Keel

Valdur Mikita arvab emakeelepäeva Sirbi avaessees: „Keel peaks õitsema juba grammatikaõpikus. Grammatika ja geneetika on sarnased ühe tunnuse poolest: need on maailma kõige huvitavamad nähtused, mis on vangistatud maailma kõige igavamatesse õpikutesse.” Jaan Kaplinski lisab: „Keelt on viinud loomulikkusest eemale ka terminoloogia mõju. Tihti, isegi enamasti, ei nähta vahet terminoloogia ja loomuliku keele vahel. Terminoloogias on sõnadel, terminitel üks õige tähendus. Loomulikus keeles see nii ei ole. Loomuliku keele üksiksõnal õigupoolest polegi tähendust väljaspool teksti-konteksti!”
Kindlasti on õigus ka 2013. aasta keeleteolistel: „Meie keeleruumis teeb muret väljenduse puisus, kantseliidi vohamine ja kohatine ülearune keelega peenutsemine,” arvab Reili Argus. „Hämmastab ja kurvastab, kui avalikult me võtame üle teistest kultuuridest sõnu, seda ise teadmata ning sellele tähelepanu pööramata,” nendib Teele Jakobson ning Kristi Pettai lisab: „Suhtlemine ladusas ja korrektses kirjakeeles tundub olevat kiiresti arenevas digimaailmas vaata et haruldane asi.”
Oma essees osutab Mikita, et „keel jaguneb kirjaks (nähtav sõna), kõneks (kuuldav sõna) ja sisekõneks (vaikne sõna). Sisekõne on suuresti privaatkeel, tavakõne aga kollektiivne keel, millelt on maha hööveldatud ülemäärane isikupära”. Eks nende höövlilaastude paksusest sõltugi, kuivõrd „oma” kellegi teise toimetatud tekst autorile tundub. Ideaalis peaks siiski olema nii, nagu loodab Aleksander Jakovlev: „Kunstidest arutlev keel, asendades neis sisalduva iseendaga, on võimeline omandama ülimalt peene kirjandusliku, poeetilise kujundi mõõtmed, ja muutub ka ise seeläbi, oma parimate võimaluste juures, filosoofiaks, kirjanduseks või koguni luuleks.”

alt

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming