Kaval Ždanov ja lihtsameelne Eesti eliit

Andrei Hvostov

Esimese punase aasta tulek okupatsiooni tulemusena ei ole sama enesestmõistetav nagu heliotsentriline maailmapilt.      Sõja ja rahu vahel. Teine köide. Esimene  punane aasta. Peatoimetaja Enn Tarvel, II köite toimetaja Meelis Maripuu. Kujundaja Arbo Tammiksaar. S-Keskus, 2010.  800 lk.      Raamatu tiitellehe alapealkirjas „Okupeeritud Eesti julgeolekupoliitiline olukord sõja alguseni” on tähtis esimene sõna. Mart Laar kirjutab selle kogumiku IV peatükis „Vastuseis võõrvõimule”,  et kommunistliku korra kehtestamine okupatsiooni tulemusena oli pagulaseestlaste hulgas 1940. aastate teisel poolel kehtima hakanud käsitlus. Sealt kandus see edasi koduEesti ajaloolaste töödesse ning nüüd valitseb selles küsimuses meil konsensus. Okupatsiooni mõistet on kasutatud 2005. aastal ilmunud nn Jakobsoni komisjoni kogumikus „Estonia 1940–45 / Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity”, mille esimese peatüki pealkirjaks on „The Soviet occupation of Estonia in 1940”. Seda terminit kasutab ka Jüri Ant 1999. aastal ilmunud monograafias „Eesti 1939–1941: rahvast, valitsemisest, saatusest”.    

Minu teadvusesse jõudis õpetus Eesti viibimisest NSV Liidu koosseisus kui okupatsiooni tagajärjest 1990ndate keskpaigas, kui olin nädalapäevade jagu Toompeal valitsuse n-ö töövarjuks ning panin tähele, et tollane riigisekretär  kasutas ajakirjanikega suheldes nõukogude ajast rääkides järjekindlalt määratlust „okupatsiooniaeg”. Sai selgeks, et terminist, mida pidasin seni pagulaseestlaste, MRP -AEG ja Eesti kongressi omandiks, oli saanud riikliku mälupoliitika vahend.       

Alistujaid põlati ka meil 

Võidakse küsida, et kas esimese punase aasta tulek just nimelt okupatsiooni tulemusena ei ole sama enesestmõistetav nagu heliotsentriline maailmapilt? Kahjuks ei ole. Hjalmar Mäe ja Oskar Angeluse mälestustes, mille põhirõhk langeb Saksa aega, kirjeldatakse 1942. aastal  aset leidnud vaidlust küsimuses, kuidas menetleda eraomandit, mis nõukogude võimu esimesel aastal riigistati. Saksa okupatsioonivõimud hoidusid selle tagastamisest seaduslikele omanikele. Soovimatus olnud nii suur, et sakslased läinud isegi nõukogude võimu kui miskitmoodi legitiimse nähtuse tunnustamiseni. Siit ka tees, et Wehrmacht’i üksused saabusid Eesti-Läti piiri ületamisel (täpsemalt Ida-Preisimaa ja Leedu piiri ületamisel) Nõukogude territooriumile, mille vallutamise järel polnud nende alade rahvastel õigust uutele peremeestele mingeid pretensioone esitada. Sakslased olid selles küsimuses mõneti ebajärjekindlad, korrigeerides oma hoiakut kohalike rahvaste suhtes vastavalt sellele, kuidas sõjaõnn nad idas maha jättis, kuid põhimõtteliselt ei loobunud Berliini otsustajad sellest kontseptsioonist kuni 1944. aasta septembrini.       

Kuid võis olla veel üks põhjus, mida Mäe ning Angelus pole oma mälestustes välja toonud, kuid mida võiks oletada uute peremeeste maailmavaatesse kätketud sotsiaal-darvinismist. Olelusvõitlus oli nende arvates ka rahvusvahelises suhtlemises lõpliku tõe kriteerium. Hitleri ja tema lähikondsete siiras Soome imetlemine tulenes tõsiasjast, et soomlased olid end näidanud Talvesõja päevil sitkete võitlejatena. Esimese maailmasõja „kaevikuromantikud”, kelle hulka juhtivad natsid liigituvad, põlgasid alistujaid.       

Olgu lisatud, et alistujaid põlati ka meil Eestis. Jüri Ant kirjutab monograafias „Eesti 1939–1941: rahvast, valitsemisest, saatusest”, et eestlaste silmis olid 1939. aasta kevadel kaks kõige ebapopulaarsemat maad Tšehhoslovakkia ning Inglismaa (lk 35). Esimene sellepärast, et ta vastupanuta alla andis, ja teine seetõttu, et ta esimest allaheitlikkusele õhutas. Laidoner ise oli jaanuaris rääkinud sellest, kuidas sõja puhkedes on ta valmis esimesena lööma, kandes vaenutegevuse üle vastase territooriumile (lk 30). Üheksa kuu pärast kirjutati baaside lepingule alla, kaheksateistkümne kuu  pärast anti vabariik käest.      Pole vist meelevaldne väita, et natside ajalookäsitlus  1940. aasta hindamisel kattub Nõukogude Liidu ja ka praeguse Venemaa ametliku ajalookäsitlusega, mille kohaselt Eesti koos ülejäänud Balti riikidega astus NSV Liidu koosseisu valitsustevaheliste lepingute alusel. Mõistagi on sellise teooria jaatamisest eluliselt huvitatud ka mõned meie eestivenelased, kes tundsid end puudutatuna uue ärkamisaja sildistamistest. Teoreetilis-rakenduslik põhjendus ebasoovitava elemendiga tegelemiseks  anti 1994. aasta 25. aprilli Hommikulehes ühe tollase (ja ka praeguse) riigikogu liikme leiutatud uudismõistega „tsiviilokupant”. Raske on öelda, kui juurdunud on see mõiste igapäevaelus, ent nimetatud terminit kasutati 2005. aasta märtsis ÜRO peaassambleele, Euroopa Parlamendile, Euroopa Nõukogu parlamentaarsele assambleele, NA TO-le ja OSCE-le saadetud pöördumises, kus antakse ülevaade eestlaste ja venelaste demograafilisest suhtest Eestis  viimasel poolsajandil, sedastatakse seejärel, et Venemaa tahab meile peale suruda oma tahet, kusjuures tööriistaks on – ja nüüd tsitaat kultuuritegelaste kirjast: „Eesmärgiks oli kehtestada n-ö tsiviilokupatsioon, mis asendaks 1994. aastal lõppenud sõjalist okupatsiooni”.     

Allakirjutanute hulgas oli nii eksaktsete teaduste esindajaid nagu Jaan Einasto, Anto Raukas, Mart Ustav, Olav Aarna või Erast Parmasto, aga ka multikulturaliste (palun vabandust,  kui mõni nimetatuist pole selle määratlusega nõus) nagu Rein Raud, Anzori Barkalaja või Valeri Kalabugin. Kui „tsiviilokupantideks” sildistatud inimesed tahavad legitimeerida oma elamise Eestis, peavad nad, teatud mõttes on nad selleks isegi sunnitud, eitama okupatsiooni fakti. Ja nii need kired meil siis möllavadki. Kui hakkasin lugema kogumikku „Esimene punane aasta”, huvitas mind ennekõike küsimus,  mil määral oleme valmis tunnistama Eesti vabariigi kolmekümnendate aastate poliitikute ja kogu ühiskonna tehtud vigu, mis on meid viinud lõpuks tänasesse patiseisu. Patiseisu all mõtlen igaveseks (või vähemalt Eesti vabariigi ajaks) õhku jäävat ebamäärasust 1940. aasta hindamisel: okupatsioon versus vabatahtlik liitumine.   

Igavese kahemõttelisuse on meile pärandanud vabariigi tollane juhtkond. Mart Laari kirjutatud IV peatükk „Vastuseis võõrvõimule” on küllaltki halastamatu tekst. Laar: „Eesti riigi  poliitiline juhtkond keeldus sisuliselt dialoogist rahvaga, andes iga oma korraldusega ning sammuga mõista, et targem on vallutajatele vastupanuta alistuda. Konstantin Päts loovutas 21. juunil igati rahumeelselt oma ameti Johannes Varesele, kutsudes rahvast üles valitsust igakülgselt toetama. Oma viimases ametlikult avaldatud pöördumises Eesti rahva poole ütles Päts: „Ühtlasi pöördun mina kõigi Eesti Vabariigi kodanikkude poole üleskutsega suhtuda  täie usaldusega ja anda täit toetust Vabariigi Presidendi asetäitjale kõigis sammudes, mida ta peab tarvilikuks ette võtta Eesti riigi ja rahva üldiseks heaoluks”” (lk 521). President Päts ütles seda 21. juulil 1940. aastal. 

Vares-Barbarus võttiski ette „kõik sammud” omariikluse hävitamiseks ja seda, uskudes Pätsi viimast läkitust rahvale, vabariigi „isa” õnnistusel. Sellele ei ole õigustust. Isegi kui mõni punane komissar hoidis Pätsi meelekohal revolvritoru, jääb see reetmiseks. Natsidel, kommunistidel ja teistel huvitatutel oli/on võimalik oma väiteid toestada 1939.1940. aastal juhtunuga, mille iseloomustamiseks võttis Magnus Ilmjärv kasutusele mõiste  „hääletu alistumine”. Ilmjärve panuseks selles kogumikus on esimeses peatükis rahvusvahelise olukorra ning taustsüsteemi esitamine ning ta jääb ka siin endale truuks. Prantsusmaa juhtkonna tegutsemise kohta 1940. aasta juunis (meie ajaloolaste hulgas valitseb konsensus, et Pariisi langemise šokk varjutas Moskva ultimaatumid Balti riikidele) kirjutab Ilmjärv järgmist: „14. juuni hommikul kell 9 jõudsid sakslased Prantsusmaa pealinna. Otsus anda Pariis ilma võitluseta ära kergendas Wehrmacht’i sõjategevust. Võimul olevad kapitulantlikud ringkonnad nõustusidki sõlmima kokkuleppe Saksamaaga ja lahkuma Inglismaaga sõlmitud liidust” (lk 29).       

Jüri Ant ja Meelis Maripuu kirjutavad 1940. aasta ultimaatumist aga järgmist: „Nende kriitiliste päevade sündmuste arengut vaadates tekib kohati küsimus, kas Eesti valitsev  ringkond oli juba isegi uskuma hakanud seda häma, mida ajakirjanduse vahendusel oli alates baaside lepingu sõlmimisest oma rahvale ning välisilmale aetud. Tegutseti nagu omalaadses fataalses tardumuses, kus toimuvat jälgiti kohati kui kolmanda osapoolena – kõrvalvaatajana, kellest ei sõltu riigi ega rahva tulevik” (lk 80).       

Päts kirjutas alla kõigele 

Nõukogude okupatsioon algas faktiliselt 17.  juunil. Kui Eesti sõjaväedelegatsioon sõitis sellel päeval Narva kohtuma Punaarmee delegatsiooniga, kohtasid Eesti sõjaväelased Punaarmee edasi liikuvaid lahinguüksusi juba Jõhvis. Ometigi pidanuks nende täiendavate vägede sissetuleku tingimusi arutatama alles Narva kohtumisel. Narvas kuulsid Laidoner ja tema saatjad nõukogulaste tingimusi (nn Narva diktaat), mille üheks punktiks oli Kaitseliidu desarmeerimine. Ant ja Maripuu: „Sõjaväge usuti [uskujateks on Moskva emissarid – A. H.] alluvat oma ülemate käsule ning ülemjuhataja Laidoneri otsust alistuda oldi Narvas juba nähtud. Sama kindlad ei oldud ilmselt rõhutatult patriootliku organisatsiooni Kaitseliidu vastuvaidlematus leppimises maa okupeerimisega” (lk 92). Laidoner helistas pärast mõningast puiklemist Narva raudteejaamast Pätsile ning Kaitseliidu desarmeerimine oli otsustatud. 18. juunil esines peaminister Uluots raadios  kõnega, mis oli „tegelikku olukorda arvestades desinformeerivalt ilustav”. Ant ja Maripuu leiavad, et „näilise rahu ja korra tagamise suhtes langesid Eesti valitsevate ringkondade huvid kokku okupeeriva võimu omadega (lk 93). 21. juunil kinnitas Päts uue valituse – Varese valitsuse – koosseisu. Tema viimane avalik pöördumine oma rahva poole leidis aset 21. juulil, seega kuu aega hiljem. Mida tegi vabariigi president vahepeal? Kirjutas alla kõigele,  millele Vares, täpsemalt aga Eestit kureerima saadetud Leningradi parteiorganisatsiooni juht Ždanov tahtis allkirja saada. Ant ja Maripuu: „Lähtuvalt põhiseadusest pidi suurema osa otsustest langetama president, kes ei tõrkunud ühtegi valitsuse [Varese valitsuse – A.H.] dekreeti alla kirjutamast” (lk 127).       

Indrek Paavle kirjutatud alalõigus „Anneksioon” on juttu ennetähtaegsete parlamendivalimiste organiseerimisest 1940. aasta juulis. (Seda parlamenti oli vaja selleks, et ta avaldaks soovi liita Eesti N Liiduga). Siin olla Päts hakanud  vabariiki päästma. Paavle kirjutab, et Päts õhutas Ühinenud Põllumeeste erakonna juhtivaid tegelasi üles seadma vastaskandidaate punastele (lk 131). Paavle: „Opositsioonikandidaatide ülesseadmine oli suurim rahvusliku vastupanu aktsioon esimesel Nõukogude aastal” (lk 132). Veretu vastupanu Mahatma Gandhi ning rahvuskaardi püssitorudesse lilli toppivate hipide vaimus. Me teame, milliste tulemustega: Ždanovi dirigeerimisel said  punased täpselt sellise riigikogu, nagu nad tahtsid, sest 69st esitatud vastaskandidaadist jäi kandideerima vaid üks – Jüri-Rajur Liivak, kuid temagi arreteeriti valimiste eelõhtul süüdistatuna veksli võltsimises. Ülejäänud kandidaatide elimineerimiseks kasutati teistsuguseid meetodeid; üheks eelistatumaks oli morninäoliste seltsimeeste saabumine kandidaadi koju vestluse eesmärgil. 1940. aasta sündmuste kirjeldus sunnib  revideerima senist pilti Andrei Ždanovist, keda on kirjeldatud kui väheste vaimsete võimetega karjeristi, kelle tugevaimaks küljeks oli oskus meeldida diktaator Stalinile. Ždanov tõmbas alt kõiki meie euroopalikke poliitikud ning intellektuaale, olid need siis parem- või vasakpoolsed, pannes nad käituma etteantud stsenaariumi järgi.   

Kogumikus leidub ka Lauri Mälksoo kirjutatud peatükk „Okupatsioon ja anneksioon rahvusvahelise õiguse seisukohalt”. Rahvusvahelise õiguse professor Mälksoo ajalooline  tagasivaade algab Molotovi-Ribbentropi pakti lisaprotokollist, mille kohta ta kirjutab, et see „rikkus tol ajal kehtivat üldist rahvusvahelist õigust, sest 1919. aasta Rahvasteliidu statuut ja 1928. aasta Pariisi (Briand’i-Kelloggi) pakt olid tekitanud rahvusvahelises õiguses olukorra, kus avalikud või maskeeritud rünnakud teise riigi suveräänsuse vastu olid lubamatud” (lk 164). Mälksoo juhib tähelepanu veel ühele lepingule, mis erinevalt eelmainitutest pole  ilmselt nii tuntud: 1933. aastal kirjutasid NSV Liit, Eesti, Läti, Poola, Türgi, Iraan ja Afganistan (aga mitte Soome või Hiina) alla agressiooni defineerimise konventsioonile. Agressori defineerimisel loetleti 2. artiklis muude tegevuste hulgas „teise riigi territooriumi hõivamine oma relvajõudude abil kas koos sõjakuulutamisega või ilma”. 3. artiklis sätestati, et „agressiooni õigustamiseks ei või kasutada mingeid poliitilisi, sõjalisi, majanduslikke ega muid  kaalutlusi”. Sama artikli lisas täiendatakse, et „agressiooni õigustuseks ei saa pidada ka rünnatava riigi siseolukorda, näiteks tema poliitilist, majanduslikku või sotsiaalset struktuuri või puudusi tema valitsemistegevuses või streikidest, revolutsioonist, kontrrevolutsioonist või kodusõjast tingitud segadusi. Samuti on keelatud agressiooni õigustamine rünnatava riigi rahvusvahelise käitumise ettekäänetel, kaasa arvatud agressori õiguste või huvide  rikkumine või ohustamine” (lk 165). Moskva esitatud ultimaatum 1940. aastal oli viimase klausli otsene rikkumine, sest Stalini ja tema kamarilja süüdistus Eesti valitsuse aadressil oli just nimelt see, et Eesti on koos teiste Balti riikidega moodustanud salajase Moskva-vastase kolmikliidu.       

Rahvusvahelise õiguse seisukohalt rikkus Stalin nii Briand’i-Kelloggi pakti kui ka 1933. aasta agressori defineerimise konventsiooni.  Mõlemal oli Nõukogude esindaja allkiri. Iseküsimus on Stalini (ja Hitleri) tegelik valmisolek mängida rahvusvaheliste reeglite järgi. Südametunnistuse revolutsiooniline laienemine andis alati võimaluse väita nii iseendale kui valitsetavatele, et ajast ning arust lepingud ei saa takistada maailmarevolutsiooni või natsionaalsotsialistliku revolutsiooni vääramatut käiku. Mälksoo kirjutabki, et Nõukogude rahvusvahelise õiguse teoreetikud kuulutasid  juba 1920. aastatel rahvusvahelise õiguse ühtsuse/ universaalsuse lõppenuks. Selle tõdemusega võib Stalini tegevuse moraalsele paljastamisele joone alla tõmmata. Pole mõtet tuhandendat korda kirjutada, et Stalin oli bandiit. Väidetavasti ei sallinud diktaator Shakespeare’i loomingust kõige enam „Hamletit” (intellektuaalist kõhkleja) ning „Othello” kommentaariks olevat ta vaid öelnud: „See Jago polnud sugugi halb organiseerija”.  Stalinil oli oma loogika ja sellest lähtudes ta oma sammud seadiski.   

Pigem peaks meid huvitama, kuidas reageerisid nendele sammudele Eesti poliitikud ning rahvajuhid ehk triumviraat Päts-LaidonerEenpalu. Kogumikus „Sõja ja rahu vahel. Esimene punane aasta” pole kirjeldatud ühtegi tegevust või otsust, mille üle võiks tagantjärele uhkust tunda.     

Järjekordne rahvuslik skisofreenia: kiruda 1940. aasta okupatsiooni ning samal ajal pooljumalikustada Pätsi ja Laidoneri. Kui meil on oma okupatsiooni-teooriaga tõsi taga, siis  oleks võib-olla ülim aeg kuulutada Päts ja Laidoner postuumselt reeturiteks. Moskvale ei alistunud 1939.-1940. aastal mitte eesti rahvas, tema parlament, sõjavägi või Kaitseliit. Stalinile alistusid Päts ja Laidoner. Nemad olid meie esimesed kollaborandid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming