Kelle kontrolli all on lapsed, selle kontrolli all on tulevik

Toomas Paul: „Rahvasterändamine pole uus fenomen, vaid elusolendite endastmõistetav ümberpaiknemine. Kui Euroopas sündis inimesi liiga palju, valgus suur hulk iirlasi ja teisi Põhja-Ameerikasse.“

VALLE-STEN MAISTE

Naiivseks on osutunud vaikne lootus, et tark Euroopa üleilmastumise probleemid meiegi eest üldjoontes lahendab. Kölnis juhtunu kõneleb vähemasti sellest, et Willkommenskultur’i eestvedajad ei olnud araabia maailmas levinud probleemsete nähtustega kursis ja olid pagulaste vastuvõtuks halvasti valmis. Ent Eestis muutub islamist ja pagulastest rääkimine kergesti uue juudi kuju treimiseks – mütoloogiaks, mida levitades püütakse kompenseerida ka omaenda toimetulematust, täitumata unistusi, frustratsiooni. Kuivõrd valmis on Eesti ühiskond vaimselt, nii harituse kui sotsiaalse küpsuse mõttes globaalsete murede, sh islami ja pagulastega tegelema?

Toomas Paul: „Paarisaja aasta pärast võib tõenäoliselt rääkida lääneriikidest geograafilises ja ajaloolises mõttes, nagu omal ajal räägiti Roomast, kuigi mõeldi langobardide riigi taolist moodustist.“

Toomas Paul: „Paarisaja aasta pärast võib tõenäoliselt rääkida lääneriikidest geograafilises ja ajaloolises mõttes, nagu omal ajal räägiti Roomast, kuigi mõeldi langobardide riigi taolist moodustist.“

Kristjan Teedema / Postimees / Scanpix

Toomas Paul: ÜRO Pagulasameti (UNHCR) ülemaailmsete suundumuste raport näitab: 2014. aasta lõpus oli kodudest põgenenud 59,5 miljonit inimest, 2013. aastal oli põgenikke 51,2 miljonit ja kümme aastat varem 37,5 miljonit. Põgenike üldarv Euroopas oli aasta lõpus 6,7 miljonit, aasta varem 4,4 miljonit. See mõni miljon, kes jõuab Euroopasse, ühte maailma kõige jõukamasse piirkonda, on globaalses inimmeres vaid piisake. Põgenikevoo haldamine tekitab valitsustele ajutisi, praktilisi probleeme, ent hoopis suuremat muret tuntakse oma rahva essentsialistliku hirmu pärast võõra ees.

Eesti ei ole saar keset ulgumerd, vaid pisike põllusiil – kuigi pindalalt Luksemburgist suurem – Euroopa Liidus. 10. detsembril 2014 avaldatud Eurostati ELi elanike ostujõudu arvestava tarbimise taseme tabelis on Eesti tagant kuuendal kohal – kui keskmiseks lugeda 100%, siis Eesti ostujõud oli 65%. Meiega samal pulgal oli Läti, kolm protsendi võrra madalamal Ungari. Saksamaa näitaja oli 120%, Luksemburgi 136%. Siinset maanurka on seni massilisema põgenikega kohtumisest säästnud suhteline vaesus – ega pagulane loll ole, et ta siia tikuks. 48 000 eestlast teenib võõrtöölisena leiba Soomes. Aga kui mujale enam ei mahu, küllap siis tullakse Süüriast ka siia. Praegu peab kvoodi järgi Eestisse määratud pagulasi taga ajama. Ehk saab mõne kätte jaanuaris?

Pagulane ei võrdu muhameedlasega. Aga kuna Eesti on väga uhke oma esikohale maailma sekulariseerunuma riigina, siis on üsna põhjendatud ajakirjanduses avalduv hirm, et muulaste saabumisega sugeneb elanikkonda meie taltsalt kapis püsivate kristlaste kõrvale fanaatilisi moslemeid, kes ei salli silmaotsaski sõnavabadust Prohveti pilkamiseks ega miniseelikuid. Paraku on sellised nagu ingveritükid boolinõus – määravad joogi maitse. See temaatika täidab juba tükil ajal suure osa leheruumist. Kuid kas lihtrahvas on sellest vaimselt haritum ja sotsiaalselt küps ning suutnud täielikult alla suruda animaalsed instinktid?

Läänes reageeritakse toimuvale väga erinevalt. Kusagil on Donald Trump, le Penid, on Ungari ja Poola. Kuidas iseloomustada nende näidete taustal Eesti asendit?

Ungari ja Poola võivad loota, et rajavad vettpidavad tõkketarad. Aga nii suured ja rikkad nad ka ei ole, et pikemat aega isolatsioonis korda saada. Rahvasteränd alles algab. Saksa sotsioloog Ulrich Beck on saastatuse levikut käsitledes öelnud, et tööstusliku tootmisega kaasneb ohtude universaalne iseloom, sõltumatus tootmise paikadest: toiduahelad seovad Maa peal kõiki kõigega. Nad imbuvad piiride alt läbi. Õhu happelisus on juba ammu tühistanud tollibarjäärid. Ei keskkonnasaaste ega etnilise puhtuse probleemid ole lokaalselt, ei Ungari ega Eesti tasemel likvideeritavad. Olgu Euroopa juhid vähem või rohkem targad, ent nemad panevad lahendused paika, sest nende käes on rahakott ja võim. Eestlased olid XIX sajandi keskpaigani pärisorjad, teist korda said iseseisvaks napilt veerand sajandit tagasi. Võiksime ennast pidada õigustatuks saama kompensatsiooni oma kolonistidelt, aga meid on võetud rikaste klubisse ning siin on meie kohus käituda nagu teised rikkad.

Olete hoiatanud islamiga seotud probleemide eest juba ammu. Essees „Minarett ja muezzin“ (Sirp 26. IX 2008) kirjeldate, kuidas ühiskondlikud ja kultuurilised tegurid, sh üleilmastumine, on kujundanud islami, sh radikaalse osa, palet. Eestis kohtab väga palju suhtumist, et islam ja nn tšurkad on iseenesest halvad, primitiivsed, lausa elajalikud ning nende haare, kes islami sees niisuguse kuvandi süvenemisse panustavad, on üha tuntavam. Kuivõrd kerib päevauudistes end siiski lahti võrk, mille punumises läänel endal on märkimisväärne osa olnud?

Ise ma ei arva, et oleksin otse hoiatanud, pigem ettevaatlikult, püüdes püsida poliitkorrektsuse raames, tõlgendanud tõiku. Inimese mälu on ju väga lühike ja lünklik. Muammar Gaddafi õnnetut lõppu mäletatakse, aga sellele järgnenud kaose üksikasju ja põhjusi tajuvad ja hoomavad vaid eriuurijad. Diplomaat Jaak Jõerüüt ei usu, et kuigi paljud Brüsselis rändekriisi lahendamise kallal päid ja piike murdvatest diplomaatidest, poliitikutest ja ametnikest oskavad raputada rusikaid nende muretute härrasmeeste poole, kes oma suurte mängude huvides lõid ÜRO otsusega 1951. aastal arvukatest hõimudest ühe araabia kuningriigi, Liibüa. Tagajärgi helbivad nüüd nii Lethe jõe taha lahkunud lipsustatud ÜROlaste järeltulevad põlved kui ka äsjase lõpu abilised ise. Jõerüüt sedastab: „Kõik kevadõied ei muutu viljadeks, mõned moonduvad püssirohuks.“

Tšuhnaad võiksid olla viisakad, lahmimine ja laimamine on lame kelle tahes puhul. Seda enam, kui need, kelle kohta oma frustratsioon vallandatakse, on kujutluses. Aga eks meedia ole selle suhtumise taga küll. Kui palju näidatakse päeva jooksul araabia arabeske või muud kaunist? Küll aga käiatakse ühest uudistesaatest teise pomme ja laipu. Pikapeale mõjub. Ma ise toimin nagu filosoof ja börsimaakler Nassim Nicholas Taleb. Lihtsalt ei vaata.

Miski ei ole tuleviku üle mõtlemisel õpetlikum kui uurida, kuidas varasemad ennustused on täitunud, õigemini, ei ole seda teinud. Tervele XX sajandile oli omane, et inimesed ei teadnud, millist tulevikku nad ette valmistasid, mida nad õigupoolest üldse tegid.

Nii nagu ei ole üksi ükski maa, nii ei ole ka ühelgi sündmusel ega arengul ainult ühte põhjust. Arengumaade sündimuse kasvule on lääs kaasa aidanud antibiootikumide jagamisega. Kuidas saanukski teisiti? 1950. aastal elas Lähis- ja Kesk-Idas 51,5 miljonit inimest. Tänapäeval elab Lääne-Aasias 233 miljonit inimest, 2050. aastaks üle 370 miljoni. Tulemuse kohta öeldakse prantsuse kirjaniku Michel Houellebecqi „Alistumises“: „Võidab kõige suurema sündimusega rahvarühm, see, kes oma väärtused läbi suruda suudab – nii lihtne see nende silmis ongi. Majandus, geopoliitika – kõik see on vaid puru silmaajamine. Kelle kontrolli all on lapsed, selle kontrolli all on ka tulevik, ja kogu lugu.“

Kas eemaletõmbumine pärast kõiki lääneriikide ja liitude sekkumisi on moraalselt veel kuidagi võimalik?

Eemaletõmbumine on võimalik vaid individuaalselt. Riigid ei pääse kusagile. Kui demograafilised muutused toimuvad Prantsusmaal või Saksamaal omas kodus, siis – kuhu neil riikidena tõmbuda? Kui USA ei oleks jätnud Korea sõda pooleli, ei oleks olnud Põhja-Koread tarvis karta. Keskkonnatemaatika võime kõrvale jätta, kuid kliimapagulastest pole pääsu. Meil on üksainus Maa, kuhu me ei mahu enam ära. Mingu sinna aega veel mõnikümmend või sada aastat, peak oil (naftatootmise kõrgaeg – toim) on seljataga, langegu nafta hind korraks kui madalale tahes.

Olete olnud multikultuurilise arengu suhtes ettevaatlik. Ometi kultuuriloolasena teate ja tunnete ju paremini kui keegi teine kultuurikontaktide viljastavat mõju. Kust läheb piir, kus mitmekultuurilisus muutub destruktiivseks, ohtlikuks?

Olen ettevaatlik juba selle termini suhtes. Sellist asja nagu „multikultuur“ ei ole olemas – kõik kultuurid on segud, ka väga kaua endeemsena arenenud. Kultuur oma loomult on heade asjade laenamine ja teistelt õppimine. Laias laastus tuleks kultuuride puhul eraldi rääkida kõrgkultuurist ja nn materiaalsest kultuurist. Euroopa ja Eesti on väga hästi vastu võtnud ja ära seedinud need mõlemad. Võõramaised puuviljad ja eksootilised road, pitsa ja hamburger on kamakäki ja tangupudru ilma mingi tülita laualt kõrvaldanud – jah, muidugi, kui on väliskülalisi, siis neile võib rahvusroana pakkuda praetud silku. Araabia kebab, jaapani sushi, hiina ja korea kiirrestoranid on värvikas täiendus – keegi ei ole protestinud, isegi kohalikud toidutootjad kui konkurendid, vaid on neid võtnud normaalsena. Inimene ajab loomu poolest uudsust taga ning maitseelamused on tänuväärsed naudingud. Samuti on olemas innukas tarbijaskond tõlkekirjandusele. Hiina ja jaapani klassika, araabia-pärsia suufi müstikute teosed ning eriti poeesia on väga toitev roog vaimsetele otsijatele. Koraani tõlkest on tulnud välja anda mitu trükki.

Ent intellektuaalid tähtsustavad kultuuri üle. Kultuurikontaktid on tegelikult kogu aja toiminud ning praeguses globaalkülas täiesti endastmõistetavad. Asi ei ole üldse islami kultuuris, sest tulijad ei ole Kulturträger’id. Kodusõjad käivad pagulaste kodumaal samausuliste vahel, nad põgenevad üksteise eest. Meie meelest on nad kõik vennad. Tegelikult on neid väga palju liike. Jah, kõik nad tunnistavad, et Allah on Jumal ja Muhamed tema saadik, aga muus on risti vastupidistel seisukohtadel, olgu batiniidid või zahiriidid, mu’taziliidid või hašviidid, ibahiidid või karramiidid või hanifiidid. Ning see ei ole mingi usuteadlaste koolkondade erinevus, vaid eluküsimus. Gaza sektoris tapavad Fatah’ võitlejad Hamasi mehi ja vastupidi. Nad ei too kaasa teistsugust kultuuri – asi see turbani pähe sidumine ära õppida või joomine maha jätta, kui narkootikumid on lubatud. Tegemist on millegi sügavamaga. Ameerika etnoloog ja orientalist Carleton Stevens Coon on kirjutanud juba 1951. aastal, et islam „on enam kui neljateist sajandi kestel taganud miljonite inimeste optimaalse elatustaseme ja õnne jätkuvalt halvenevas keskkonnas“. Pealegi muudab islami marginaliseeritud noortele meestele köitvaks selles peituv sõjakus. Islam on religioon, mis on valmis võitlema. Ajastu, mille olemuse määravad keskkonnaprobleemid, kontrollimatu linnastumine ja põgenikelained, on otsekui loodud islami, niigi juba maailma kõige kiiremini leviva usu, mõju suurenemiseks ja tugevnemiseks.

Äärmusliku islami toetajad kõnelevad tõepoolest sageli vaimsest tühjusest ja identiteedimuredest, suutmatusest saavutada lääne korrumpeerunud tarbimisühiskonnas rõõmu ja eneseaustust pakkuvat minapilti. See ei puuduta pelgalt teise põlvkonna ja värskeid sisserännanuid, vaid omajagu ka põliseid lääneriikide kodanikke. Kas läänelike v euroopalike väärtuste kriis on tõesti pöördumatult sügav?

Need on mu meelest kaks ise asja, mida ei saa ühte panna – sõjapõgenike humaanne vastuvõtmine ning Euroopa sisu ja väärtuste ammendumine. Üks ei ole teise põhjus. Muidugi, praeguse Euroopa üliväärtus – sallivus – on eelduseks, et ollakse valmis ennastohverdavalt võõraid vastu võtma, aga kodunt lahkuma sunnib asjaosalisi siiski surmahirm või äärmine viletsus. Mis puutub tarbimispillerkaari, siis loomulikult on mõni nii täis söönud, et süda läigib, tahaks midagi tahedamat, ja nii nad siis loodavad selle leida, siirdudes ISISe võitlejaks. Kuid pidu saab kunagi otsa, nagunii on eelarvedefitsiit ning riikide võlad metsikult suured. Ühel hetkel see mull lõhkeb.

Nii islami kui ka suure hulga pagulastega on läänes ikkagi ju toime tuldud. USAs arvavad demokraadid, hoolimata hiljutisest California tragöödiast, et islamiterrorism ei ületa absoluutarvudes valgete kristlike paremäärmuslaste oma ja on islamiusuliste osakaalu rahvastikus arvestades kaduvväike – probleemiks on relvade laialdasest kättesaadavusest tingitud surmade arvukus. Teatavast edust võib rääkida Türgis, Tuneesias jm. USA sai 1970. aastatel hakkama enama kui 100 000 Vietnami pagulaste lainega, kes ei olnud küll moslemid. Kas islam ja pagulased on paratamatu probleem või lääne, ja eriti Euroopa, praegune käsitlusviis pole õige?

Muidugi on korda saadud. Arvutada oskav Saksa tipp-poliitik ja -pankur Thilo Sarrazin oli kolm aastat tagasi kindel, et 100 000 suurem aastane sisseränne poleks Saksamaale talutav. Aga 2014. aastal tuli neid üle miljoni. See ei ole viimane piir. Kes ütleb, kus on sakslaste rahakoti põhi? Kui võtta rahulikult, siis ei ole alanud rahvasterändamine mingi uus fenomen, vaid elusolendite endastmõistetav ümberpaiknemine. Kui Euroopas sündis inimesi liiga palju, valgus suur hulk iirlasi ja teisi Põhja-Ameerikasse. Mõni aeg elati piisonite ja indiaanlastega kõrvu. Rongide ohutuse pärast pidi piisonid likvideerima, indiaanlased hajusid ise. Ennustamine on tänamatu töö, isegi tagantjärele. Tõstaks ühe sündmuse ümber, teiseneb kõik edasine. Õpetlik on lugeda LR viimast numbrit, Alf Henriksoni „Saatuse sõrmi“, kus Põhjala nornid ja lõunamaa parkad ja kõik muusad Nemesise õhutusel harutavad ja sõlmivad uuesti saatuse pasmaid. Ikka ei saa õiglust, tee kuidas tahad!

Mõeldes islami mõjule, selle sisseimbumisele Euroopa ühiskondadesse, mida muu hulgas ju ka osundatud Sirbi essees statistika toel iseloomustate, mis teid enim häirib? Millised on selle nähtuse puhul suuremad mured?

Maailma tulevikku kujundab rahvaste demograafiline dünaamika. Viimase 60 aastaga on maailma rahvastik kasvanud 2,5 miljardilt inimeselt 7 miljardini, 2050. aastaks kasvab see veel paari-kolme miljardi võrra. 1950. aastal moodustas Euroopa maailma rahvastikust 22%, praegu vaid 11,6% ning 2050. aastaks 7,5%. Sündide osakaal on Euroopas langenud 5,7%-le, Aafrikas tõusnud 25,8%-ni. Euroopas on keskmine vanus praegu 40,2 aastat, Lääne-Aasias aga 25 ja Aafrikas 19,7. Siin on, mille üle mediteerida. Reverend Thomas Malthus väitis oma 1798. aastal avaldatud essees, et osa rahvast jääb alatiseks viletsusse, sest elanikkonna juurdekasv ületab võime toidu tootmist samas mahus suurendada. On saatuse iroonia, et Malthus kirjutas oma prohvetliku teose just tööstusrevolutsiooni alguses. Järgnenud õitsenguaeg näis tema järeldused kummutavat. Paistis, et inimkonna iibel ja ühtlasi heaolu kasvul ei ole piire. Kummatigi käib Malthuse teooria kõigi sajandite kohta, peale kahe viimase. Aga mis on paar sajandit maailma ajaloos, mis ei ole veel lõpule jõudnud?

Kas hüpoteetilisel ettekujutusel, et lääs hukkub, nagu langes Rooma, on siis tõepoolest alust ja lääs peaks hakkama sellele langusele mõtlema kujunenud sõjalisi ja majanduslikke vahekordi ning rahvastikuprotsesse arvesse võttes?

Rooma keisririik ei olnud jätkusuutlik, ta ei hukkunud kogemata, õnnetul kombel, vaid tagantjärele vaadates teisiti ei saanukski. Ükski riiklik formatsioon ei ole igipüsiv. Põhjusi on mitmeid, aga majandusteadlane Hardo Pajula juhib tähelepanu ühele aspektile, mis on otsekui vastus teie küsimusele. Kui Lähis-Idas seisis roomlastel Pärsia näol vastas enam-vähem samasse kaalukategooriasse kuuluv rivaal, siis Euroopas ei sõdinud roomlased mitte naaberriikidega, vaid vormitute rändhõimudega, kelle eesmärgiks ei olnud impeeriumi hävitamine, vaid üksnes selle jõukusest osasaamine. Ometi langes hiigelriik just tahumatute germaanlaste, mitte lihvitud pärslaste sülle.

Paarisaja aasta pärast võib tõenäoliselt rääkida lääneriikidest geograafilises ja ajaloolises mõttes, nagu omal ajal räägiti Roomast, kuigi mõeldi langobardide riigi taolist moodustist. Tsivilisatsioonide kadu on pikk ajalooline protsess, millest võtavad osa suured paljurahvuselised inimkogumid ja mille vältel ei tarvitse üksikisik üldse kannatada. John Lukacsi arvates võib olla üsnagi talutav seisukord. Meie õnnetus on see, et tänapäeva lääne tsivilisatsioon ei saa nii valutult vaibuda kui Rooma. Siis ei muutunud tavalise talupoja elus suurt midagi, tema olukord pigem paranes. Aga praegu on linnainimesi, kes ei oska tikust tuld tõmmata – kes neile peaks õpetama ränikivi ja taelaga tuld läitma? Kui elekter peaks kaduma, ongi käes lõpp. Suurlinnad surevad välja ja keegi ei mata laipu – kui pole bensiini, pole autost enam midagi kasu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar