Keeldun käibemaksu tootmast

Viive-Riina Ruus

Õigekirja pahuksis poiste enesepeegeldus

On juba üsna igapäevane, et õpilane ropendab ja sõimab õpetajat. Eliitkoolides toimub seesama mis mujal: lõhutakse prügikaste ja prill-laudu, soditakse seintele roppusi, lokkab ülbitsemine, kiusamine ja koolivägivald. Viimastel aastatel on juhtunud hullematki. Koolipoiss sõitis sodiks isa auto, iseenda ja oma sõbrad. Leiti poisi vägivallatunnustega surnukeha, mõrvariks osutus poisi klassikaaslane. Tüdrukud alandasid ja peksid jõhkralt klassikaaslast. Teismelised tapsid eriti julmal viisil kassi. Noorte omailmas on käärimas halvaendelised protsessid. Seda äratundmist võimendavad uued eesti filmid. Rasmus Merivoo kultusfilmiks kujunenud “Tulnukas” (üle poole miljoni külastuse Internetis!) on täis noorukite kujuteldamatut ropendamist. Ilmar Raagi “Klass” lõpeb tapatalgutega, millega maksavad klassikaaslastele kätte kaks koolivägivalla ohvrit. Välja arvatud lõpp põhineb film tõestisündinud lugudel.

Juba lüüakse ka häirekella. Näiteks Uku haridusfoorumi listis: “Kas peame ootama, millal karistamatusetundes kümblev puberteet annab õpetajale nuga või tapab kaasõpilase? Kardan, et sellised pretsedendid võivad olla üsna lähedal!” Või Juku-Kalle Raid: “…oleme vaid kukesammu võrra maas kapitalistlikest riikidest, kus igas rajoonis leidub mõni tubli teismeline, kes kannab sukasääres revolvrit ning mingil ettearvamatul hetkel terve posu koolikaaslasi parematele jahimaadele saadab” (ÕL 10. III). Paraku just nii juhtus neil päevil Virginia tehnikaülikoolis, nagu teame.  

Pedagoogid on nõutud ja tunnevad end abituna. “Kas on kool meie seaduseruumis üks väga eriline koht, kus naisterahva ropp sõimamine on aktsepteeritav?” küsib üks kirjutaja haridusfoorumi listis. “Ka mulle jääb mulje, et õpetajaid võib koolis alandada ja sõimata ning see polegi kuritegu,” resoneerib teenekas koolimees. Kord juhtus, et õpetaja närvid ei pidanud vastu ja ta lõi õpilast. Kohus määras õpetajale alandava karistuse: 30 tundi ühiskasulikku tööd. Õpetajaskond tundis süüdimõistetule kaasa ja juhtum äratas nördimust ka väljaspool kooli. Igor Gräzin kirjutas Õpetajate Lehes (2. II) “Kui … õpetaja, tema isiku ja väärikuse vastu sooritatu saab ühiskonnas heakskiidu, pole meil õigust küsida, miks ei lähe meie ühiskond sinna, kuhu tahaks.”

Paar aastat tagasi korraldatud küsitlus, kus osales 3838 VII, IX ja XII õpilast 65 Eesti koolist (ilmumas raamatus “Õpilaste edukus, toimetulek ja heaolu koolis”), näitas, et tervelt kaks kolmandikku tundis end pidevalt või sageli väsinuna. Õpilasi, kellele õppetöö koormus oli liiga suur, oli 70%. Tugevalt üle poole (61%) õpilastest arvas, et koolis on vähemalt üks õpetaja, kes teda ei salli, kolmandik leidis, et koolis pole ühtki õpetajat, keda saaks täielikult usaldada. Distants õpetajaga on suur: oma lootusi jagu saada õpiraskustest sidus õpetajaga vaid 12%. Õpilastel oli koolile otseseid etteheiteid: ligi pool õpilaskonnast väitis, et enamik õpetajaid ei õpeta oma ainet huvitavalt, ja leidis, et koolis ollakse vanameelsed ega kaasajastata õpetamisviise, veerand õpilaskonnast kurtis, et tundides on kära ja korralagedus ja et tunnis ei saa rahulikult töötada. Kokkuvõttes on kool kolmandikule õpilastest igav ja vastumeelne, koht, kuhu ei taheta minna. Kool on õpilaste arvates orienteeritud ennekõike saavutustele. Õpilaste vägivaldsust silmas pidades teeb murelikuks, et hoolivus, sallivus ja head inimestevahelised suhted leiavad koolis väärtustamist vaid umbes poole arvates. Paistab, et õpilaste silmis on kool ennekõike õppeedukust tootev masin, kus lihtviisiline inimlikkus on rohkem igaühe eraasi.  

Seda silmas pidades võib karta, et õpetajad püüavad õpilaste vägivaldsust sageli ignoreerida. Hirmutav on aga see, et tervelt kaks kolmandikku küsitletuist teatas, et on ise viimase kuue kalendrikuu jooksul kedagi narrinud või kiusanud, neid, kes enda sõnutsi olid kedagi peksnud või tugevalt löönud, oli ligi kümnendik (9%). Näib, et vägivald on kujunenud omaette toimetulekustrateegiaks: nii saab demonstreerida oma üleolekut ning näida ja tunda end võitjana. On üsna usutav, et ka vägisõnade pruukimine aitab üle saada sellest, et elatakse pidevas hirmus, kuidas ennast maksma panna. Ropendamine “…sisaldab vaieldamatult kunstilise loomingu elemente ja toob sisse mängulise elemendi, mis psühholoogiliselt oluliselt kergendab üliraskete olukordade läbielamist”, põimib Juri Lotman oma sõjamälestustesse eesliinile sõitmisest filoloogilise mõtiskluse (Akadeemia 2007, nr 3, lk 466).

Küllalt suur hulk õpilasi leevendab koolistressi mõnuainete abil: veerand õpilastest tunnistas, et leiab akadeemilise ebaedu korral lohutust alkoholist, umbes sama palju suitsetab. Narkootikumide tarbimist tunnistas pisut üle 3% õpilastest. Uurimuse andmetel ei tunne umbes pool õpilastest, kui õppimises on midagi viltu läinud, end autonoomsena ja kuhugi kuuluvana. Agressiivsus on üks selle ilminguid. Nii polegi ime, et olukorras, kus väärtuseline aluspõhi õõtsub ning mureneb, õpetaja tundub olevat kauge, külm ja ebausaldatav, ei oska kooliõpilased leida viisi, kuidas oma noore eluga tsiviliseeritud kombel hakkama saada.

“Me räägime enamjaolt sama keelt, mida inimesed kodudes, koolides, tänaval või tööl. Me räägime reaalsetest sündmustest, kohtadest ja nimedest. Me oleme meie endi peegeldus uudishimulikus silmas,” kirjutab “Eesti räpptekstide kogumiku” saatesõnas toimetaja Tommyboy. Kogumikule eessõna kirjutanud Jürgen Rooste ei saa jätta ütlemata, et autorite (kõik meessoost!) “ortograafiakultuuri iseloomustab nördimapanev kaos”. Ja  Kivisildnik nendib järelsõnas, et “käsitöö on nõrk. Näha on, et raamatud jäid õigel ajal lugemata”. (Selles on tal arvatavasti õigus: nimetatud uuringu andmeil ei loe ilma sunduseta 38% poistest ja 21% tütarlastest.)

Kindlasti ei esinda räpplaulikud kogu noorsugu. Ent koolivägivalla kontekstis on tähtis just nende enesetunne, kes ei kuulu õpetajale meelepäraste normõpilaste sekka. Millest siis kõnelevad need ühiskonna õigekirjast mittehoolivad noored mehed? Muidugi armastusest tüdruku vastu. Nagu noored mehed kõikidel aegadel. Vastamata armastusest. Petetud armastusest: “ma unistan, et mu muremeel ei kasvaks / ma unistan, et üks tütarlaps mu tunnetele vastaks” (Wst); “Ma tahan sind näha, kuid sa mind mitte/MIKS SA MIND EI ARMASTA” (MC S’ Poom); “Mäletad, kui mu  käed olid otsast lõpuni kipsis / Ei hoolind sa must vaid panid üle linna litsi / miks nii? Kas ma polnud küllalt hea su kaunilt maitsestatud elus… Jou, ma süütan küünla, se’n mu helluse sümbol” (Wild Disease).

Räägivad sõprusest: “on hea / kui on koht kus saab vaikselt olla / ning sõbrad, kellega / aega parajaks teen” (Tommyboy); “…ma pole iial ennast pidand paremaks / ja ennast hinnates ei vaata teisi liiga kadedalt / ma püüan saavutada miskit omas elemendis / mitte profitasemel, vaid nii, et omastele meeldiks / kuid kiirabi nähes võpatan ma lõpmata / sest kardan, et on äkki juhtund miskit mõne sõbraga” (Wst). Nad unistavad usaldussuhetest, kuid tihti asjatult: “ …ma olen see kes ei saa kunagi teistelt inimestelt tuge / … alati kuulan mina teid ja hiljem lähen oma haavu lakkuma / ja armastust lootma jääb mul iga eilne” (MC S’ Poom).

Noorte suhtes ühiskonda on aga protesti: “Üksikud ja murtud unistused / kaubakeskuste ukse ees, ummikutes / sisse – välja- sisse-välja / ostame naudingut, sisimas olles näljas” (T-Drop, suurtähtedega); “…säästa, kindlusta, tarbi, osta, müü, vaheta pinguta” (Reket);“olen raha ohver – ori – masin teiste käsutada / sest iga kord kui lasen lõdvaks mobiilihelin mind tülitab / see on rahariigi hümn – puhkepäeva matuselaul” (Scalbere); “Ärge proovige must teha meediastaari ja / Kuulsust, olen agulist ja puudust ma pagunist / Või ordenist ei tunne… (G Enka); “…vaid kodanikke ja sõdalasi me riik vajab / mina siia ei sobi sest kumbagi ei taha… / Minult röövitud vabadus, alles on lootus / seepärast keeldun käibemaksu tootmast… (Ahmed); “tõde ja õiglus – tõde ja võitlus / tänapäev ja omandiõigus… mida suurem seda varakam / üleolevam, alatum – suurus võrdub jultumus” (Põhjamaade Hirm); “Ma tahan tuusikut infovabasse tsooni… / Suhtekorralduse traditsioon… / Büdzetis avaldub sõnumi võimsus… Töönarkomaanid teie jaoks südameatakid on juba loetud ja valmis / mina – heh ma tsillin ja hängan niisama..” (Kozy).

Ometigi hõõgub räpiridade vahel elueesmärgi ja pühendumise igatsus: kui teaks “…ainuõiget suunda / sinna poole ma rühiks, võitleks, maadleks tõusulainetega” ja “…ma müüsin ennast / headusele orjaks / see et ma olen elukooli viieline ei kergenda antud ülesande kee- / rukust…” (P2TS); “Kas jääda paigale / ja passida? / Või liikuda edasi / ja mõttevilju tassida / eesmärgi poole? / kui puudub sihtmärk on see sinu jaoks sitt värk” (Stupid F &Hash).

Peale jääb siiski pettumus: “…naised kuulavad kassaaparaati, jõmmid yxteist /- keegi ei kuula muusika / imelik, kuidas neiud sulavad noormeeste ylbuses (Chalice); “Miks küll asjad on nii nagu nad tegelt ei ole / Miks küll see mis olema peab ilus ju tegelt on kole / Nii palju kui vaid mäletan on kõigis viha sees / Kõiki maha tappes näidata kes on see kõvem mees / Miks on valesid nii palju mis kõik viivad rappa / Miks nii tihti õilsad saavad kohe tappa / MIKS? Väljapääs näib peituvat põgenemises: “…ma leidsin ammu… fantaasiates on parim koht end peita – / võid mõelda veidrusi, kuid nemad Sind ei kohtle veidralt (mkm)” (WST). Või: “…seega põgene vaba laps sest see on ainus võimalus / enne kui ka sinu nimi on rahapuusse sisse lõigatud” (Scabere); “Teadmatus mind hirmutab, mees / MIKS? Tahan teada mis ootab meid ees… / ma leian, et ma pole sündinud õiges kohas / ma tunnen et see pole õige koht kus ma asun,” esitatakse päring (Stupid F & JOC).

Mida kostate, lastevanemad, pedagoogid, psühholoogid ja treenerid, pankurid ja jahimehed,  politseinikud ja poliitikud? Kerge on hukka mõista. Raha ja konkurents, kinnisvaraarendus ja maadevahetus, poliitilised kokku- ja lahkumängud, koolidesse sisseastumiseksamid, pingeread jne, kõik toredad ja tarvilikud asjad. Ent siiski – tiibadeta jäetud noorsugu on kurb, kuri ja metsik.

Karistus üksi ei aita. Tõenäoliselt.