Keelesõbralik Eesti

Birute Klaas, Eesti keelen?gu esimees, Tartu ?ooli ?prorektor

   

 

Väikese riigi saatus, aga ka konkurentsieelis on sealsete elanike mitmekeelsus. Võõrkeelte oskusele on Eestis alati suurt tähelepanu pööratud. “Eesti keele arendamise strateegias 2004–2010” (EKAS) on käsitletud eesmärgipäraselt peamiselt seda, kuidas luua tingimused eesti keele tõrgeteta kasutamiseks kõigis valdkondades, seista hea eesti keele uurimise ja arendamise eest, tagada kvaliteetne eestikeelne haridus kõigis astmeis, tegelda positiivsete keelehoiakute kujundamisega, kindlustada eesti keelele koht virtuaalses maailmas ja palju muudki. Strateegias leiavad aga põgusalt käsitlust ka teised keeled Eestis. On ju Eesti avatud ja sõbralik kõikide keelte suhtes, mida sel territooriumil räägitakse, hoolitsedes samal ajal eesti keele prioriteetsuse eest. Eesmärk selles valdkonnas on sõnastatud järgmiselt: luua ja viia ellu keelepoliitika, mis arvestab eesti  keele arenguvajadusi teiste keelte kontekstis; tagada eesti keele rahvusvaheline esindatus ja rahvusvaheline keelealane koostöö.

Selle aasta 9. jaanuaril Kumus peetud keelefoorumil, kus keskenduti keelestrateegias kavandatu ülevaatele ehk seirele, leidis käsitlemist ka viimaste aastate Eesti võõrkeelte poliitika. Kuulumine Euroopa Liitu jt rahvusvahelistesse ühendustesse, poliitiline, majanduslik ja kultuuriline koostöö, rahvusvahelised õppimisvõimalused, Euroopa avanenud tööturg – kõik need tegurid ja palju muudki panevad Eestile kohustuse tagada oma elanikele valmisolek töötada ja õppida ka võõrkeelses keskkonnas. Ja teiselt poolt tuleb riigil ja meil kõigil tagada eesti keele püsimine ja nähtavus.

Üks olulisemaid riiklikke ülesandeid keelevaldkonnas just võõrkeeltega seonduvalt on olnud võõrkeelte strateegia koostamise käivitamine 2005. aastal, kui haridus- ja teadusministri moodustatud erialaspetsialistide komisjon alustas Eesti senise võõrkeelte poliitika analüüsimist ning võõrkeelte strateegia väljatöötamist. Komisjoni töö tulemus on praeguseks ka ministrile üle antud.

Võõrkeelte strateegia väljatöötamisele lisaks võib viimastel aastatel tehtust eesti keele ja teiste keelte kontekstis esile tuua muidki olulisi saavutusi:

  on antud välja palju nii mõju- kui ka teisi keeli hõlmavaid kakskeelseid sõnaraamatuid, hulgaliselt vestmikke, turisti- ja koolisõnastikke; kavandamisel on eesti-soome suursõnaraamatu koostamine; vaatamata venima jäänud läbirääkimistele lõunanaabritega püsib lootus eesti-läti suursõnaraamatu töö käivitamiseks;

  on arendatud eesti keele oskuse testimisvõimalusi: Riiklikku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskusesse on loodud keeleosakond ja kutsutud kokku seda nõustav keeleekspertide komisjon; viiakse läbi testimiskoolitusi;

  on arendatud eesti keele akadeemilist välisõpet (“Eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programmi (2005–2010)” kaudu): on avatud ja toetatud eesti keele lektoraate välisülikoolides (praeguseks töötavad Eesti riigi lähetatud eesti keele ja kultuuri lektorid Peterburi, Vilniuse, Pariisi, Göttingeni ja Glasgow’ ülikoolis, ettevalmistustööd on käivitatud lektori saatmiseks Poola ja Ukrainasse), saadetud õppevara, korraldatud teadus- ja täiendustegevust, toetatud intensiiv- ja suvekursusi ning 2007. aastast antakse välja Estophiluse stipendiume välisteadlaste Eestiga seotud uurimistegevuse toetamiseks;

  on arendatud rahvusvahelist keelekoostööd: osaletakse Euroopa Nõukogu Grazi Nüüdiskeelte Keskuse ja Euroopa Komisjoni keeleprogrammides, rahvusvahelises terminoloogia- ja keeletehnoloogia-alases koostöös; 2004. aastast kuulutakse Euroopa Rahvuslike Keeleinstitutsioonide Föderatsiooni (EFNIL);

  on tagatud tõlkide ja tõlkijate ettevalmistus vastavalt Euroopa Komisjoni prognoositud vajadusele, võetud võõrkeelte ja -kultuuride õppekavadele õppima varasemast rohkem üliõpilasi, suurendatud riiklikku koolitustellimust inglise keele (k.a täiendava ainena) õpetajate ettevalmistamiseks ning alates 2006. aastast määratletud eraldi inglise keele õpetajate vajadus;

  võõrkeeleõppe arendamise vallas on valmimas Euroopa Nõukogu Euroopa keeleõppe raamdokumendi toimetatud eestikeelne tõlge; uue riikliku õppekava ettevalmistamisel viiakse võõrkeeleõpetus kooskõlla Euroopa Nõukogu Euroopa keeleõppe raamdokumendiga (tasemed A1 – C2); valmistutakse Euroopa Komisjoni algatatud Euroopa keeleoskuse näitaja (European Language Indicator) uuringuks; viimistlusjärgus on Euroopa keelemapi Eesti variant (põhikooli 6.–9. klassi õpilastele) ja palju muudki.

Võib aga välja tuua päris mitu olulist tegurit, mis takistavad keelestrateegias kavandatu saavutamist. Aastaid on nurisetud kõrghariduse ebapiisava rahastamise üle. Sisuliselt ei ole 1999. aastast saadik tõusnud üliõpilaskoha maksumus, mis on pidurdanud kõigi erialade arengut ja kahjustab märgatavalt õpetuse kvaliteeti meie ülikoolides. Võõrkeeleõppe puhul on lisakoormaks ka ebaloogiliselt madal rahastamiskoefitsient ehk eriala kalliduse koefitsient, mis peaks arvestama baasmaksumusele lisaks ka ühe või teise eriala õpetamisega seonduvaid muid kulutusi (aparatuur, välitööd, õpetus väikestes rühmades jne). Võõrkeelte koefitsient 1,1 ei arvesta aga õppe läbiviimist väikestes rühmades ega ka seda, et tänapäevane võõrkeeleõpe ei käi vaid kriidi ja tahvli abil. Kuigi kõrgkoolides pakutakse üliõpilastele üsna laias mahus nii üldist kui erialast keeleõpet, ei jõua see paraku kõigi soovijateni. Piiranguks on siin peaasjalikult õppekavade sisu, mis on võõrkeeled tõrjunud enamiku erialade puhul vabaaineteks. Ja vabaaine staatus tähendab selget osutamist marginaalsusele.

Kui rahastamisprobleemide lahendus on riigi käes, siis mitmed ettevõtmised jõuaksid tulemuseni riigi, kõrgkoolide jt institutsioonide parema koostööga, näiteks mõjukeeltealase süsteemse ja kvaliteetse täiendusõppe korraldamine, tõlkide ja tõlkijate kutsestandardi väljatöötamine jne. Kindlasti on vaja korraldada regulaarselt võõrkeelte vajaduse, oskuse ja õpetamise kohta uuringuid ning võtta võõrkeeleõppe ja täiendusõppe korraldamisel arvesse nende tulemused.

 

 

 

 

Kõrgkoolidesse õppima tulnute eesti kirjakeele oskus ei vasta tulevastele spetsialistidele esitatavatele nõuetele ning selle kõrgkoolis arendamise võimalused on piiratud.

 

EKASi rakendamist takistab

– [üldhariduskoolide] aineõpetajate sageli ebapiisav eesti kirjakeele oskuse tase

– eesti keele temaatika mittemõistmine [kõrgkoolides] ja/või hoolimatus selle suhtes

– [kõrgkoolide] õppekavade ja nende täitmise pingelisus, mis ei võimalda pühendada piisavalt aega eesti (eriala)keele õpetamisele ja õppimisele

– välismaiste üliõpilaste õpetamise vajadus, mis on kohati vastuolus eestikeelse kõrgkooliõppe tagamise vajadustega

Ettepanekud olukorra parandamiseks:

– töötada välja ja rakendada süsteem eestikeelse väljendusoskuse arendamiseks kõikides [üldhariduskooli] õppeainetes ja süsteem kõikide õpetajate eesti keele täiendusõppeks

– täpsustada õpetaja kutsestandardis eesti kirjakeele valdamise nõuet

– käivitada eesti keele täiendusõppe süsteem välismaal keskhariduse saanud üliõpilastele

– esitada riiklik koolitustellimus keeletoimetajate õppekavadele (magistriõpe)

– toetada jätkuvalt eesti (eriala)keele õpetamise alustamist (käivitusraha, tugiõpetus, õppematerjalide väljaandmine)

Koostatud on eesti keele väljendusõpetuse aine­kava, mida on ka kõikidele kõrgkoolidele kõikidel erialadel kasutamiseks soovitatud.

 

 

 

 

 

KARIN RUMMO, Eesti Maaülikooli eesti keele lektor

 

Mõte õpetada eesti keelt põllumajandusülikooli kõikide teaduskondade kõikide erialade üliõpilastele tekkis Eesti Vabariigi taasiseseisvumisaastate alguses, sest just siis hakati korrigeerima seniseid õppekavasid ja leiti, et muude õppeainete hulgas peaks olema ka eesti õigekeelsus ja väljendusõpetus eestlastele. Sel ajal tehti veel ülikoolidesse sisseastumiskirjandeid, mis näitasid, et diplomitöö ja teaduslike artiklite kirjutamiseks tavakeskkoolis õpetatud keeleoskustest ei piisa. Meie ülikooli põhikirjas on öeldud, et õppetöö käib siin eesti keeles ja seega tuleb ka lõputöö vormistada laitmatus eesti keeles.

Eesti keele sisseviimiseks õppeplaanidesse oli eelkõige vaja rektorite toetust ja sellega olid nõus rektorid prof Olev Saveli (töötas rektorina 1988–1993), prof Mait Klaassen (1993–1996), prof Hardi Tullus (1997) ja prof Henn Elmet (1998–2002). Peale selle toetasid eesti keele õpetamist kõrgkoolis veel teisedki lugupeetud professorid nagu Kuno Jürjenson, Heino Möller ja Aleksander Maastik. Selliste autoriteetsete isikute toel oligi võimalik õppeplaanidesse eesti keel panna.

Eesti õigekeelsuse ja väljendusõpetuse kõrval oli võimalik rääkida ka keeleuuendusest eesti kirjanduse ja kultuuri taustal ja rõhutada eesti keele kui meie kultuuri kandvaima osa tähtsust, arutada keelefilosoofia probleeme.

Kahjuks oli ka neid inglise keelele orienteerituid õppejõudusid, kes väitsid, et kuna arvesse minevaid teadustöid tuleb niikuinii inglise keeles vormistada, pole eesti teaduskeelega mõtet tegeleda. Kõik näis korduvat: nõukogude ajal nõuti venekeelseid dissertatsioone, nüüd arvati, et inglise keel on tähtsam kui oma emakeel. Sakslaste käest pääsesime, venelaste mõju alt tulime välja, inglastele jookseme ise vabatahtlikult sülle.

Eesti keelt õpetati uuendatud õppekavade alusel nii 8 aastat. Siis tuli see kurikuulus Bologna deklaratsioon, mis tähendas 4+2 õppeaasta asemel ülikoolis 3+2 õppeaastat. See tõi enesega kaasa õppekavade tihendamise ja esimeste väljajäetud ainete hulgas oli eesti keel.

Eesti keelt ei õpetata maaülikoolis enam kõikide erialade üliõpilastele. Õnneks on eesti keelt võimalik õppida magistrantidel vabaainena ja mõnel erialal eriala valikainena. Sel õppeaastal õpib eesti keelt üle 100 magistrandi. Seega mõistavad õppurid ise eesti keele vajalikkust, samuti toetavad seda paljude erialade õppejõud. Kahjuks on tagasipöördumine viie aasta eest hüljatud süsteemi juurde nüüd majanduslikult raske. Kui eesti keele kui teaduskeele õpetamine peaks toimuma kõikide erialade magistrantidele, oleks tegemist 40 rühmaga. Selleks oleks vaja juurde eesti keele lektoreid. Teaduskondadel pole uute õppejõudude palkamiseks vaba raha, EMÜ keelekeskusele pole selle töö jaoks samuti raha eraldatud. Kui haridusministeerium leiaks ülikoolidele täiendavaid summasid rahaprobleemide lahendamiseks, leiaksid ülikoolid kindlasti ka võimalusi eesti keele õpetamiseks kõikide teaduskondade kõikide erialade üliõpilastele, nagu seda tehakse ainukesena Eesti kõrgkoolidest Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, kus eesti keelt õpetatakse kõikidele üliõpilastele isegi kahe ainepunkti ulatuses juba selle kõrgkooli eksisteerimise esimestest päevadest kuni tänase päevani.

 

 

REET KASIK, Tartu ülikooli tänapäeva eesti keele dotsent

 

Tartu ülikoolis on väljendusõpetus üldainena bakalaureuseõppe kavas 4 ainepunkti mahuga filosoofiateaduskonna, usuteaduskonna ja sotsiaalteaduskonnast ajakirjanduse, suhtekorralduse ja eripedagoogika erialadel, 2 ainepunkti mahus õpetatakse seda ainet haridusteaduskonnale ja õigusteaduskonnale, magistriõppes ka tõlkemagistrantidele. 1990. aastatel oli keelekasutuse erikursus kõigi magistrantide ja õpetajakoolituse õppekavades. Kraadiõppuritele sõltus aine kohustuslikkus teaduskonnast, näiteks matemaatikutele oli see aastaid kohustuslik.

Väljendusõpetus kadus magistriõppest seoses õppekavade tihendamisega üleminekul 3+2 õppesüsteemile. Et aga eesmärgipärast keelekasutust ja tööd tekstidega läheb vaja kõigil kõrgharidusega inimestel, töötati koostöös teaduskondade esindajatega välja mittehumanitaarsetele erialadele sobivad ainekavad, kuhu kuulub tekstiõpetust, õigekeelsust, erialakeelt. Ülikool otsustas teha aine kraadiõppuritele kohustuslikuks. Õppetöö pidi algama 2006. aasta sügisel, aga peamiselt õpikute puudumise tõttu lepiti kokku  üheaastases üleminekuperioodis.

Vahepeal moodustas haridusministeerium komisjoni kõikide kõrgkoolide esindajatest eesmärgiga laiendada väljendusõpetust ka teiste ülikoolide kraadiõppesse. Möödunud õppeaastal arutati ühiselt läbi ja lepiti kokku ainekava ning tänaseks on valmis Reet Kasiku, Mati Erelti ja Tiiu Erelti õpik “Eesti keele väljendusõpetus kõrgkoolidele”. Käsikiri on praegu retsensentide käes, arutelu on kokku lepitud aprilliks ja raamat ilmub sügiseks. Õpikus tutvustatakse hea tarbeteksti tunnuseid, antakse juhiseid  selge, täpse ja konkreetse teksti kirjutamiseks ning õpetatakse koostama mitmesuguseid tarbetekste, ametikirju ning teadustekste. Samuti käsitletakse suulist keelt ning antakse näpunäiteid ettekannete koostamiseks ja esitamiseks. Üsna põhjalikult käsitletakse õpikus lausete õige- ja heakeelsust, õpetatakse vahet tegema üld- ja oskuskeele vahel, tutvustatakse ja õpetatakse kasutama tähtsamaid keelehooldeallikaid.

Õppevahendite koostamine ongi olnud viimase aasta jooksul meie põhieesmärk. 2006. aastal ilmus trükist Mati Erelti “Lause õigekeelsus”, kohe on tulemas minu kirjutatud “Sissejuhatus tekstiõpetusse” ja Tiiu Erelti “Terminiõpetus”. Kõik need on mõeldud mittefiloloogidest spetsialistide emakeeleoskuse parandamiseks.

 

 

 

ELO ROHULT, Tallinna Tehnikaülikooli eesti ja vene keele lektoraadi juhataja

 

Eesti keele väljendusõpetuse ainekava päris sellisel kujul, nagu ta välja töötati, ei ole veel TTÜ õppekavadesse jõudnud. Küll aga on TTÜs aastaid õpetatud sellist ainet nagu “Eesti kirjakeel”, mille eesmärk on sama – parandada eesti tudengite emakeelset väljendusoskust. Praegu on käsil n-ö üleminekuperiood, väljendusõpetuse materjale sobitatakse senistega. (Väljendusõpetuse põhiõpik on veel trükis ilmumata, aga autorite lahkel loal on võimalik käsikirjalisi materjale juba kasutada.) Kas ka aine nimetus kunagi muutub, ei olegi ehk nii oluline. Peamine on ikka, et emakeeleõppe vajadust on ametlikulgi tasandil teadvustatud ja on ilmunud/ilmumas suurepärased õpikud eesti keele raskekahurväelt.

“Eesti kirjakeele” kursus kutsuti kunagi ammu ellu TTÜ majandusteaduskonnas valikainena, teistes teaduskondades jäi see vabaaine staatusse. Kuulajaid on olnud tavaliselt 60 ringis, kõik seni siiski majandusteaduskonnast, kuid mitte kõik neist ei ole eestlased – kursus on olnud populaarne ka vene emakeelega tudengite hulgas. Kursusel osalenud eestlaste keeleoskuse põhjal ei saa väita, et eesti keele tase oleks katastroofiliselt langenud. Ilmselgelt ei saa aga sellist arvamust üldistada kogu TTÜ-le. Nimetatud aine on õppekavas ette nähtud põhiliselt esimesele kursusele ja neil on koolis õpitu veel päris hästi meeles. Küllap võib kursusel osalevat majandustudengite valdavalt feminiinset seltskonda pidada ka kübekese keelesõbralikumalt meelestatuks kui TTÜ tehnilisemate valdkondade tudengeid, näiteks neid, kes õpivad ehitus- ja mehaanikateaduskonnas. Just nimetatud teaduskondade puhul on ajuti olnud kuulda erialaõppejõudude nurinat, et üliõpilased ei suuda oma töid enam arusaadavas keeles vormistada. Eesti keelt õppima nad aga millegipärast pole seni jõudnud. Teades, et samadel tudengitel on probleeme ka matemaatika ja füüsika algteadmistega, on minus tekkinud kuri kahtlus, et asjad võivad mingil määral seotud olla – emakeele kui mõtlemise peamise vahendi unarussejätmine mõjutab kahtlemata ka mõtlemisvõimet. Ei usu mina seda kunagi nii populaarset füüsikute-lüürikute vastandust.

Paraku ei arva nii tudeng, kes on sunnitud otsustama, millele kulutada oma vabaõppe limiteeritud punkte (mis tänapäeval tähendab sageli ka kohe raha): ilma füüsika ja/või matemaatikata lendab ta TTÜst välja kindlasti, halb emakeeleoskus põhjustab ehk vaid piinlikke momente kaitsmisel. Kui keeleni üldse jõutakse, eelistatakse võõrkeeli. Seega on ametlik toetus ja soovitatavus eesti keele kõrgkooliõppele vägagi olulised nii aine prestiiži tõstmiseks kui ka konkreetsemate ajalis-ruumiliste tingimuste loomiseks. Kahtlemata ei saa eesti keelt teha kohustuslikuks kõigil erialadel, aga abi võiks olla näiteks väljendusoskuse eest saadavatele ainepunktidele eristaatuse andmisest (nagu on venelaste eesti keele ainepunktidel).

“Eesti kirjakeele” sisust: käsitletakse nii grammatika veaohtlikumaid kohti kui ka sõnastuse ja stiili levinumaid vääratusi, essee loogilist raamistikku ja ülesehitusstrateegiaid jms. Teoreetilist poolt olen püüdnud minimeerida – eesmärk ei ole ju tulevastest ärinduse tippspetsialistidest filoloogide koolitamine. Kuid olen püüdnud ikkagi rõhutada ja seletada, et keeles toimib süsteemsus ja oma loogika; et väide “Aga kõik räägivad nii!” (selle veel kurvem variant: “Aga (eriala-)õpikus on nii kirjutatud!”) ei ole piisav argument reeglite eiramiseks; et vorm on sisu täpsustamise vahend ja lohakus vormistamisel võib kätte maksta kergemal juhul arusaamatusena, raskemal lausa juriidilise konfliktina (mis majanduse kontekstis ei ole ju ka sugugi liialdus).

Lõpetuseks toon ära ühe paari aasta taguse arvamuse eesti keele arvestuse õnnelikult kätte saanud noormehe suust: tore, et ma nüüd tean, kuidas peab kirjutama, aga mulle meeldib ikkagi rohkem omamoodi kirjutada. Kõlab kurvastavalt eesti keele õpetaja seisukohalt, aga – keelereeglite teadlik eiramine ei ole siiski sama mis nende mitte teadmine. Psühholoogiastki teada ju, et eitavas vormis enesesisendus toimib vastupidi. Nii et ehk ei ole asi nii lootusetu.

 

 

Peep Nemvalts,  PhD, TLÜ eesti filoloogia osakonna vanemteadur

 

Kui iseenesestmõistetav on eestikeelne haridus ja teadus Eesti Vabariigis? Üsna valjult  nõutakse võõrkeelseid õppekavu. Enamasti ingliskeelseid, kuid taas on päevakorral ka venekeelsed. Ingliskeelne haridus võib olla üleilmastumise tõttu kasulik, ent mõttekam oleks õppida ingliskeelsetel maadel. Kasu tuleb enamasti üksikisikule. Venekeelset kõrgharidust Eestis peab ehk kasulikuks eestivenelane, kuid Eesti ühiskonda lõimides ei pruugi see osutuda otstarbekaks. Pigem takerdub eestikeelne aineõpe venekeelseis koolides.

Eesti ülikoolides kummardatakse seni võõrameelsust sel määral, et õppejõude valides hinnatakse koha taotlejat võõrkeelsete tööde loetelu järgi, arvestamata eestikeelseid – või paremal juhul pidades neid põlglikult teisejärguliseks. Akadeemik Anto Raukas on tõdenud: “ … valdavat osa eesti teadlaste inglise keeles kirjapandut ei tsiteerita kordagi, mis näitab nende vähest kasutegurit. Samal ajal võinuks nendes töödes avaldatud mõtete ja ideede kasutegur oma rahvale olla võrreldamatult suurem. Enamik teadlasi kirjutab halvasti isegi emakeeles …  Olen lugenud paljude noorteadlaste ingliskeelseid üllitisi, millest esialgu on aru saada hoopis võimatu. [—] Kuid kui halvas inglise keeles kirjutamine on veel kuidagi võimalik, siis halvas inglise keeles mõtlemine ei saa anda täisväärtuslikku tulemust.”1

Hulk inimesi on aastaid tegutsenud selle nimel, et eesti keel jääks täisväärtuslikuks, sh suudaks väljendada teadusmõtet. Kümmekond aastat tagasi tegin ettepaneku kiiresti käivitada eesti haritlase emakeelekoolitus, mis keele ja mõtlemise seotuse tõttu on  igati kasulik mis tahes erialal.2

Nüüd on ometi märke, et eestikeelse teaduse olulisust Eesti riigi arengus on hakatud veidi paremini mõistma. Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006–2015 rõhutab vajadust kindlustada jätkuv areng nii, et kõigis õppesuundades saab eestikeelset kõrgharidust kõigil õppeastmetel. Seejuures tuuakse õppekavusse erialase eesti keele õpe, arendatakse eestikeelset õpitarkvara, toetatakse eestikeelsete õppevahendite koostamist.

Eesti keele arendamise strateegia 2004–2010 eesmärke on tagada eestikeelne kõrgharidus, sh kattes kõik erialad oskussõnastike ning eestikeelse õppekirjandusega ja avaldades tähtsamad teadustulemused ka eesti keeles vältimaks mis tahes teadusala täielikku võõrkeelestumist.

Tallinna ülikool soovib oma arengukavas 2006–2010 arendada emakeelset erialaterminoloogiat ja avaldada eestikeelseid teadustöid, hoolitseda bakalaureuse- ja magistriõppes eestikeelsete põhiõpikute ja muu õppematerjali olemasolu eest. Soov aidata säilitada Eesti vaimset iseseisvust saab täituda, kui mõistetakse: iseseisev mõtlemine on stambivaba, seega vaba stampkeelendeist.

TLÜs on ELi tõukefondi toel käivitunud teadus-arendustöö “Uus eesti keele ja kakskeelse õppe süsteem Tallinna Ülikoolis” (UUEKS). Töö kolmest põhieesmärgist üks on tagada eesti erialakeele oskus kõigile bakalaureuseõppe üliõpilastele ning arendada õppejõude ja teadureid.

Oleme alustanud eesti teaduskeele täienduskoolitust õppejõududele-teadureile, et sedakaudu ulatuks keeleteadlikkus üliõpilasteni. Eesmärk on suunata õpetlasi mõtlema süvitsi sellele, kuidas luua ladusat eestikeelset teadus- ja õppeteksti; teadvustada tarbetuid võõrmõjusid ning vältida moelummust; meenutada eesti keele ehitusest johtuvaid paindliku ja täpse väljenduse võimalusi. Lisaks loenguile-aruteludele eritlevad koolitatavad ise teadustööde keelt ning harjutavad tekstiloomet.

Haarame valdkonniti kõik erialad. Praegu koolitame sotsiaalteadlasi, aprillis-mais on kasvatusteadlaste kord. Rööbiti töötame välja üliõpilaste erialase eesti keele õppematerjale.

Pelgast terminiarendusest ei piisa, oskussõnu tuleb osata ka selgeisse lauseisse vormida. Terminid on vaid osa oskuskeelest, mida omakorda ei saa lahutada eesti üldkeelest. ELi toetust jätkub 2008. aasta juunini. Usutavasti mõistavad riigikogu ja uus valitsus, et teaduskeelt peab arendama ja korrastama pidevalt. Mitme erakonna valimisprogramm annab alust loota, et tulevast aastast peale rahastatakse tööd täpse oskuskeele nimel sihiteadlikult. Infoühiskond on võimalik ainult siis, kui sisukat infot luuakse ja edastatakse täppiskeeles – muidu sugeneb vaid infomüra.

1 Anto Raukas, Eesti Entsüklopeedia eesti teaduskeele hoidjana. – Eesti keel teaduskeelena ja Euroopa Liit. Tallinna Teadlaste Maja, Tallinn 2002, lk 77. Esiletõst – P. N.

2 Peep Nemvalts, Pigem oma kui võõras! (“Muutuv keel”). – Keel ja Kirjandus 1999, lk 756–763.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming