Keha, vaimu ja isiksuse osa teadmiste loomisel

Kirsti Jõesalu, Pihla Siim

Autoetnograafiast etnoloogiaprofessor Billy Ehniga.

Milline oli teie esimene kokkupuude autoetnograafiaga?
Billy Ehn: Aastatel 1970–1984 tegin ma rea osalusvaatluse meetodile tuginevaid etnograafilisi välitöid: Rootsi paberi-vabrikus, serbia ja sloveeni emigrantide seas, Rootsis elavate Jugoslaavia immi­grantide hulgas, Poola väikelinnas, Rootsi keemiatehases ning Stockholmi etniliselt üliheterogeense piirkonna lasteaedades. Toona ei pidanud ma neid välitöid autoetnograafiliseks, kuid mingis mõttes olid need seda siiski, kuna olin ise nii uurimisvahend kui ka infoallikas. Nende välitööde käigus õppisin, et osaleva vaatleja puhul on teadmiste loomisel oma osa nii uurija kehal, vaimul kui ka isiksusel, mitte ainult rangeil teaduslikel meetodeil.
Teadlikumalt kasutasin autoetnograafilist meetodit mõne aasta eest, kui vaatlesin iseennast puusepana: ehitasin kodus väikese hobiprojekti raames duširuumi jaoks põrandareste ning samal ajal ka kirjutasin sellest. Järgmine kord sattusin murtud jalaluuga haiglasse ning pidin viis päeva operatsiooni ootama. Lamasin voodis, arvuti süles, ning vahtisin lakke. Jälgisin oma tundeid ja mõtteid, ent samal ajal ka kuulasin ja vaatlesin õdesid, arste ning teisi meessoost patsiente enda ümber. Mõlema spontaanse autoetnograafilise „välitöö” tulemuseks olid artiklid teadus­ajakirjades.

Mis teeb autoetnograafia teiste etnograafiliste meetodite kõrval eriliseks?
Mingis mõttes pole autoetnograafias midagi erilist. Nagu teaduse puhul ikka, tuleb veenda oma lugejat, et tekst põhineb täpsel empiirilisel materjalil, mis on teoreetiliselt läbi töötatud ja mida on põhjalikult analüüsitud. Muidugi tuleb olla enesekriitiline, väljenduda selgelt ja usaldusväärselt ning keskenduda olulisele. Teiselt poolt on see üsna kummaline ning mõnevõrra vastuoluline meetod. Uurija pöörab etnograafilise pilgu iseendasse, vaadates analüütilise pilguga ühtlasi ka enesest väljapoole jäävat laiemat konteksti, kus tema enese-kogemused aset leiavad. Autoetnograaf on ühtaegu vaatluse subjekt ja objekt. Iseenda vaatlemine ja iseendast kirjutamine haiglapatsiendi või hobipuusepana on mind inspireerinud mõtisklema rohkem uurija „mina” olulisuse üle etnograafias ja kultuuri­analüüsis üldse.
Osalusvaatlus ja intervjueerimine ei ole muidugi sugugi ainsad meetodid, kui uurija peab omaenda kohalolu mõjude üle reflekteerima. Ühiskondliku elu kui sellise uurimisel lülitame me iseennast mitmesuguste nähtuste kujutamisse ja mõistmisse, seejuures tihti seda piisaval määral arvesse võtmata.
Arutelu autoetnograafia ja enesenarratiivide üle peaks suurendama meie teadlikkust uurimistöö isiklikest aspektidest ja sellest, kuidas mõjutavad meie enda kogemused, huvid ja tundeelu teiste inimeste ning nende käitumise tõlgendamist.

Milliseid teemasid on selle meetodiga kõige parem uurida?
Autoetnograafia rakendusväli on väga lai ning uuritavate teemade ring suur, ainus piir on kujutlusvõime. Minu meelest on see eriti hea tunnete, mõtete ja aistingute kirjeldamiseks ja tõlgendamiseks – selliste nähtuste uurimiseks, millele on teisi inimesi uurides raske ligi pääseda. Autoetnograafia valmistab ka uurija paremini ette teiste juures samasuguste asjade jälgimiseks ja intervjuude läbiviimiseks. Autoetnograafia raames on aega ja võimalus eksperimenteerida mitmete vaatamise, kuulamise ja kirjutamise viisidega. Mis juhtub näiteks siis, kui ma kirjutan ainult oma tegudest, mainimata sõnagagi oma mõtteid ja tundeid? Mis saab siis, kui vaadata praegust hetke ajaloo vaatepunktist? Milline võiks olla tajuetnograafia, kui käsitletaks ka lõhnu, maitseid ja puuteaistinguid? Need on kõigest paar võimalikku autoetnograafilist katsetust.
Hea etnograafia tähendab kõigi võimalike materjalide kasutamist ning nende analüüsimist, näiteks kultuurilisest vaatenurgast. Autoversioon on vaid vahend nende eesmärkide saavutamiseks. Pärastpoole tuleb muidugi perspektiivi avardada ning paigutada oma kogemused avaramasse sotsiaalsesse ja kultuurilisse konteksti. Akadeemilises hariduses on autoetnograafilised vaatlused tõhus vahend õpetada tudengid kultuuri uurimisel oma meeli kasutama. Esimese välitöö, näiteks kaubanduskeskuse või raudteejaama sotsiaalse elu vaatlemise või oma perekonna jõulupeo kirjeldamise järel on nad tihtipeale täis vaimustust oma võimest näha ja kuulda või haista midagi uut kohtades ja olukordades, millega nad olid enda meelest niigi läbinisti tuttavad. Vaatlused ning välitööpäeviku pidamine teevad nad palju tähelepanelikumaks ning nad näevad, kui kummaline võib paista igapäevane elu sõltuvalt sellest, kuidas seda vaadata.
Milline on kõige üllatavam avastus, mille olete teinud tänu autoetno­graafiale?
Sellist küsimust mulle saadetute hulgas õigupoolest ei olnud, ent kui lubate, siis vastan sellele ikkagi. Üks kõige üllatavamaid avastusi minu autoetnograafilistes uurimustes on olnud see, et ma ei ole alati olnud teadlik sellest, et mind vaadeldakse, kuigi olen ise olnud vaatleja rollis. Paljudel juhtudel olen tegelikult unustanud, et olen uurimisobjekt, kuna olen olnud sedavõrd süüvinud oma rolli ja läbielatavasse kogemusse, olgu siis hobipuusepa või haiglapatsiendina. Sellest, mis õieti toimus, saan intellektuaalselt teadlikuks alles hiljem (viie minuti või koguni päeva pärast). See tähendab, et autoetnograafina tuleb tihtipeale hiljem meelde tuletada, mida tegid ja kogesid, kui olid täielikult keskendunud mõnele erilisele ülesandele või sündmusele. Mida ma tajusin poolteadlikult? Mida teeb see ajaline viivitus mällu jäädvustatud vaatlustega?
Subjektiivsuses ei peaks seega tingimata nägema ohtu. Pigem tuleks subjektiivsuses näha analüütilist ressurssi, käia sellega ringi samamoodi kui teiste inimeste subjektiivsete kogemustega. Oma kogemuste uurijal on muidugi privilegeeritud juurdepääs vaadeldava mõtetele ja tunnetele. Teoo­rias peaks igaüks olema kõiges iseennast puudutavas hea informant. Teiste inimeste kavatsusi tuleb üldjuhul lihtsalt ette kujutada. Minu katsed olla autoetnograafiliste vaatluste objekt on olnud vaid osaliselt tulemuslikud. Ma ei ole oma tegudele alati usaldusväärne tunnistaja. Teadvustamatuse hämu, ebamäärased tunded ja vaikimisi teadmised on mu mõnikord endale mõistatuslikuks teinud. Isegi praegu olen ma pidanud lähtuma oletustest. Teisi inimesi uurides peaks põhieeldus seega olema, et tegelikult ei tea uurija mitte kunagi, mida nood mõtlevad ja tunnevad, ükskõik mida nad ka ei ütleks. Teiste hoolikas jälgimine ja kuulamine, kusjuures tuleb alati tähenduste ja kavatsuste puhul kahelda, annab vaid teatud tendentsliku arusaama sellest, mida nad ütlevad ja teevad. Sellise ettevõtmise puhul on kujutlusvõime ja empaatia hädavajalikud uurimisvahendid.

Autoetnograafilistesse uuringutesse on igapäevaelu kirjelduste kaudu sageli paratamatult kaasatud ka teised lähedased inimesed, meeldigu see siis neile või mitte. Kuidas olete lahendanud sellega seotud eetilised küsimused? Artiklis „Teeme-ise. Füüsilise töö autoetnograafia” („Doing-it-yourself. Autoethnography of manual work”, 2011) kasutate „materjalina” oma kodu ja perekonna lugusid. Kas olete seejuures pidanud vajalikuks oma kirjeldusi piirata, et hoiduda oma lähedaste käsitlemise liigsest intiimsusest?
Lasin artikli läbi lugeda nii oma naisel kui äial, keda mõlemat on kirjeldatud minu mereäärse palkmaja hobiprojekti ajutiste osalistena. Kummalgi neist ei tekkinud mingeid vastuväiteid peale ühe väikese märkuse minu äialt, kelle meistrikäe all olen õppinud igasuguseid töid, eriti puusepatööd. Teise, haiglas läbi viidud autoetnograafilise uuringu puhul ei öelnud ma oma kolmele palatikaaslasele, õdedele ega arstidele, et ma nende käitumist ja oma kogemusi jälgin ning kirjeldan. Artiklis on nad muidugi anonüümsed, kuid hea tahtmise korral saaks tuvastada nii kirjeldatud haigla kui palati, nii et tegemist on ilmse eetilise küsimusega. Selle väikese uuringu puhul keskendusin ma aga peaasjalikult iseenda olukorrale haiglavoodis, kipsis ja üles tõstetud jalaga. Jätsin mõned artikli koopiad haigla õdedele, kuid mingit vastust pole ma neilt saanud. Jah, isegi kui kirjutada minajutustust iseenda kogemustest, satuvad sellesse nende nõusolekuta sageli ka teised inimesed. Nad võivad olla ära märgitud kui pelgalt anonüümsed möödujad või ühiskonna näitelava aktiivsemad osalised. Avalike kohtade nagu tänavate või raudteejaamade puhul pole see eriti suur probleem. Poolavalike kohtade nagu haigla või töökoha puhul tuleb aga teiste inimeste isikupuutumatuse osas olla tunduvalt ettevaatlikum.

Raamatus „Tegevusetuse salamaailm” („The Secret World of Doing Nothing”, 2010), mille kirjutasite kahasse Orvar Löfgreniga, käsitlete mitte midagi tegemist, mis pole pigem efektiivsusele ja kõike korraga tegema kalduvas maailmas ilmselt just kõige moekam nähtus. Tehniliste uuenduste tõttu näib, et inimesed on üha vähem nii-öelda tegevuseta. Näiteks kasutavad inimesed, kes bussi ootavad, kaubanduskeskuse kassasabas seisavad või rongiga sõidavad, pidevalt seadmeid ja rakendusi, mis näivad muutvat mitte midagi tegemise olemust. Millised on tänapäeva maailmas kohad ja ajahetked, mida saab nimetada tegevusetuse oaasideks?
Mulle meeldib see küsimus ning eriti tegevusetuse oaaside mõiste. Radikaalsest vaatepunktist oleks kiusatus öelda, et selliseid oaase läänemaailmas ei leiagi. Ükskõik, mis laadi füüsilise passiivsusega inimesed parasjagu hõivatud ei oleks, teevad nad ikkagi midagi: hingavad, mõtlevad, unelevad, loodavad, tunnevad ja nii edasi. Ka siis, kui istutakse pelgalt toolil või lebatakse diivanil tühja pilguga enese ette vahtides, tehakse ikkagi midagi oma kehaga ning see on sotsiaalsete ja kultuuriliste konnotatsioonidega tegevus. Ei ole võimalik neutraalselt istuda või lebada. Oma kehaasendiga antakse alati edasi norme, väärtusi ja harjumusi, mis on ära õpitud vastastikuse suhtluse käigus.Kui aga mittemidagitegemist avaramalt mõista, siis pakun välja kolm võimalikku tegevusetuse valdkonda: voodis magamine, rannas päevitamine ning ebahuvitavas koolitunnis ääretu igavlemine. Muidugi toimub isegi kõigil neil juhtudel midagi, kuid mis? Kuidas teha magamise etnograafiat ja kultuurianalüüsi? Mis toimub päevitajate peas ning mida nad kommunikeerivad? Kas igavlevad õpilased üldse mäletavad tunnist midagi? Tegevusetuse fassaadi taha pääsedes võib siin avastada terve müstilise paralleelmaailma. See teeb igapäevaelu uurimisest tõelise seikluse!

Olete uurinud artiklis „Etnograafia turuplatsil” ka rakendusliku kultuurianalüüsi eeliseid ja sellega seo­tud raskusi (O. Löfgren ja B. Ehn, „Ethno­graphy in the Marketplace”, 2009). Kuidas julgustate tudengeid osalema praktilisema suunitlusega projektides? Millistes valdkondades peale akadeemilise ja kultuurisfääri etnoloogid Skandinaavias tegutsevad?
Umeå nelja-aastase kultuurianalüüsi õppekava, mida juhib kultuuri- ja meedia­uuringute teaduskonna etnoloogia osakond, tudengid osalevad pidevalt ettevõtete, agentuuride ja riigiasutustega seotud praktilise loomuga projektides. Oma väljaõppe raames õpivad nad muu hulgas ette valmistama võrdõiguslikkuse ja kultuurilise mitmekesisuse kavu ning läbi viima juhtimist, soolist ebavõrdsust ja töökoha grupidünaamikat käsitlevaid koosolekuid ja arutelusid. Rakenduslike projektide põletavateks küsimusteks on rassism ja koduvägivald. Tudengid külastavad ka koole, haiglaid ja muid asutusi, kus tutvustavad etnograafiliste meetodite ja kultuurianalüüsi kasulikkust sealse olukorra mõistmiseks.
Tavapärase hariduse ja praktikaprojektide kombineerimine tõstab ka tööjõuturul teadlikkust ja nõudlust professionaalsete kultuurianalüütikute järele: paljudel juhtudel on tudengid juba tööd leidnud, näiteks nõunike, komisjonide liikmete või uurijatena. Nad võivad töötada ka projektijuhtide, personalitöötajate, produtsentide, administreerijate, võrdõiguslikkuse juhtide ja kultuurilise mitmekesisuse strateegidena. Isegi kui nad ei tööta otseselt „kultuurianalüütikutena”, on neil oma haridusest reaalselt kasu igas ametis. Oskus teiste inimeste käitumist kultuurilisest vaatepunktist jälgida ja analüüsida on ühiskonnas, kus on terve rida etnilistest, klassi-, soo- ja seksuaalerinevustest tulenevaid pingeid, konflikte ja arusaamatusi, äärmiselt kasulik vahend.
Meie tavalised (maksimaalselt kaheaastased) etnoloogia kursused ei ole nii praktilise orientatsiooniga kui kultuurianalüüsi õppekava ega valmista tudengeid nii süstemaatiliselt tööturu jaoks ette. Etnoloogi ametikohta kui sellist ei ole olemas, kui üksikud erandid muuseumide juures välja arvata. Pealegi saavad vaid vähesed tudengid kraadi etnoloogias, pigem jätkavad nad teiste kursuste või õppekavadega. Seetõttu on raske öelda, millises valdkonnas etnoloogia üliõpilased pärast ülikooli lõpetamist töötavad.

Olete samas artiklis käsitlenud ka uurimistöö, antud juhul rakenduslike kultuuriuuringute tulemuste esitamise mõju uurimistööle. Kas see küsimus pole asjakohane ka akadeemilises sfääris? Kas olete kunagi eksperimenteerinud traditsioonilistest erinevate uurimistöö tulemuste esitamise vormidega?
Kui päris aus olla, siis ei ole me sellega eriti eksperimenteerinud. Mõnikord on tudengitel palutud mõne sümboolse nähtuse või rituaalse käitumise illustreerimiseks teha fotosid. Nad on joonistanud kaarte inimeste liikumise kohta kaubanduskeskuses või linnaväljakul ühe tunni jooksul eri kellaajal. Nad on katsetanud mitmeid kirjutamisstiile, kirjeldades midagi või jutustades millestki kirjandusliku proosa või luule vormis. Nad on oma kultuuritausta kirjeldamiseks kirjutanud ka autobiograafilisi lühijutte. Veel üks võimalus on rollimängud, mis demonstreerivad, kuidas inimesed erinevas olukorras käituvad.

Olete öelnud, et tänapäeva kunsti ja kultuurianalüüsi tööprotsess on mingis mõttes sarnane, kuid osaliselt need siiski lahknevad. Mida võiksid või peaksid kultuurianalüütikud kunstnikelt õppima?
Tänapäeval nähakse kunsti kui alternatiivset teadmusloome vormi, millel on teatud määral omaenda eesmärgid, reeglid ja meetodid. Kunstiteoseid vaatav etnograaf või kultuurianalüütik võib aga neis hõlpsasti märgata oma töömeetodeid. Küsimus on selles, kuhu võiks viia kunstnike ja kultuuriuurijate avatum mõttevahetus. Kõigepealt, paljude kunstnike töödes on nad ise nii tegelased kui ka uurimisobjektid. Nad elavad eksperimenteerides ning nende tegudel on nende elule ilmne mõju. Kunstnikud ka filmivad iseennast ning käsitlevad sügavalt isiklikke teemasid.
Kultuuriuurijad enamasti nii kaugele ei lähe, kuigi ka meie kasutame iseennast uurimismaterjali loomiseks ja analüüsimiseks, näiteks autoetnograafidena. Seetõttu on meil ka osalusvaatlusi ja refleksiivsust puudutavates metodoloogilistes aruteludes kunstnike kogemustest nii mõndagi õppida. Kui tugevat mõju meie uurimisobjektid meile avaldavad? Milliseid jälgi me ise nende ellu jätame?
Teine kultuurianalüüsis oluline valdkond on tundeelu. Siin ei piirdu kunstnikud ainult tunnete kirjeldamise ja analüüsimisega, vaid püüavad kogemusi esile kutsuda. Nad tahavad lõbustada, murelikuks teha või provotseerida. Suur osa tänapäeva kunstist on sellisest loomise, esitamisviiside ja vaatajale avaldatava mõju vaatepunktist tõesti emotsionaalne – isegi kui seda nimetatakse kontseptuaalseks. Süstemaatiliselt pööraseid uitmõtteid ellu viies kasutavad kunstnikud professionaalselt oma spontaansust. Kultuuriuurija vaatepunktist tõstatab see küsimuse inimese emotsioonide olulisusest teadmusloomes. Kas neid tuleks teadusliku objektiivsuse mulje loomiseks ignoreerida või kasutada uurimisainesena?
Lõpuks on paljudel kunstnikel kaasasündinud oskus leida igapäevaelust üllatavaid tähendusi ja neid edasi anda – see on kindlasti midagi sellist, mida sooviksid teha ka paljud kultuuriuurijad. Kunstnikud töötavad selle saavutamiseks kannatlikult ükskõik millega, mis parasjagu käepärast on. Nad jõllitavad seda, kisuvad selle lahti, keeravad seda nii- ja teistpidi, kuni lõpuks midagi toimuma hakkab. Nad uurivad ja filmivad oma „asja”, nad loevad, teoretiseerivad ja räägivad sellest. Sellise metamorfoosi käigus kasvavad mõned asjad suuremaks, teised jäävad aga pisemaks. Kolmandaid omakorda stiliseeritakse, mille tulemusena muutuvad tuttavad objektid lõpuks võõraks.
Paljud kultuuriuurijad on – varieeruva süstemaatilisusega – rakendanud selliseid kunstilisi meetodeid nagu teisendamine ja eksperimenteerimine. Kunstnikega võrreldes kipuvad teadlased üldiselt olema akadeemilistele nõuetele vastuvõtlikumad. Kuna meie eesmärk on uute teadmiste ja arusaamade loomine, on mõnikord vaja julgust katsetada norme eiravaid meetodeid ning rikkuda ka ehk mõningaid akadeemilisi reegleid. Kunstilistest meetoditest eeskuju võttes peaks olema võimalik pakkuda üllatuslikuma sisuga kultuuri­analüüse.
Kuigi kõik teadlased töötavad vähemalt mõnes uurimisprotsessi etapis juba praegu intuitiivselt, ei pea enamik seda ilmselt oma metodoloogias keskseks. Just selles osas võiksidki kunstnikud minu meelest oma kammitsemata loomingulisuse ja käsitööoskuste kombinatsiooniga meile eeskuju pakkuda.

Tõlkinud Tanel Pern ja Monika Tasa.

Billy Ehn on Umeå ülikooli kultuuri- ja meediauuringute osakonna etnoloogiaprofessor. Ta on viinud läbi välitöid Rootsis, Poolas ja ka endises Jugoslaavias. Ehn on avaldanud raamatuid ja artikleid immigratsiooni ja etnilisuse, töö ja vaba aja, perekonnaelu ja sotsialiseerimise ning akadeemilise kultuuri kohta. Ehn on huvitatud kultuuri nähtamatu külje ehk harjumuste, emotsioonide ja unistamise uurimisest ning kirjutanud palju ka kultuuriuurimise metodoloogiast, kogemuse muutumisest tekstiks. Ehn esines üleeile Tartus Kultuuriteooria tippkeskuse sügiskonverentsil. Kultuuriteooria tippkeskus on Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi projekt.

http://www.ut.ee/CECT

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming