. Avarast (loe: hägusest) poliitikast loobumine viiks ka selgelt liberaalse partei häältesaagi kahe peale kokku kuhugi 20 protsendi kanti.

Hoopiski keerulised on lood isikuvabaduste ja jõukust toova majanduskeskkonna vabaduse vahel. Lee Kuan Yew’ majanduse imemaa Singapuri Rahvapartei ei pidanud suurt isikuvabadustest. Mahajäämus isikuvabaduste alal ei pruugi aga veel tähendada majanduse toppamajäämist. Kaldumine bürokraatlikku riigikapitalismi, mis meil hiilival moel käib, ähvardab siiski ohustada nii kõigi võrdseid võimalusi kui ka majandusaktiivsuse kasvu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming