Kas vastuvoolu edasi?

Triinu Pakk

Isegi kui Putnam osutub oma massiivse statistika taha peitunud salamoralistiks, on tema raamat siiski kõigile ühiskonnahuvilistele kohustuslik lugemisvara. Robert Putnam, Üksi keeglisaalis: Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd. Hermes, 2008. 524 lk.

Miski on XX sajandi viimasel kolmandikul Ameerika kodanikuühiskonnas muutunud. Vanad kodaniku- ja seltsielu vormid näivad olevat lagunemas, uued aga ei seo inimesi enam vahetus silmast silma suhtluses. Inimesed ei tunne end turvaliselt, elu tundub külmem, üksildasem, kõledam. Kas see muutus on tõeline või kujuteldav, mis seda põhjustab ja kas see võib osutuda ohtlikuks Ameerika demokraatiale? Need on küsimused, mida uurib Harvardi ülikooli tunnustatud halduspoliitikaprofessor Robert Putnam oma teoses „Üksi keeglisaalis: Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd”.

Esimesena kirjeldas Ameerika kodanikuühiskonna tugevust ja ameeriklaste ülevoolavat ühinemislusti muidugi juba XIX sajandi esimesel kolmandikul Alexis de Tocqueville, keda Putnam oma raamatus ka mitu korda tsiteerib. Tocqueville’istlike mõtlejate hinnangul seisneb Ameerika ja laiemalt liberaaldemokraatliku ühiskonna elujõud just kodanikuühenduste paljususes. Sideaineks, mis liidab inimesi ühendusteks, on sotsiaalne kapital (edaspidi SK) ehk sidemed ja suhtevõrgustikud, mis loovad ühistegevuse eeldused. Nii võib kodanikuühenduste arvukust kasutada muidu raskesti tabatava SK mõõtmiseks. Mida rohkem on ühiskonnas SKd, seda arvukamad ja mitmekülgsemad on ühendused ning seda elujõulisem demokraatia. Kui langeb ühenduste arvukus ja liikmeskond, on SK kahanemas ja demokraatia nõrgem.

Seetõttu võtab Putnam oma küsimustele vastuse leidmiseks appi statistilise analüüsi (meetodit kirjeldab ta lähemalt I lisas, lk 425–438). „Üksi keeglisaalis” võtab ümmarguselt 500 leheküljel kokku selle analüüsi tulemused ameeriklaste kodanikuosaluse ja SK arengusuundade kohta aastail 1960–1996, otsib langustendentside põhjusi ning püüab pakkuda välja lahendusi, kuidas taastada kodanikuühiskonna elujõudu.1 Meeldival kombel on see tohutu andmehulk esitatud loetavas, isegi põnevas vormis ja illustreeritud arvukate tabelite ning joonistega, mis toovad põhitendentsid kujukalt silme ette. Üldiselt on pilt trööstitu: langenud on nii valimisaktiivsus kui ka osalus huvialaringides, nii liikmete hulk kogukondlikes ühendustes kui ka meeskonnaspordis, klubides, ametiühingutes ja isegi – mis seni oma ebatavalise usklikkusega silma paistnud ameeriklaste puhul eriti üllatav – peavoolu kirikutes. Kõige rohkem on enamasti kannatada saanud just rohujuuretasand, s.o kohalike harudega organisatsioonid, kus liikmed omavahel ka näost näkku kokku puutuvad. Vahetuid isiklikke kontakte ja kohalikke algatusi pakkuvate ühenduste asemele on tihti astunud anonüümsust soosivad „postiloendi organisatsioonid”, kus liikmestaatus piirdub raha annetamisega. Üldse on langustendents tugevaim niisuguste kodanikuosaluse vormide puhul, mis nõuavad ühist tegutsemist, ja märksa nõrgem seal, kus saab läbi individuaalse tegutsemisega, nagu näiteks arvamuskirja kirjutamine, raha või allkirja andmine.

Jääb mulje, et tegu on üldise individualismi esiletõusuga, mida teisisõnu võiks ehk nimetada ka ameeriklaste vaistlikult konservatiivse elulaadi lagunemiseks – XX sajandi ühiskonna loomulikuks arengusuunaks, mis teeb murelikuks üksnes „vanade heade aegade” tagaigatsemise valgel. Mitte ilmaasjata ei ole Putnamit süüdistatud viiekümnendate hõllanduses: toonase suhteliselt sallimatu, valge keskklassi kuvandit idealiseeriva ja väikelinliku mentaliteediga Ameerika alateadlikule eelistamisele viitab juba tema analüüsitavate organisatsioonide valikki, millesse parteide, ametiühingute jmt kõrval mahuvad ka meeste vooruslikud vennaskonnad, naiste õmblusringid ja ühislauluseltsid. 1960. aastatel seevastu haarasid miljoneid inimesi kaasa ühiskonda põhjalikult muutnud kodanikuõiguste, sõjavastane ja naisliikumine jmt. Need massilise kodanikuosaluse ilmingud koos oma nüüdisaegsete järeltulijatega on aga raamatus koos Interneti ning „väikeste ühendustega” surutud ühteainsasse peatükki, mis huvitaval kombel kannab pealkirja „Vastuvoolu?” ja kus Putnam sedastab, et uuemate organisatsioonide liikmeid ei seo niivõrd „reaalsete inimeste vahelised tõelised sidemed – s.t sotsiaalne kapital” (lk 162), kuivõrd pelgalt sümboolsed, tihti tšekikirjutamisega piirduvad sidemed. Ameeriklased ei ole oma kogukonnaelu korraldamisel enam aktiivsed, ise tegutsevad kodanikud, vaid pigem professionaale palkavad pealtvaatajad.

Professionaalide palkamine ja ühistegevusest võõrdumine vähendab ühiskonnas turvalisust ja kasvatab kõledustunnet. Madala SK tasemega piirkondades langeb laste õppeedukus, on rohkem kuritegevust ja vaesust. Paraku ei paista Putnam märkavat, et tema SK määratluse alla mahuksid lahedalt ka kuritegelikke võrgustikke ühendavad sotsiaalsed sidemed, millele ta kui SK „varjuküljele” üksnes põgusat tähelepanu osutab. Üldse eritleb Putnam vaid kaht tüüpi, siduvat ja sildavat SKd, kusjuures siduvale SK-le on muu hulgas omane sallimatus, sildav SK aga ületab klasside- ja rassidevahelisi lõhesid, on sallivam ja võõrastele vaadetele avatum. Rõhutades raamatu lõpus küll sildava SK vajalikkust, näib Putnam analüüsitavate organisatsioonide valikuga vaikimisi esile tõstvat siduva SK rolli kodanikuühiskonnas. Kindlasti vajaks tema SK määratlus täpsustavat liigendamist, kusjuures tuleks loobuda vaikivast eeldusest, nagu oleks SK alati midagi sotsiaalselt kasulikku, avaldades üksnes aeg-ajalt kahjulikku välismõju.

Seega jäävad nii SK kui õigupoolest kodanikuühiskond ise Putnami analüüsis laialivalguvateks, autori eelistuste järgi sisustatud mõisteteks, tekitades kiusatust seostada teda kodanikuühiskonna nn populistliku traditsionalismi vooluga – poliitikute ja avaliku elu tegelaste diskursusega, mida iseloomustabki eeskätt nende kahe mõiste idealiseeriv ja laialivalguv kasutamine ühiskonna „traditsiooniliste väärtuste” säilitamise ettekäändel. Seda oletust näib kinnitavat ka raamatu kolmas osa, kus otsitakse SK languse põhjusi. Peasüüdlastena jäävad sõelale televisiooni ning elektroonilise, „privatiseerunud” meelelahutuse mõju ja põlvkondade vahetus: II maailmasõja ajal kujunenud kõrge kodanikuaktiivsusega põlvkond on kõigis eluetappides olnud tavalisest suurema kohusetundega, seevastu beebibuumerid ja X-põlvkond ilmutavad üha suuremat individualismi. Kaasa mõjub ka eeslinnastumine, mille tagajärjel ameeriklased veedavad üha rohkem aega üksi oma autos, selle asemel et suhelda üleaedsetega või osaleda muul moel naabruskonna elus. Tehnoloogiliste ja olmeliste muutuste võimalikku positiivsesse aspekti – näiteks reaalset suhtlust virtuaalsega täiendavatesse Interneti-kogukondadesse – suhtub autor aga umbusklikult, reetes taas mõningast nostalgiat.

Raamatu viimases osas püüab Putnam välja pakkuda võimalikke lahendusi olukorra parandamiseks ja elujõulise kogukonnaelu taastamiseks Ameerikas. (Üldse tekib lugedes tunne, et sõna „taastamine” esineb ülekaalukalt sagedamini kui näiteks „arendamine” vms, ehkki seda muljet arvandmetega kinnitada ma ei saa.) Pisut loosunglikus stiilis kutsutakse ameeriklasi üles kasvatama oma laste kodanikutunnet võrdseks nende vanavanemate omaga ajal, mil nood olid samavanused; kujundama töökohti pere- ja kogukonnasõbralikumaks (näiteks paindlikuma töögraafiku jmt abil); looma linnaplaneerimises rohkem võimalusi kogukondlike suhete edendamiseks ja ummikutes istumise aja kahandamiseks; tõstma seotust mõne „mõtteka usuühendusega” (mis paraku jääb lähemalt kirjeldamata); kahandama passiivselt teleri ees veedetud aega; rohkem osalema kultuurilistes ettevõtmistes; aktiivsemalt kaasa lööma kogukonnaelu korraldamisel. Kõike seda aastaks 2010 ja peamiselt valitsuse vastavasisuliste programmide toel. Samas on mõned uurijad seisukohal, et just valitsuse kasvav aktiivsus kõigi kohaliku taseme küsimuste lahendamisel on süüdi SK ja aktiivse kodanikuosaluse languses, sest – miks peaksid kodanikud võtma enda peale töö, mida valitsus niigi teeb? Kas ülalt tulev administreerimine võib tõesti asendada alt lähtuva organiseerumise, jääb aga raamatus esitamata küsimuseks.

Isegi kui Putnam osutub oma massiivse statistika taha peitunud salamoralistiks, on tema raamat siiski kõigile ühiskonnahuvilistele kohustuslik lugemisvara, kas või juba laialdase tähelepanu tõttu, mis sellele on Ühendriikides osaks saanud. Märkimisväärne on seegi, et Putnam on nõustanud kaht järjestikust presidenti, nii Clintonit kui ka Bushi; kodanikuühiskonna probleemidele lahenduste leidmiseks kokku kutsutud Saguaro seminaril osales aga ka demokraatide praegune presidendikandidaat, varem kogukonnaelu edendajana tuntud Barack Obama, kusjuures vähemalt eelvalimistel tõusis oluliselt (eriti noorte) ameeriklaste valimisaktiivsus. Muidugi oleks huvitav seostada Putnami uurimistulemusi laiema ajaloolise kontekstiga: näiteks, kuidas seostub SK madal tase piiblivööndis sealse konföderatiivse minevikuga ja elanikkonna identiteedi lammutamisega pärast kodusõda. Miks tõmbub üha rohkem mõõdukate vaadetega ameeriklasi eemale kogukondade avalikust elust, jättes selle valdavalt äärmuslike vaadetega kaaskodanike kätesse. Ja kas SK langus on poliitilise süsteemi erodeerumise põhjus või pigem poliitika üha suurema rahavõimule allutatuse tagajärg. Kuid tõsiasjaks jääb, et Putnami analüüs pakub asendamatu lähtepunkti juba nende ja veel paljude teistegi  küsimuste esitamiseks. Ning teavet, milleta oleks raske püüdagi leida neile vastust. Üksikutest lapsus’test (nt „naabruskonna vanemad riigimehed” lk 321 ja „kohalikud ministrid” lk 326 peaksid siiski ehk olema vaimulikud [ministers]; ja segadus järelmärkuste numeratsiooniga 11. ja 12. ptk-s) hoolimata üsna ladusas ja loetavas tõlkes on see teave nüüd mõtlemisaineks olemas meilgi.

1 Iduartikkel „Bowling alone: America’s declining social capital” („Üksi keeglisaalis: Ameerika kahanev sotsiaalne kapital”) ilmus 1995. a Journal of Democracys ja eesti keeles Aet Ringborgi tõlkes 2006. a Akadeemias, nr 5, lk 1003–1025. Raamatuna ilmus „Bowling Alone” aastal 2000 ja seega tuleb lugedes kogu aeg silmas pidada, et 11. septembri rünnakut ja sellele järgnenud ühiskondliku hoiaku muutusi ei olnud veel aset leidnud.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming