Katõn – ühe vale anatoomia

Mart Laar

Kommunismi kuriteod ning Venemaa praeguste võimude soov neist distantseeruda on viimasel ajal järjest rohkem avalikkuse huviorbiiti tõusnud, kuna 50 aasta möödumisega MolotoviRibbentropi paktist ning II maailmasõja algusest on loomulik eriline huvi esimesena kahe totalitaarse suurvõimu – natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa – ohvriks langenud Poola vastu. Paljudele poolakatele tähistab seda perioodi üks mõiste – Katõn, kus veretöö käigus kadus teadmatusse suur osa Poola eliidist. Samas on Katõn kurb näide, kuidas kommunistlikud võimud on lausa uskumatu eduga aastakümneid  suutnud oma kuritegusid maailma eest varjata ning seda isegi siis, kui selle toimumise kohta on piisavalt tõendeid. Seetõttu tasubki sellele ka praeguses olukorras tähelepanu pöörata.

Algatuseks lühidalt sellest, mis Katõnis juhtus. 1939. aasta 23. augustil alla kirjutatud Molotovi-Ribbentropi paktiga jagati natsliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa vahel ära Keskja Ida-Euroopa ning päästeti valla II maailmasõda. 1. septembril 1939. aastal ründas Hitler Poolat ühelt poolt, 17. septembril Stalin teiselt poolt ning peagi oli see Molotovi sõnu kasutades  „Versailles’ värdjas” hävitatud. Võitjate edu kroonis ühine võiduparaad Lvivis. Nii natsi-Poolas kui kommunistide kontrolli alustel territooriumidel algas verine terror, mille teostamisel tegid Gestapo ning NKVD tihedat koostööd. Nõukogude võimud viisid enda kätte haaratud territooriumidel läbi mitu küüditamist, algasid ulatuslikud arreteerimised. Punaarmee kätte vangi langenud peaaegu 15 000 Poola ohvitseri koondati Kozelski, Starobelski ja Ostaškovi vangilaagritesse, kuid lasti 1940. aasta esimesel poolel Smolenski lähedal Katõnis, Harkivi lähedal ning Tveri lähedal Mednojes maha. Samaaegselt  lasti Ukraina ja Valgevene vanglates maha veel 7300 Poola ohvitseri, millega jõuab mõrvatute hulk 22 000 inimeseni. Miks seda täpselt tehti – kas lihtsalt verehimust, Stalini Poola-kompleksi tõttu, soovist hävitada Poola rahvuslik eliit või vajadusest vabastada vangilaagrid sinna peagi Balti riikidest saabuvatele vangidele –, on tänaseni jäänud selgusetuks. Võimalik, et oma osa oli kõigil eelmainitud faktoritel.

Kuna Poola ohvitseride hävitamine viidi läbi suurima saladuskatte all, olid nõukogude juhid veendunud, et nii nagu paljudest teistest kommunismi vägivallategudest, ei saa ka  sellest maailm kunagi midagi teada. Paraku hakkas olukord 1941. aastast peale kiiresti muutuma. 22. juunil 1941. aastal algas seniste liitlaste – Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõda. Saksa väed liikusid kiirelt edasi ning vallutasid alad, kus tapatööd olid toime pandud. Lähtudes põhimõttest, et minu vaenlase vaenlane on minu sõber, taastati ka diplomaatilised suhted Poola Londoni eksiilvalitsuse ning Moskva vahel. See omakorda tõi kaasa amnestia vangistatud poolakatele ning loa Poola armee asutamiseks NSV Liidu territooriumil. Selleks vajalikud ohvitserid olid aga jäljetult kadunud, mis tegi poolakatele muret ning  tõstatas küsimusi. Kuigi mõnedele kommunistide teenistusse astunud Poola ohvitseridele oli Beria küüniliselt mõista andnud, mis nende kaaslastega oli juhtunud, eitasid nõukogude juhid toimunut.

Kohtumisel Poola saadiku Jan Kottiga 1941. aasta 14. novembril mängisid Stalin ja Molotov maha terve etenduse, helistades NKVDsse ning nõudes neilt aru kadunud poolakate kohta. Olukord läks veel keerulisemaks, kui sakslased tegid 1943. aasta aprillis tõe Katõnis toimunud massimõrva kohta avalikuks ning moodustasid rahvusvahelise komisjoni selle uurimiseks.  Nõukogude Liit oli raske olukorra ees, kuid pääses kiire tegutsemise tõttu suhteliselt väikeste kaotustega. Oma taktika kujundamisel tõe varjamiseks lähtus nõukogude pool kolmest talle hiljemgi edu toonud põhimõttest:

1) „vale peab olema piisavalt suur, et seda usutaks” ehk kui juba valetada, tuleb seda teha kohkumatult, suurejooneliselt ning sammugi tagasi astumata. Isegi siis, kui enamus saab aru, et tegemist on valega, jätkub alati küllalt inimesi, kes arvavad vastupidist;

2) „parim kaitse on rünnak” – kaitsmaks valet, tuleb selle paljastajaid  süüdistada kõikvõimalikes pattudes. Nii Katõniga seoses kui ka hiljem on nõukogude võimu kuritegude paljastajatele efektiivselt külge kleebitud kas fašisti, russofoobi või siis antikommunisti silt, vihjates, et sellistel inimestel ei saa ju ometi õigus olla. See taktika töötab hästi ka tänapäeval. Pruugib vaid kellelgi iitsatada punaväe kuritegudest II maailmasõjas, kui teda kohe natsismis süüdistama hakatakse.

3) „komisjonid on parim vahend tõe varjamiseks”. Vastuseks süüdistustele moodustatakse kitsal ja kontrollitud alusel komisjone või töörühmi, kes värvivad musta valgeks. Tihti viidatakse  seejuures väiksematele vasturääkivustele süüdistuses, mõnevõrra erinevatele arvudele või teatatakse lühidalt: Nõukogude arhiivides selle kohta dokumente ei leidu.

Neid kolme põhimõtet kasutas nõukogude pool tõe varjamiseks suure tõhususega. Kogu lugu tembeldati Saksa propagandaks, millel polevat tõega mingit pistmist, ning kõiki, kes seda teemat edaspidi käsitleda üritasid, süüdistati kas otseses koostöös natsi-Saksamaaga või siis vähemalt natside sisulises toetamises. Kui Poola Londoni eksiilvalitsus nõudis küsimuse uurimist, katkestas Moskva temaga diplomaatilised suhted,  süüdistades poolakaid Hitleri-vastase koalitsiooni lammutamises ning patoloogilises venevastasuses. Selline nahaalne kampaania avaldas Läänes mõju: kui toimunut ikka nii avalikult ja üheselt eitatakse, ei saanud see ju ometi aset leida. 1944. aastal vallutas Punaarmee tagasi 1941. aastal kaotatud alad, kaasa arvatud Katõni piirkonna. Oma versiooni käikulaskmiseks Katõnis toimunu kohta oli NSV Liit juba 1943. aastal moodustanud Nikolai Burdenko juhtimisel komisjoni, mille eesmärgiks oli teha Katõni tapatöös süüdlaseks hoopis sakslased. Tapatöö ajaks määrati 1941. aasta sügis, mida kinnitasid ka oma tunnistusi „ootamatult” muutnud kohalikud elanikud.

Üksikud Katõnis toimunud uurimiste ligi lubatud lääne tegelased, nagu Ühendriikide saadiku Averell Harrimani 25aastane tütar Kathleen, kinnitasid vaimustusega Nõukogude versiooni. Tõde Burdenko komisjoni ja selle teostatud võltsingute kohta jõudis läände 1950. aastal, mil poolt vahetanud Burdenko perekonnasõber Boriss Olšanski selle avalikuks tegi. 1944. aastal levitati Burdenko raportit läänes massiliselt ning kuna keegi seda avalikult kritiseerida ei tohtinud, sai sellest Katõnis toimunu ametlik versioon. Paraku läks Nõukogude  pool liiga hoogu, üritades lääneriikide hoiatusi ignoreerides küsimust Nürnbergi protsessil üles võtta. Nõukogude julgeolekuorganid olid kätte saanud mitmed sakslaste kokku pandud Punase Risti komisjoni liikmed, kes nüüd Nürnbergis oma tunnistust muutsid ning deklareerisid, et nad olid sunnitud tegutsema natside kontrolli all. Kohtusaalis tegi kaitse Burdenko teooria paraku kohale toodud tunnistajate abil kiirelt pihuks ja põrmuks. Asi läks sedavõrd piinlikuks, et Katõni küsimus tuli protsessil kiiresti kalevi alla panna. Järgnevalt üritas Nõukogude juhtkond veenda Poolat ise  oma ohvitseride hukkamise pärast sakslaste vastu protsessi alustama. See tõi Poolas kaasa jahi Punase Risti komisjonis töötanud poola ekspertidele ning nende kogutud materjalile. Paraku oli enamusel piisavalt praktilist meelt, et kiirelt Poolast läände põgeneda, millega nad ilmselt oma elu päästsid. Nõukogude julgeolekuorganite kätte langenud komisjoni liikmed kas sunniti oma tunnistust muutma või pandi nad pikemaks ajaks vangi.

Sellele vaatamata üritasid Poola stalinistlikud võimud protsessi läbi viia. Asja ettevalmistamine tehti ülesandeks prokurör Roman Martinile, kes oli karmi käega tegutsenud sakslaste  ning nende kaasajooksikute karistamiseks. Paraku osutus Martini oma kommunistlikele veendumustele vaatamata iseseisvalt mõtlevaks meheks ning Poola patrioodiks, kes jõudis kiirelt tões selgusele. Asi ähvardas muutuda tõeliselt piinlikuks ning 1946. aastal mõrvati Martini tänaseni selgusetuks jäänud asjaoludel oma korteris. Nüüdsest sai Katõnist küsimus, millest rääkimine võis kaasa tuua tõsise karistuse. 1951. aastal mõisteti vanglasse näiteks üliõpilane Zofia Dwornik, kes oli rääkinud tuttavatele, et NKVD mõrvas Katõnis tema isa 1940. aastal. Katõni ohvreid võis Poolas edaspidigi mäletada, kuid nende surmaaastaks  võis mälestustahvlitel märkida vaid aasta 1941.

Tabuteemaks muutus Katõn ka NSV Liidus. Kui 1953. aasta Nõukogude entsüklopeedia sisaldas põhjaliku ülevaate Burdenko komisjoni tööst Katõnis, siis 1973. aasta väljaandest oli see kustutatud. Katõnist oli keelatud üldse rääkida või kirjutada, alles siis, kui see osutus möödapääsmatuks, tuli viidata Burdenko komisjoni tööle. Tõrjumaks Katõni teemat rajasid Nõukogude võimud suurejoonelise memoriaali sellest paarsada kilomeetrit läände jäävasse Hatõni külla, mille olid sakslased II maailmasõjas koos elanikega hävitanud. President Richard Nixoni ettevaatamatu otsus Hatõni memoriaali oma visiidi ajal 1974. aastal külastada andis Nõukogude poolele uut hoogu. Seejuures ei maksa arvata, nagu poleks Nõukogude juhid tõde teadnud. Arhiivist on välja toodud 9. märtsil 1959. aastal Nikita Hruštšovile esitatud ettekanne, kus tõdetakse, et arhiivis on arvukalt dokumente 1940. aastal Nõukogude juhtkonna korraldusel maha lastud 21 857 Poola ohvitseri kohta ning tehti ettepanek nende hävitamiseks, kuna seda laadi materjalid võivad viia NSV Liidu esitatud versiooni diskrediteerimiseni ning kaasa tuua soovimatuid tagajärgi. Samale arvamusele jõudis ka Nõukogude juhtkond ning dokumendid hävitati.  Oleks ebaõiglane seejuures kogu tõe peitmise süü NSV Liidu kaela ajada.

Tõde aitas varjata ka Lääs, mängides nõukogude poole esitatud argumentidega kaasa. Seda tehti vaatamata sellele, et tõde Katõni veretöö kohta oli Lääne juhtkonnale algusest peale teada. Varjamis- ja salgamistaktikat jätkati ka pärast II maailmasõda, kuigi mitte enam endises ulatuses. Peamiseks argumendiks kujunes, et tõde pole võimalik lõpuni välja selgitada, kuna selle kohta puuduvad dokumentaalsed tõendid. Õnneks osutus tõde valest tugevamaks. Kurjuse impeeriumi kokkuvarisemise järel ilmusid avalikkuse ette ka esimesed  NSV Liidus säilinud arhiividokumendid Katõni veretöö kohta, sellega tehti süüdi olev pool üheselt selgeks. Kahjuks kestis tõe tunnistamine lühikest aega. Praeguseks on Venemaa arhiivid taas sulgunud ning tõde Katõni kohta uuesti kahtluse alla seatud. Sealjuures mitte üksnes madala kvaliteediga propagandakirjanduse tasemel, vaid seoses Andrzej Wajda filmi „Katõn” esilinastusega lausa Vene valitsuse ametliku häälekandja tasemel, kus süüdistati Wajdat ajaloo võltsimises ning Vene-vastaste kirgede kütmises. Wajda valus film pole äratanud erilist vaimustust ka läänes, kus ta jäi ilma välismaise filmi  Oscarist, mis anti filmile, mis kujutab natslike koonduslaagrite õudusi. Sellele vaatamata on Katõni teema tõusnud sedavõrd laialt üles, et seda salata pole enam võimalik.

Euroopa Parlamendis kommunismi kuritegude hukkamõistmisele viinud debatis oli see üks olulisi argumente, millega selgitati kõhklejatele kommunismi olemust ning selle sarnasust natsismiga. Kommunismi kuritegudele on praeguseks Euroopa tasemel esimest korda selge hinnang antud – nüüd on oluline sellele tuginedes asuda neid ka teadvustama. Sest kuritegusid, mida teatud tegelased siiani varjata, eitada  või vähendada püüavad, on veel oi kui palju. Hiljuti avaldati Venemaal näiteks põhjalik ülevaade sellest, kuidas väited IdaPreisimaal Nõukogude üksuste poolt korda saadetud metsikustest on alatu laim. Vale elab edasi, kuni seda ei paljastata. Katõni näide tõendab õnneks aga ka seda, et varem või hiljem jääb tõde ikkagi peale.