Katse mõista „Uskmatu Tooma lugu”

Thomas-Andreas Põder

Okupatsiooni alt vabanenud taas iseseisvas Eestis on varem avalikkuses vaikima sunnitud Toomas Paulist – kui jätta kõrvale kirjanduse valdkond – kujunenud vist üldse üks viljakamaid autoreid. Mitmesuguseid raamatuid on ilmunud rohkem kui kümme. Igatahes on Paulist saanud Eesti laiemas avalikkuses kindlasti kõige tuntum teoloog. Tema esseed, analüüsid ja arvustused on leidnud järjekindlalt koha terves reas Eesti ajakirjandusväljaannetes.  Võib küsida, kas maailmas üldse on tänapäeval mõnda teist keele- ja kultuuriruumi, kus mõni teoloog on kirjutanud ennast avalikkuses nõnda kohalolevaks? Samas, ega Paulist ei ole olnud lihtne aru saada! Nii sõnastab luuletaja ja kirjanduskriitik Kaarel Kressa tõdemuse: „Teoloog Toomas Pauli ajaleheartikleid lugedes tekib alati küsimus: millesse see mees õigupoolest usub?” („Uskmatu Toomas teistest ja endast”, Eesti  Päevaleht 30. I 2009). Igatahes on Paul nüüd võtnud kätte ja lisanud Loomingu Raamatukogu riiulile „Uskmatu Tooma loo”, mis on Rein Veidemanni meelest „seesugune tekstiloome”, mis peegeldab kõige vahetumalt „autori omailma” ja mida saab seetõttu kasutada „teejuhina autori mõistmiseks” („Toomas Pauli autometatekst”, Postimees 24. I 2009). Niisiis, „Uskmatu Tooma lugu” peaks aitama mõista, mis „loom(us)” see Toomas Paul  ikkagi on? Kõigis tutvustustes on teost üksmeelselt iseloomustatud autobiograafilisena.

Väljakutse: loo ainese seosed

Muidugi ei oleks aga tegemist Pauli looga, kui leiaksime nende kaante vahelt hariliku eluloo. Kusagilt on meeles, et Wittgensteinile iseloomulik kirjutamisviis – eraldiseisvad lühikesed paragrahvid – oli ajendatud soovist tõmmata alla nende lugemise kiirust ja soodustada läbija järelemõtlevat lähenemist tekstile. „Uskmatu  Tooma lugu” ei ole küll liigendatud paragrahvideks – ei ole väliselt õieti üldse liigendatud, v.a paigutised tühikud lõikude vahel –, aga rahulikku ja süvenevat lähenemist nõuab see siiski. Asi ei ole üldsegi selles, et tekst oleks keeleliselt või stiililiselt raskepärane. Vastupidi! Lugemine nõuab aega pigem asjaolu tõttu, et „Uskmatu Tooma lugu” mahutab väga palju, liigub mitmesugustel, enamiku jaoks vähemalt osaliselt ka vähe tuntud radadel. Nii võib raamatu  põgusam lugemine tuua üsna kergelt kaasa selle, et loo käik ja puänt jäävad tabamata. Võib jääda mulje, et Paul räägib pisut endast – astudes isegi vähemal kui veerandil raamatu lehekülgedest üles minavormis ja viisil, mida ootame ühelt „normaalse” elulooraamatu autorilt – ning peamiselt paljudest muudest asjadest, k.a mõnel lõpulehel ka usu- ja jumalaküsimusest. Selle mõistmiseks, mida Paul ikkagi ütelda  tahab, on otsustava tähendusega selgitada seoseid, milles on n-ö tavatähenduses elulooline materjal, loodus- ja humanitaarteaduslik aines ning kõnelemine usust, mis võtab enda alla mahult isegi vähem kui kümnendiku. Sisuliselt liigendub lugu selgelt kaheks peaosaks. Esimene hõlmab sada lehekülge (lk 7–107), teine kümme lehekülge (lk 107–117). Loo lõppu on lisatud märkus loo vormi kohta (lk 118).       

Elulugu: inimese lahkamine

„Uskmatu Tooma loo” esimeses osas on otseselt enesekohane kõne võrdlemisi napp. Kitsamas mõttes elukäik saab muidugi visandatud, aga esiplaanil on „inimese lahkamine” (lk 72), millesse on haaratud loodus-, humanitaar- ja sotsiaalteaduslikud perspektiivid ühes seal aja jooksul toimunud teisenemistega. Seda Pauli „eluloo” eripära on minu arvates alust mõista nõnda, et seda lugu läbib – otse ütlemata jääv – küsimus: millest ikkagi õigupoolest kirjutada, kui kirjutada oma elu lugu? Kes on see mina, kellest kõneleda? Sedavõrd on „Uskmatu Tooma lugu” ka esseistlik traktaat, kus katsutakse  selgitada eluloo kirjutamise (võimalikkuse) tingimusi. Kellest või millest kirjutada, kui kirjutada oma elulugu? Millest kõnelda? Ja kuidas mõista üteldu staatust? Mis on „oma lugu”? Mida tähendab „Toomas Paul”? Just sellisena kujuneb aga „Uskmatu Tooma loost” kütkestav ja kaasahaarav lugu. Inimest ja iseenda tähendust püüab mõista see, kes ei ole valmis lähtuma näilisest enesestmõistetavusest. Ta katsub piiritleda olukorda, kus võimaluseks  ei ole teaduse ignoreerimine, vaid üksnes selle tõsiselt võtmine. Kui tahame mõista iseennast ja maailma, ei ole inimesel muud valikut kui võtta teadust selle pingelises ja teisenevas mitmekesisuses tõsiselt. Nõnda saab Paulist, ehkki ta peab nentima oma eklektilisust, teadmiste juhuslikkust ja pealiskaudsust (lk 100) – aga kes meist seda (vähemalt oma eriala väliselt) ei peaks? – sillaehitaja loodus-, humanitaarja ühiskonnateaduste vahel. 

Üks teine Thomas, keskaja suurim teoloog, koondas oma teostesse kogu tolleaegse maailma teadmise. Paul kirjutab: „Mida aeg edasi, seda raskem on ühel inimesel mahutada endasse kõike teadasaadut … Aga kihk mõista ennast ja maailma kiusab” (lk 111–112). „Uskmatu Tooma loo” lähtekohaks on Toomas Paul. Et mõista ennast ja oma lugu, püüab Paul hõlmata ja kombineerida mitmeid erialasid ja nende lähenemist inimesele.  Seetõttu võiks isegi ütelda, et „Uskmatu Tooma lugu” kätkeb endas omamoodi inimkonna kompendiumi. Uusaegse teoloogia isa Friedrich Schleiermacher kirjeldas üksikindiviidi just nõnda – inimkonna kompendiumina. Igaüks kehastab ainulaadsel kombel inimene olemist. Igaüks muidugi ei püüa või ei oska selle üle mõtelda ja seda kirjasõnasse seada. „Uskmatu Tooma loos” ilmneb Paul indiviidina, kes vähemalt eesti keeles mõtlejate ja kirjutajate hulgas evib ehk enimgi kirge teada ja koondada kaasaegse maailma üha enam spetsialiseeruvaid ja laiali lagunevaid uurimissuundi ning seda, kuidas nad seletavad ja mõistavad inimest. Ja „Uskmatu Tooma loo” lugemisel on nõnda ka lugejal võimalik avastada iseenda rohkem või vähem eklektilised teadmised, arvamused ja veendumused ruumis, mis püüab mahutada nii sünkroonselt kui diakrooniliselt kaas- ja uusaegset uurimistegevust ja väitlust inimese ja  tema maailma üle. See ei ole teaduste panuse üle ironiseerimine või teadustele „ärapanemine”, vaid lihtsalt inimese ja tema teadmise olukorra sedastamine, kuid „Uskmatu Tooma loo” esimese osa bilanss on siiski pigem negatiivset laadi. See Mina, kelle lugu jutustada või lugeda, libiseb Paulil resp. lugejal käest. „Uskmatu Tooma loo” esimese suure osa keskmes on Toomas Paul, kes tahab teada ega saa seetõttu teisiti  kui püüda teaduste kaudu ja abil inimest seletada ja mõista. Aga see katse lõpeb apoorias. Hoolimata proovitud radadest, kombineeritud perspektiivide ja teadmiste (üli)küllusest, jääb Paul (endale) kättesaamatuks, tema Mina ja „oma loo” tähendus hajub laiali. Kes on see Toomas Paul, kellest kirjutada? Mina ei anna ennast kätte. Mina tähendus ja enese loo (kirjutamise) võimalikkus jäävad lahenduseta.     

Tooma-kogemus: võimatu võimalikkus

Kui tahta olla loosunglik, siis oleks „Uskmatu Tooma loo” esimese osa märksõna „teadmine” ja teise oma „usk”. Esimese osa alguses oli juttu sellest, et Paulile panid vanemad nime apostel  Tooma järgi. Teine osa algab meenutusega, kuidas Toomas oli umbusklik selle suhtes, mida teised jüngrid räägivad ristil surnud Jeesuse ilmumisest. Tema ilmumine veenab Toomast ning ajaloos „uskmatuks” kutsutust saab õigupoolest „esimene, kes ütleb Jeesuse kohta, et ta on Jumal” (lk 108). Kahtlev Toomas kogeb midagi, mis ei vajanud enam tõestust. See Tooma-kogemus viis inimese Jeesuse tunnistamiseni Jumalaks.  Kuidas siis on ikkagi (Toomas Pauli) usuga? Miks ja mis tähenduses kõneleb „Uskmatu Tooma lugu” usust? Rõhutatult enesekohaselt ütleb Paul, et kui miski on talle kaheldav – võiks ütelda ka: kui on midagi sellist, mis tõesti väärib kahtlemist –, siis on see just inimese jumalasuutelisus, tema võime olla ühenduses sellega, kes ei asu „süsteemi” piires, suutelisus tunnetada seda, mis ei ole miski asi muu hulgas – üks objekt teiste seas –, vaid on teispool? 

„Probleemide probleemi” sõnastab Paul praktiliselt ja teistpidi: „Miks peaks Absoluut tundma huvi minusuguse tühise inimputuka vastu? Miks peaks ta näiteks mu palvet kuulma? Minu palvet? Kes see „mina” on, et tal saaks olla mingit tähendust?” (lk 110). Paul kõneleb „usust absurdi jõul” (lk 111). Ta ei pea silmas usu mõistusevastasust, vaid seda, et usk ei rajane sellel, mida me uurime ja uurimise põhjal tegelikuks peame. Usu aluseks  ei ole ega saa olla mingi tõestus, mis millelegi tuginedes või viidates järeldaks Jumalat ja tema tarvilikkust. Usk absurdi jõul on Pauli jaoks „usk Jumala jõul”, kes on teispool mõistuse ja tegeliku piiri ning seepärast on „käsitamatu, … puhas võimalus” – võimatu võimalikkus. Ta on võimalus, mis on alles, kui – meist ja meie tegelikkuseteadmisest lähtudes – ei ole alles mingit võimalust. Seepärast „religioosne või kristlik lootus on see lootus, mis elab, kui lootuseks  enam mingit võimalust ei ole” (lk 111). Just selleks, et vältida Jumala objektiveerivat – ja usu intellektualiseerivat – vääritimõistmist, tuleks Pauli arvates kõnelda „usust Jumalasse” asemel pigem „usust Jumala jõul”. Usk ei ole üks tunnetusakt teiste hulgas – selline, millega teatakse sihukest erilist asja nagu „jumal” – ega pelgalt arvamine, millegi tõekspidamine või jaatamine olukorras, kus selleks puudub piisav alus.  „Usk tähistab hoiakut või enda suhestust või olemasolemise viisi, eksistentsi vormi” (lk 111). Millist? Sellist, mis rajaneb Tooma-kogemusel – sündmusel, milles Jumal tuleb inimese juurde nõnda, et ta avastab iseenda ja kogu oma elu Temas kätkevana. Usk on võimatu võimalikkusest lähtuv elu ning Jumalast kõnelemine on sellest kõnelemine, kuidas võimatu võimalikkus määrab meie ja kõige tegeliku olu. Siit tuleneb ka alandlik hoiak Jumalast kõnelemisel, kuna  Tema tõelus jääb meile haaramatuks. „Meie sõnadel on pigem pragmaatiline kui tunnetuslik väärtus: teoloogilised vormelid ei vahenda niivõrd teadmist Jumalast kuivõrd õhutavad meid kummardama teda alandlikus meeles ja teadmises omaenese puudulikkusest” (lk 116). 

Mina Teises: rõõmusõnum

„Uskmatu Tooma loo” puänt väljendubki minu arvates Pauli äratundmises, et tema Mina – ühes kõigi ja kõige teisega – juurdub radikaalsel  kombel teispool teda ennast ning seetõttu peitub kogu tema eluloo võti ja tähendus selles Teises, kes on meile avalik Jeesuses Kristuses, tema loos. Asjaolu tõttu, et uskumine ja teadmine on Pauli jaoks kategoriaalselt erinevad ja vajavad eristamist – vastasel korral muutub nii üks kui teine ebausuks –, saab mõistetavaks, miks on kõike muud kui vastuolu see, et Paul on kogu elu ihanud teada seda, mida vähegi saab teada, kuid sealjuures alustanud äärmise usuvaenamise tingimustes tööd hingekarjasena ja teinud seda tänaseni. „Uskmatu Tooma loo” teine osa on tõesti väga lühike. Kui tahta sinna kokku pressitu kohta rohkem teada, võiks lugeda mõnda teist Pauli raamatut. Nende pealkirjad on kõnekad ja lasevad aimata seost „Uskmatu Tooma looga”. Seepärast olgu need nimetatud: jõulumõtiskluste raamat „Ta tuli omade juurde” (1994), jutluste  raamat „Kusagilt kumab valgust” (1995), kristliku usu- ja elumõistmise tervikkäsitlus „Maise matka poolel teel” (1996, 3. väljaanne 2007), palvete raamat „Sinu tahtmine sündigu. Maise matka lõpu eel” (1997, 3. väljaanne 2000). Ehkki „Uskmatu Tooma loos” kõneldakse usust ja Jumalast napilt ning lahatakse ulatuslikult inimest, on uskmatu Tooma sõnum siiski rõõmusõnum. Ja nii ei jäägi üle muud kui lõpuks  rõõmustada ka Toomas Pauli üle ning saata juba aegsasti teele õnnistused 70. sünnipäevaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming