Kelle oma on riigi raha?

Ülle Madise

Vaadates, kuidas inimesed pahandavad, et riik ei anna selleks ja tolleks küllalt raha, tuleb tõdeda, et midagi on riigieelarve olemuse mõistmisega väga valesti. Asi pole ju pelgalt sõnakasutuses, vaid selles, et mõeldaksegi sisuliselt nõnda: riigil on, aga ei anna. Pahandajad ei tee ettepanekut, millised kulud tegemata jätta ja selle arvelt ühist raha kuidagi teisiti kasutada. Ometi saab nõutav toetuse-, palga- või ehitusraha tulla üksnes kellegi või millegi arvelt. Pealtnäha kõige lihtsam (ja kindlasti vajalik) kokkuhoiukoht – riigivalitsemise kulud – tähendab märgiliselt palju, ent näiteks sotsiaalkulude või õpetajate palga tõstmiseks sellest allikast ei piisa, vahe on lausa suurusjärgus.    

Omaaegne varjamatu nn koolikatuste tarbeks rahajagamine süvendas eksitust veelgi, sest kättesaadud katust kasutati justkui trofeena: kohapealt valitud saadik sai uhkustada, et rebis raske võitlusega riigi hammaste vahelt kroonid-sendid välja. Ja kohalik rahvas tundis, et midagi on oma ringkonna saadikust ikka kasu ka. Mõistagi pole see Eestile ainuomane probleem. Tundub, et toimunud on üldine riigist ja riigieelarvest võõrandumine: riik on kuskil kõrgel-kaugel, riik ja tema inimesed seisavad vastasrinnas. Raske öelda, kas see on kodanikuhariduse probleem või üldise pealiskaudsuse  ja pimestava propaganda leviku märk. Ju ehk mõlemat.     

Ennesõjaaegses Jüri Parijõe kodanikuõpetuse õpikus on ühiskonnaelu lihtsalt, kuid seejuures üldsegi mitte valesti ära seletatud. Alates kutsevaliku teemadest (kel õppimine raskusi valmistab ja vaimseks tööks püsivust napib, ei peaks gümnaasiumi minema, vaid meelepärase ameti õppima, sest iga amet on hea, mis leiva lauale toob ja millega ühiskonnale kasulik saab olla) vallaja riigieelarveni välja. Igaühele arusaadavalt näidatakse, kust tuleb eelarvesse raha  ja milleks see läheb. Valla näitel: elanike maksudest laekub nii ja nii palju, kulude poolel vaeslaste hoolekanne, algkool, asutuste ülalpidamine jne. Kordamiseks aga küsitakse, palju isa makse maksab, kus asub lähim koolimaja ja miks on vaja vaeslapsi abistada. Nõnda saavutatakse isiklik suhe riigi ja kohaliku omavalitsuse eelarvega ning õige ettekujutus eelarve olemusest.       

Olemas ei ole riigi või valla raha, vaid kõikide ühiskonna liikmete poolt kokku pandud raha, mida kasutatakse üldiseks hüvanguks. Kuidas täpselt, otsustab valitud  rahvaesindus. Seega peaks riigikogu ja ka kohaliku volikogu valimiste peateema olema küsimus, milleks ja millistel põhimõtetel ühist raha kasutada. Paraku tundub, et eelarvetehnikud ja võib-olla poliitikudki eelistavad nii valikukohti kui eelarvet ennast hägustada.       

Küllap on eelarve arusaadavaks tegemine ja maksumaksjates omanikutunde tekitamine vaevarikas, ent ehk võiks Eestis seda siiski proovida. On ju meie rahvas pigem tugeva haridusliku põhjaga ja maailma  asjadest huvitatud. Tõsi, praeguste põlvkondade kodanikuharidus on ajaloolistel põhjustel üldjuhul kehv. Kui aga lasta riik ja rahvas, eelarve ja maksumaksjad veelgi enam lahku kasvada, ei pruugi tagasiteed enam olla. Ja siis näeksime ka meie tänavail inimesi, kes marsivad tulude vähenedes kulude kärpimise vastu ja riigi pankroti poolt, mõistmata aga lihtsat tõsiasja: nn riigi raha on kõikide maksumaksjate ühine raha,  mida on just nii palju, kui on ja rohkem kulutusi teha ei saa. Laenud tuleb tagasi maksta ning lihtsalt ärasöömiseks laenuvõtmine on vastutustundetu, kui just päris näljahäda, sõda või katk kallal pole. Riigi pankrot tähendaks igal juhul elatustaseme mitmekordset langust.     

Loomulikult antakse ajakirjanduses eelarvemenetlust kajastades ülevaade kavandatud maksutulude suurusest ja muist rahaallikaist ning ka muudatustest kuludes. Paistab, et sellest on siiski vähe, sest isiklikku  läbitunnetatud sidet kulutustega enamasti ei teki. Pole ju enam eelarves silma all vasakut ja paremat poolt korraga, ehk siis tulude vastas kulu. Eelarve ise on sedavõrd tehnokraatlikult üles ehitatud, et isegi asjatundjal on seda abimaterjalideta raske mõista. Ainuüksi infotehnilised vahendid annaksid võimaluse eelarve palju ülevaatlikumalt esitada, näiteks saaks iga toetussumma all lingina näidata, kui palju on toetuse saajaid ja  kui suured on toetused. Teiselt poolt oleks võimalik reastada kulutused suuruse järjekorras, sotsiaalkulud ees, muu järel. Juba see lihtsustaks kulude omavahelist võrdlemist ja poliitiliste ning väärtuseliste valikute tegemist.   

Eelarve inimese vaatepunktist hoomatavamaks muutmise asemel liigutakse vastupidises suunas: eelarve tehakse aina keerukamaks. Valijal, riigi ja eelarve omanikul,  peaks ometi olema õigus asjadest aru saada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming