Kas riik on lämmatanud kultuuris eraalgatuse ja hakanud ise meelelahutust tootma?

 

Sirbi toimetajate vestlusring kultuuripoliitikast Kultuurirahvas ?suve?tuuril Müüsleri pargis tulevases Kilplalas. Vasakult: Jürgen Rooste, Tarmo Teder, Reet Varblane, Aili Künstler.foto Piia Ruber

Valle-Sten Maiste: Mulle tundub, et kultuuri nime all ja ühiskondliku raha eest tehtava meelelahutuse ja ka lauskommertsi haare on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud ja saavutanud viimast 15 aastat silmas pidades pretsedenditu ulatuse. Riigiinstitutsioonid toetavad täna kuni riskide täieliku maandamiseni välja projekte, mis tegelikult ennast küllap ka ise välja veaksid ja eraettevõtjale ka kasumit toodaksid. Kuna ühiskondliku raha (10%) olemasolu tagab lisaks veel ka käibemaksusoodustuse, siis on antud signaal, et kui sa just ühemõtteliselt laadatola ei ole, siis polegi kultuuriettevõtlusega väljaspool avalikku sektorit mõtet tegeleda. Riigiinstitutsioonides ei olegi aga enam justkui oluline orienteeritus kõrgkultuurile. Aivar Mäele ei ole keegi ette heitnud, et Vanemuisega seoses tuleb täna meelde eeskätt muusikalide autoriõiguste ostmine. Ministeeriumile oli ta vajalik, sest võis loota, et ta hoolitseb vähemalt selle eest, et me taas ei kuule ühest miinusest teatrieelarves. Kõik muu on juba teisejärguline. Ega ka ju Vanalinnastuudiol poleks midagi viga olnud, kui bisnis oleks kasumlik olnud.

Margot Visnap: Ka mina pole nõus, et riigi rahastatavad teatrid tegelevad muusikaliprojektidega. Olen aru saanud, et praegune kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment on võtnud selles suhtes karmi hoiaku, kuigi see on juba tagantjärele tarkuse nentimine, et on viltu läinud jah. Kuid muusikalide tegemise üks põhjus on siiski teatrite pidev alarahastamine: aastatega on ju üha kasvanud vajadus riigitoetusele lisa teenida, kasumit teenida. Küsimus on selles, millise valiku teater teeb. Kas ta hoiab oma eelarve suhteliselt tasakaalus, ei võta suuri riske või teeb Tartu lauluväljakul suurprojekti. Ja kui oled võtnud vale riski, siis oledki lõhkise küna ees ehk siis võlgades. Siiski arvan, et muusikalidega peaksid tegelema eraettevõtjad.

Ja muidugi peab muutuma olukord kultuuri sponsoreerimise osas. Kasutades Rein Kilgi näidet: kui tahta kultuuritegijat või sportlast toetada näiteks 100 000 krooniga, tuleb enne 83 000 riigile maksta. Ehk teisisõnu: kultuuri sponsoreerimise seadust tuleks muuta, initsiatiiv selleks võiks tulla loomeliitudelt ja kultuuriministeeriumist.

V.-S. M.: Kas alarahastatus on ikkagi argument? Kunstihoone võiks ka näiteks ?Sekspeditsiooni? kavva võtta. Samuti pole minu etteheide suunatud mitte niivõrd tänasele kui kahele eelmisele kultuuriministrile, arvestades ka nende erakondlikku kuuluvust: nad ei ole isegi küsimust seadnud, et riigiinstitutsioonide alla on pugenud palju sellist tegevust, mis võiks vabalt eraettevõtlusena eksisteerida.

M. V.: Teatreid ei tasu rünnata komöödiate tegemise pärast: komöödia kui meelelahutus kuulub ajalooliselt teatripraktikasse. Hästi tehtud klassikaline komöödia on kahtlemata harivam kui Maie ja Valduri lõpmatud suvetuurid.

V.-S. M.: Vaariku Cooneyga jäid sa ju enam-vähem rahule, see oli aga eraettevõtlus. Meelelahutusliku repertuaari suur osatähtsus riigiteatrites ei võimalda aga eriti sellise eraettevõtluse tekkimist.

M. V.: Nõus, komöödia osakaal riigiteatrite repertuaaris peaks mõistlikku proportsiooni jääma. Aga mida sa välja pakud? Ühest küljest oleme rõõmsad teatripubliku kasvu üle, vaatajate arv on ületanud juba nõukogudeaegsed näitajad. Kas loobume osast vaatajatest ja soovitame teatritel tegeleda ainult puhta kunstiga? Sa nägid ise, palju oli eile Draamateatri hooaja viimasel ?Finis nihili? etendusel publikut ? pisut üle poole saali. Teatrid võivad ainult suurt kunsti teha, aga kahtlustan, et vaatajate arv siis väheneb.

V.-S. M.: Üheksakümnendate teise poolega võrreldes on siin aga märgatav tagasiminek; tollal taheti ka Kõivu justkui rohkem vaadata. Meeletu suveteatribuum on siin maitset suunama ja ootushorisonte kujundama asunud.

Jürgen Rooste: Meelelahutuse suur osakaal teatris ärritab teiste kultuurialade inimesi, kuivõrd just teatrites on tagatud kindel palk ja muud sotsiaalsed garantiid. Tundub ebaõiglane, et selle valdkonna kultuuritegijad, kes on kõige paremini kindlustatud, teevad kommertsi.

Reet Varblane: Kunstis on mõnes mõttes raske vahet teha, mis on see meelelahutus ja kommerts. Meelelahutuse all võiks mõelda suurt osa sellest kunstist, mis on juba traditsiooniline, millest publik saab aru ja mida on võimalik omandada.

Mihkel Mutt: Need ei ole õiged vahekorrad. Traditsiooniline maal on pigem nagu klassikaline psühholoogiline draama. Meelelahutuslik maal ? see on koomiks. Kunstihoones on Maiet ja Valdurit raske teha, leida visuaalset kuju sellele.

R. V.: Kui me mõtleme teenimise peale, siis publikut toob sisse traditsioonilisem kunst. Toomas Vindi näitus tõi siiski viis korda rohkem publikut kui teised.

M. M.: Ometi ei saa ka tema oma näituse piletitulust ära elada.

R. V.: Ära elada saab ta oma maalide müügist.

J. R.: Ühegi luuletaja puhul ei ole see kunagi mõeldav.

V.-S. M.: Võib ju eristada ka nii-öelda tarbe- ja sotsiaalset kunsti. Kas viimane ei jää vaeslapse ossa?

R. V.: Galerii, muuseum või Kunstihoone, kuigi ta publikut tahab ja külastatavusega ka midagi teenib, ei saa ainult seda teed minna, et teeb populaarseid asju. Ta peab endale ka publikut kasvatama.

M. M.: Kunstist rääkides ei saa kuidagi mööda minna Leo Lapini artiklist. Pean silmas väidet, et meil on rohkem kui 1000 kunstnikku, rohkem kui paljude teiste kultuurivaldkondade esindajaid. Aga me võime ju hakata ka kirjanikke ülikoolis ette valmistama ja neile nõuda. Kas ei ole nõukogude ajal siiski kunstnikke rohkem ette valmistatud, kui nii väike ühiskond ?välja kannatab??

R. V.: Vahet tuleks ikkagi teha, et on hulk tarbekunstnikke ja teisi, kes suudavad ka ise omale elatist teenida. Kuigi ei maksa arvata, et ka nemad teab mis rikkad on.

M. M.: Kui nõuda kõrgkunstilt isetasuvust, siis võiks rahvusmeeskoor ju ka end kvartettidesse võtta ? vanasti olid need hirmus populaarsed ? ja nädalavahetustel külapidudel laulmas käia…

Igor Garðnek: Muusikud roteeruvad pidevalt. Tallinna Kammerorkestris on osaliselt samad näod, kes ERSOs. Lähme vaatame Eesti-Soome Sümfooniaorkestrit ? jälle need samad näod… ja jumalateenistustel ja paaripanekutel käiakse. Muusikas süldi- ja popprojektid ikkagi kulkalt raha ei küsi, vaid tegutsevad omal riskil. On levinud eelarvamus, et süvakultuuri ei saa müüa. Nii mõnigi ERSO kontsert on läinud tühjale saalile, aga kui õed Talid organiseerivad Eesti-Soome Sümfooniaorkestri kontserdi, on saali täituvus optimaalne, vahel maksimaalne. Asi on soovis, tahtmises ja oskustes müüa kõrgkultuuri ja leida ka sponsoreid. Ka meie tingimustes on võimalik müüa süvakultuuri. Selgeks vaidlemata on küll küsimus, et kulka toetab nii riiklikke kui eraorganisatsioone. Olen kuulnud kurtmisi, et riiklikud kontserdiorganisatsioonid suretavad eraalgatuslikke välja riiklike arvelt.

Paar aastat tagasi oli tendents, et korraldati suuri vabaõhukontserte, Eesti Kontsert ja teised. Kuigi see pole Valduri ja Maie show, on tegu siiski teatud mööndusega süvakultuuri mõttes. Vabaõhukontserte on raske korraldada niimoodi, et helis midagi kaduma ei läheks. Inimene, kes läheb sellele kontserdile, teab, et ta läheb sinna mõnusalt aega veetma. Siiski ei ole probleem selles, et Eesti Kontsert teeniks odavate show?dega lisaraha.

V.-S. M.: Olen kuulnud arvamusi, et rahvusooper on kunstilise ambitsioonikuse mõttes siiski rihma väga lõdvale lasknud.

I. G.: Estonia lava ja akustika on väga viletsad; Endla akustika on Estoniast parem. Teine asi on kaadripuudus.

M. V.: Mina ei mõista, mille eest vastutab rahvusooperi nõukogu ? soome turistide ?kultuurihuvi? rahuldamise eest?

I. G.: See on kollektiivne kunstiline vastutus. Ega ooperiteater ei peagi avangardne olema. Samas esietendus hiljaaegu Timo Steineri ooper, mis pole kahtlemata klassikaline. Meil ei ole avangardooperi jaoks aga ei maja, rahalisi ega inimressursse.

M. M.: Spordis on selge, et kõiki spordialasid nii väikeses riigis võrdselt arendada ei saa. Kas Eesti suudab ooperit ülal pidada? Kiiruisutamine, vaatamata Ants Antsonile, on meil kolmandajärguline, kui mitte üldse olemata spordiala. Sama küsimus kerkib ka filmi juures.

I. G.: Arvestades Eesti heliloojate suurt potentsiaali ja võimekust, tuleb loomulikult kõiki võimalusi neile toetada.

M. M.: Aga tehtagu Saksamaal neid helitöid.

J. R.: Eestikeelse libretoga ei saa Saksamaal teha.

M. M.: Ma ei tea, et libretokirjutamine oleks Eestis kuidagi eriti silmapaistval tasemel.

I. G.: Eesti heliloojatel peab siiski olema koht, kuhu kirjutada oopereid. Niisama ei hakka seda keegi tegema.

V.-S. M.: Kas Estonia repertuaaris on algupärandeid märkimisväärselt?

I. G.: Need proportsioonid ei ole paigas, kuid siiski paremad, kui olid mõni aasta tagasi.

V.-S. M.: Filmisporti võiks siiski tugevamini viljeleda. Tegemist on ikkagi peamise tänapäevase rahvusvahelise kultuurisuhtluse vormiga. Mida ma tean tänapäeva Ladina-Ameerikast? Ei rohkemat, kui viimasel PÖFFil nägin. Samuti peab filmitegija, kui ta tahab aktsepteeritav olla, mõõtma end rahvusvahelise latiga. Ei saa nii, et teed aastakümneid kultuuri, rohkemast kui kohalik publik ja kõrtsikaaslasest sõber midagi teadmata.

Tarmo Teder: Filmipublik on küll kasvanud, kuid omamaiste vääksatuste osakaal on siin väike. Publik kasvab ?Kristuse kannatuste? ja ?Sõrmuste isandate? arvel. Arvan siiski, et kodumaisele filmikunstile antakse peaaegu piisavalt raha. Ideid on vähe, kandepind on väike. Ei ole säravaid tähti, kes rahvusvaheliselt paeluksid. Pole kedagi, kes kas või lähinaabritegi juures teadvustaks, et Eesti on ka filmimaa.

M. M.: Et film areneks, peab tegijatel olema võimalus pidevalt asja juures olla. Ühe filmi eelarve eest saab välja anda sadu raamatuid. Kui ei ole seda raha?

V.-S. M.: Ei ole nii, et ei ole raha. Kui film saaks muusika ja teatriga võrdselt raha, hakkaksid tema probleemid vähehaaval kaduma ? ja see ei ole mingi müstiline miljardite vajadus, vaid täiesti reaalne kultuuripoliitiline prioriteetide asetamine.

M. V.: Olen nõus, et Eesti Filmi Sihtasutuse eelarve võiks olla suurem. Aga seda on kogu aeg serveeritud niimoodi, et mingi teine valdkond saab rohkem ? võtame temalt midagi ära.

V.-S. M.: Võib-olla tuleks ikkagi tunnista, et kultuuriasutuste institutsionaliseerimisel on tehtud vigu mõningate kunstialade kahjuks. Kui püsivalt rahastatud institutsioonide võrgustikku, sealhulgas haridusasutusi ei ole, ei saa rääkida, et filmitegijad on ise süüdi, pole stsenaariume ja muud.

Aili Künstler: Lootust ju on, praegu käib kuuldavasti Balti filmi- ja meediakolledþi ettevalmistustöö.

M. V.: Ju siis on filmitegijate endi initsiatiiv olnud senini väike. Näitemänguagentuuri ja näitekunsti sihtkapitali algatused näiteks algupärase dramaturgia arengu osas on ju tulnud vastava ala tegijate initsiatiivil. Kõrgemas lavakunstikoolis viiakse läbi seminare-koolitust dramaturgidele ja muud niisugust.

M. M.: Samuti on maailmas suur osa koostööfilmidel. Miks ei otsita sealt rahastamist?

T. T.: Loomulikult võiks oodata algatusi ametnike poolt, aga kui tegijad on ise passiivsed, vähe initsiatiivi näitavad, siis me ei saa ametnikke süüdistada.

V.-S. M.: Sarnet on aastaid tulutult filmi tahtnud teha, nüüd midagi sai vist. Tiina Lokk ja teised kirjutavad iga aasta filmi alarahastatusest, filmihariduse vajadusest ja tulevad lagedale muude ideedega. Kas me saame öelda, et puudub filmitegijate initsiatiiv, või puudub ikkagi raha ja riigil ja kultuuriavalikkusel sisuline huvi selle valdkonna jalgele tõstmise suhtes?

M. V.: Tegijad võivad sadu artikleid kirjutada. Ei aita ainult ajakirjanduses ?halamisest?, et meile ei anta filmide tegemiseks ja eneseharimiseks raha. Keegi peab reaalselt sellega tegelema, et meil oleks näiteks korralik koolitus stsenaristidele või muud seesugust. Kui on tegijad, küllap leitakse ka võimalused. Kas sa arvad, et kui 15 aastat tagasi oleks eesti filmikunstile antud sama palju raha kui nõukogude ajal (rahad tulid siis põhiliselt ju Moskvast), siis supleksime praegu suurepäraste eesti filmide sees? Tuletagem meelde ka probleeme Tallinnfilmi ümber, hämaraid tegusid selle vara erastamise ja ärastamisega. Kas mitte tookord ei lastud ka ise mingeid võimalusi käest?

V.-S. M.: Ma arvan küll, et kui oleks jätkatud Moskva poliitikat rahastada vähemalt kolm filmi aastas, poleks asi nii hull. Üleminekuaja lõpus olid meil ?Ainult hulludele?, ?Rahu tänav?, kaheksakümnendatel Leida Laiuse filmid. Ei saa mingist totaalsest mustast august rääkida.

M. M.: Toon veidi demagoogilise näite. Vene ajal loodi ka Eestis rasketööstus, sest see pidi olema tunnus rahvuslikust täisväärtuslikkusest, kuigi oli selge, et Eesti ei kannata inimressursside, toorme ega muu poolest välja rasketööstust. Kõike ei saa olla igal pool võrdselt. Tarantino ütles intervjuus Cannes?i filmifestivalil: kolmel maal on veel säilinud isetasuv filmitööstus, see on USAs, Indias ja mõnel määral ka Hongkongis. Püsiksime ikkagi küsimuse juures, kas igasuguseid filme on vaja riigil toetada, nagu ?Täna öösel me ei maga? näiteks. Sellised filmid peavad end ise tasuma.

J. R.: Soomes on tihti just väiksema eelarvega filmid parema stsenaariumiga ja kunstiliselt tõsiseltvõetavamad. Küsimus on siiski ka filmitegijate valikutes. ?Head käed? on juba ju loo poolest täielik õnnetus. Miks siis seda üldse ette võtta rahvusvahelise projektina?

M. M.: Kas ?Georgica?, ?Karu süda? ja ?Somnambuul? on paremad? Eestlane ei oska teha häid stsenaariume. Stsenaariume tuleb õppida kirjutama. See ei ole suur kunst, vaid oskustöö, mis saab tekkida suure tööstuse korral.

A. K.: Aga ? meil on ju Venemaal välja koolitatud stsenaristid olemas, Ilmselt on õpitubade tulemuslikkuseks, nagu see on teatrivallas, siiski vaja toekamat haridustausta ja traditsiooni. Pealegi, kui pidada stsenaariumi käsitööks, toodetaksegi ju kommertsi, mille vastu siin on oldud. Mida siis riik peaks toetama?

V.-S. M.: Siin on Eesti Filmi Sihtasutus teinud selge otsuse toetada kahte publiku- ja ühte niinimetatud kunstilist või autorifilmi aastas. Erinevalt kommertsteatrist ei sünni laia publikuhuvi saavutavat eesti filmi ilma toetuseta kuidagi. Ometi jääb küsimus, kas kommertsfilmi on vaja.

M. M.: Mina oleksin küll kriitiline sellise poliitika suhtes.

T. T.: ?Vanad ja kobedad? oleks ju küll näide, et kommertsfilm tuleb plussi omadega. Riigiametnikud ei pea tegema propagandat, toetades filme nagu ?Nimed marmortahvlil?. Neil peab olema kunstimaitset ja julgust sellele toetudes otsustada.

V.-S. M.: Räägime ka Kultuurkapitalist. Kas kultuuriministeeriumi vajaduste hääl ei kasva seal ekspertide otsuste arvelt? Samuti rahastavad mõned sihtkapitalid märgatavalt rohkem niigi rahastatud institutsioone kui teised.

M. V.: See tendents süveneb juba Kultuurkapitali loomisest peale ja on süvenenud tagasihoidlikust vastuseisust hoolimata. Paraku on näiteks teatrialal institutsioonidevälist loomingulist initsiatiivi näitekunsti sihtkapitali taotluste hulgas siiski suhteliselt vähe. Ja ma ei pea valeks toetada loominguliselt uhket ideed, kui see tuleb ka riigiteatri seest. Ometi võiks vabalooja toetamise proportsioon olla suurem.

M. M.: On valdkondi, kus Kultuurkapital rahastab projekti-produkti, ja on ka neid, kus ta rahastab loojate enesetäiendust. Ministeeriumi käepikenduseks saamise toetuseks on toodud see argument, et siis on ministeeriumil ülevaade ja ei teki dubleerimist. Aga mis on tagajärg? Vaadates, kuidas eesti kultuuri rahastati aastaid tagasi ja praegu, siis on fondide hulk vähenenud. Eesmärk, et oleks võimalikult palju erinevaid allikaid, et loovisikul oleks võimalik mitmetest kohtadest küsida stimuleerimaks mitmekesisust kultuuris ? see on meil täiesti ära kadunud ja see teeb muret. See teeb Kultuurkapitali sõltumatuse probleemi eriti oluliseks.

T. T.: See on nõukogudeaegne hirm, et ministeerium peab kõike kontrollima. Võiks usaldada oma eriala spetsialiste, kes on sihtkapitalidesse valitud, ja mitte sokutama oma ametnikke nõukogudesse, nagu tegi minister Paet.

V.-S. M.: Jaak Allik väljendas läinud aastal Postimehes (6. XI), et minister peab kontrollima kulkas tehtavat, kuna vastutab valitsusega riigikogus, kes võib iga hetk kulka rahastamise ümber vaadata. Seni ei ole sellega justkui ähvardatud, kuid on kahju, kui kardetakse, et sihtkapitalide otsustajad võivad teha otsuseid, mida tuleb riigikogu tasandil korrigeerima hakata.

M. M.: Igasugune selline kultuurirahastamise suvaliseks tegemine kas kaudselt või halvemal juhul ka otseselt suukorvistab kultuuri. Kultuur on vabaduse sfäär ja kui on teada, et poliitikud võivad seda selliselt suunata, stimuleerib see tallalakkumist. Demokraatlikus riigis peab kultuuri rahastamise protsent, pean silmas hasartmängumaksust ja viinast laekuvat, olema kindlaks määratud, sõltumata sellest, kes on võimul.

R. V.: Kui Kultuurkapital ei rahasta institutsioone, peab ministeeriumi eelarve ju sellevõrra suurem olema.

V.-S. M.: Ja selle eest seismine peaks olema kultuuriministri asi. Mitte et allutame kulkast järjekordse summa ministeeriumile. Minister võib-olla peaks näitama ise leidlikkust, kuidas rahandusministeeriumi või riigikogu veenda ja kust raha otsida. Aga räägiksime lõpetuseks ka sellest, miks ikkagi kultuurisponsorlus ei ole seadusandlikult kuidagi soodustatud. Sponsorluse soodustamist on ka koalitsioonileppes deklareeritud, kuigi sedavõrd eimillekski kohustavalt ja formaalloosunglikult, et Rein Lang paar kuud tagasi Sirbis naeris selle punkti üle ja soovitas küsida Res Publicalt, mida see tähendab.

M. V.: Siin pole muud, kui tuleks ikkagi vastav eelnõu väga põhjalikult läbi töötada ja seadusemuudatus ühiste jõududega riigikogus läbi suruda.

J. R.: Sellise seaduse puudumine on omamoodi kahekordselt põhjendatav ka eestlaste rehepaplusega. Kindlasti mõtleb keegi välja, kuidas selle seaduse varjus maksuametit petta. Ja selle petmise hirmus siis seistakse hirmsasti selle eest, et ei tuleks seadust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming