Kas Põhja-Aafrika purustab muinasjutu müstilisest moslemihingest?

Aro Velmet

Me peaksime veel mäletama, kui skeptiliselt suhtusid lääneriigid 1989. aasta revolutsioonidesse Ida-Euroopas, Nõukogude Liidu lagunemisest rääkimata. Kes ei mäleta, võib lahti võtta suvalise paarikümne aasta vanuse New York Timesi ja see tuletatakse talle kiiresti meelde. Analüütikud, nende seas ka „külma  sõja” termini loonud George Kennan, kahtlesid Ida-Euroopa võimekuses läänemaailmaga integreeruda, tuues põhjuseks nii demokraatiakogemuse puudumise (ikkagi 50 aastat diktatuuri), kommunistlike valitsuste juurutatud korruptsiooni kui ka Ida-Euroopale omase tugeva rahvusluse, mis demokraatiaga mitte ei sobivat.1 Enamik kõnealustest riikidest on tänaseks Euroopa Liidu liikmed. Niipalju siis kasvuraskustest.  

Veider on aga see, et kui asendada nendes tekstides „Ida-Euroopa” „Lähis-Idaga”, „rahvuslus” „islamiga” ja keerata peale paar kraadi kategoorilisust, saame tulemuseks arvamuse, mis sobiks väga hästi näiteks paari nädala tagusesse telesaatesse „Vabariigi kodanikud”, kus arutati demokraatia võimalikkuse üle araabia  maailmas, taustaks revolutsioonilised kaadrid Egiptusest ja Tuneesiast. Kui Lääne-Euroopas ja USAs leidus üksjagu lillelapsi, kes Hosni Mubaraki kukutamisele valjult ja avalikult kaasa elasid, siis meil jagunevad arvamused enamasti konservatiivseteks ja väga konservatiivseteks.2 Heal juhul mööndakse, et võib-olla tõepoolest on Põhja-Aafrika revolutsioonide taga demokraatiaihalus, aga kuna haridus-, moderniseerumistasemelt ning ka poliitiliselt ollakse  „keskajas – ei, keskaeg on veel hästi – vaaraode ajas”, siis on demokraatia ehitajatel vähe edulootust.     

Radikaalsemad – neid pole aga sugugi vähe – väidavad pikka euroopalikku traditsiooni järgides, et islam ja demokraatia on ühildamatud või, mis veelgi hullem, et islam on fundamentaalselt vägivaldne religioon. Sellistel lähenemistel on kaks viga: esiteks redutseeritakse niivõrd keeruline, ajas ja ruumis muutuv  sotsiaalne fenomen nagu religioon essentsialistlikuks stereotüübiks, mis peaks justkui kirjeldama kõiki „araablasi” (viimane on muidugi omakorda problemaatiline termin). Teiseks otsitakse Põhja-Aafrika demokraatia defitsiidi juuri ainult Põhja-Aafrikast, unustades, et suurema osa XX sajandist (ja näiteks Alžeeria puhul ka peaaegu kogu XIX sajandi) on need piirkonnad olnud Euroopa riikide kolooniad. Ühesõnaga,  süüdistatakse peeglit, kui uurima peaks hoopis omaenda silmnägu.   

Milliseid stereotüüpe tuleks siis Põhja-Aafrikast rääkimisel vältida? Ühelt poolt peaks hoiduma islamofoobiast, teiselt poolt eurotsentrismist demokraatia kirjeldamisel. Nii nagu kristlusel on tuhandeid eri vorme, alates pigem formaalsest, käin-korra-jõulude-ajalkirikusennast-näitamas stiilis Skandinaavia luterlusest kuni konservatiivse katoliikluse ja davidkoreshlike sektideni, on ka islam mitmekülgne ja eripärane. Rääkida islami kui sellise  iseloomust, justkui oleks see kivisse raiutud, muutumatu ja kehtiv kõigile poolteisele miljardile maailma moslemile, on sodiaagimärkide järgi ennustamisega võrreldav absurd – paeluv üldistus, aga ikkagi muinasjutt. Me kujutame ette, justkui oleks islam rahvusteülene, nagu kuuleme iga kord, kui räägitakse integreerumisvõimetutest moslemitest, kes kohe-kohe 

Euroopa Euraabiaks muudavad, unustades rahvusliku islami rolli Alžeeria ja Tuneesia vabadusvõitluses ning miljonid prantsuse moslemid, keda me sageli ei märkagi, sest nad riietuvad euroopalikult ning nimetavad ennast prantslasteks. Me eeldame, et islam välistab ipso facto  naiste emantsipatsiooni, unustades, et Tuneesias legaliseeriti abort 1966. aastal, ligi kümme aastat varem kui Prantsusmaal. Me arvame, et islami ühendamine riigivalitsemisega toob alati kaasa katastroofi, unustades, et sellesama Tuneesia liberaalne abieluseadus kasvas otseselt välja kohalikust šariaadist. Neile, kes väidavad, et islam ja demokraatia on lõpuni sobitamatud, tuleb tutvustada kuut moslemist Briti parlamendisaadikut (kellest kaks on naised)  või kahte arvuliselt suurima moslemipopulatsiooniga riiki maailmas, Indiat ja Indoneesiat, kus mõlemas on vähemalt Freedom House’i väitel tegu nagu Eestiski „vigadega demokraatiaga”, ning mis on pingereas eespool näiteks Ukrainast ja Moldovast. Ning neile, kes peavad islamit olemuslikult vägivaldseks, tuleb meenutada keskaegseid juudi-moslemi kogukondi ei kuskil mujal kui Egiptuses. Nii mõnigi ajaloolane on neid nimetanud keskaegse religioosse  demokraatia ilminguks.3 Muidugi pole juhus, et meie arusaamad moslemitest on sageli nii negatiivsed: orientalismi koloniaalsetest ja eelkoloniaalsetest juurtest ning selle seosest Euroopa intellektuaalse ja materiaalse ülemvõimu kehtestamisega on kirjutanud paljud ajaloolased, olen isegi neist mõningaid Sirbi lehekülgedel refereerinud (28. V 2010). Ent paraku – seletus pole õigustus.     

Nüüd jõuame teise probleemini, milleks on eurotsentristlik lähenemine demokraatiale. Eiki Berg on korduvalt kirjutanud, et põhiline takistus Egiptuse läänestumisel on kodanikuühiskonna ja demokraatia traditsioonide puudumine.  Kuigi norida ju võiks (viitan siin taas keskaegsetele Kairo segakogukondadele), tuleb selle punktiga üldjoontes nõustuda. kas me ei lähe siiski veidi liiga idealistlikuks, nõudes Põhja-Aafrikalt tingimusteta nõustumist süsteemiga, mis isegi Euroopas on vaid natuke üle poole sajandi vana (demokraatiast tänapäevasel kujul, kodanikuühiskonna, vähemuste kaitse ja universaalse hääletusõigusega, saab ju rääkida alles pärast Teist maailmasõda),  meil endal aga napilt kaks aastakümmet. Samas kipume põlgusega kõrvale heitma kõiki kohalikke traditsioone, mis evivad küll demokraatlikke jooni, aga põhinevad islamil, kuna riigi ja religiooni koostoimimine ei käi meie maailmapildiga kokku. Mis sest, et ka kristlikus traditsioonis on mitmeid näiteid demokraatia edendamisest religiooni kaudu (näiteks LõunaAmeerikas levinud liberation theology) ja et moslemitest teoloogide seas on tuhandeid,  kes leiavad, et vastupidiselt meie orientalistlikele arusaamadele on korrektne koraani tõlgendus oma olemuselt demokraatlik.4         

Küll aga tundub, et Euroopa pealtnäha altruistlikult murelikus retoorikas („nad ei tea, mis neile hea on”) peitub tubli annus silmakirjalikkust. Sellele juhtis ilmekalt tähelepanu Aarne Rannamäe 21. veebruari „Vabariigi kodanikes”, nentides, et tahes-tahtmata tuleb mõne aasta taguseid valimisi Palestiinas pidada demokraatlikuks, kuigi meile ei meeldi see mõte, kuna need valimised võitis äärmusliikumine  Hamas. Kas see polegi ehk meie peamine mure? Võivad ju demokraatlikud valimised Egiptuses lõppeda Moslemi Vennaskonna või mõne palju radikaalsema liikumise võiduga, nagu need kunagi lõppesid Hamasi võiduga Palestiinas 2006. aastal või Islami Päästearmee võiduga Alžeerias 1992. aastal. See ei tähenda, et nüüd peaks Hamasile või IPA-le kiiremas korras Nobeli rahupreemia ulatama, aga kuniks Euroopa vastus seesugusele  arengutendentsile Lähis-Idas on diplomaatia jätkamine teiste vahenditega, ei ole meil õigust näägutada Põhja-Aafrika vähese demokraatia üle. Pideva relvatärina taustal õigusriiki luua on üksjagu raske, nagu eurooplased ise väga hästi maailmasõdade-vahelisest ajast mäletavad.     

Ent tõsi ta on, stabiilset demokraatiat Põhja-Aafrikast naljalt ei leia. Siinkohal on aga põhjust vaadata peeglisse ja meenutada, et sel ajal kui Lääne-Euroopa arendas kodanikuühiskonda ja Ida-Euroopa avastas iseseisvust, oli kogu Põhja-Aafrika jaotatud Prantsusmaa, Itaalia ja Suurbritannia koloniaalvaldusteks.  Tuneesias kestis koloniaalajastu peaaegu kaheksakümmend aastat (kolmkümmend aastat kauem kui Nõukogude okupatsioon meil!), Alžeerias sada kolmkümmend aastat. On selge, et neil aastail toimunud sundmoderniseerimine, vaimne ja füüsiline koloniseerimine ning Prantsuse kolonialismi suhteliselt liberaalsest olemusest sõltumatu rangelt emamaa huvides valitsemine jätsid Põhja-Aafrika riigid olukorda, kus iseseisvuse eest tuli kõigepealt  veriselt võidelda – meenutame PrantsuseAlžeeria sõda 1950ndatel – ja seejärel varjamatult ekspluateerimisele üles ehitatud poliitiline ja sotsiaalne süsteem nullist üles ehitada. Selle kõige taustaks oli aga külm sõda ja neokolonialism, mistõttu nii USA kui ka Nõukogude Liit toetasid neidsamu jõude, vastavalt siis Egiptust ja Liibüat, kelle ülemäära pikas võimulolemises me praegu islami essentsiaalset vägivaldsust süüdistame. Tsiteerin Pakistani  kirjanikku Eqbal Ahmadi: „Kui Lääs tahab teha lõppu islami äärmuslusele, siis alustuseks võiks lõpetada selle toetamise”.         

Loomulikult ei tähenda see kõik, et kahekümne aasta pärast on Põhja-Aafrikast saanud uus Baltikum. Igal Maghrebi riigil, nagu Egiptuselgi, on oma ajalugu, traditsioonid ja spetsiifilised probleemid. Peale kolonialismi  ja postkoloniaalse arengu tuleb arvestada ka kohalike, meie mõistes „eelmodernsete” traditsioonidega, mis olid sageli ainus võimalus kolonialismi survele vastu panna. Nende traditsioonide tõttu on igal Põhja-Aafrika riigil oma nägu, mis annab veel ühe põhjuse vältida laamendavat ühisnimetust „araabia maailm”. Tuleb nõustuda Ahto Lobjakaga, kes kirjutas 21. veebruari Postimehes, et kindlasti polnud see, mis sündis mõne nädala eest Tahriri väljakul,  lääneeuroopalik liberaaldemokraatia. Ent ta unustas mainida: nõuda, et nii läinuks, oleks samasugune eurotsentriline imperialism nagu see, mis kujundas ka XIX sajandi misjonäride, bürokraatide ja sõdurite mõttelaadi, kui nad piibli, kaupade ja relvadega „Põhja-Aafrikasse tsivilisatsiooni viima” läksid. Harjumuspärast mõtteviisi muuta on raske, eriti kui see teenib põlistatud võimusuhete huve, ent meie siin, kes me teame mis tunne on olla kolonialismi  subjektid, võiksime ju mõelda iseseisvalt ja lõpetada islamofoobia taastootmise. Nagu on kirjutanud Dalia Mogahed: see võib sageli olla sama ohtlik kui tõeline islamiäärmuslus.   

1 Nt Celestine Bohlen, East Europe’s Past Imperils 3 Nations. – The New York Times 16. XII 1990; Bill Keller, George F. Kennan, After the Cold War. – The New York  Times 5. II 1989; John J. Mearsheimer, Why We Will Soon Miss the Cold War. – Atlantic Monthly, nr 266(2), lk 35-50 

2 Tõsi, erandeid on ka: näiteks TÜ professori Andres Kasekambi esinemine 21. II ETV saates „Välisilm”, Dalia Mogahedi „Miks „sõjakas islam” on ohtlik müüt” ja Ahto Lobjaka „Araabia tund”, mõlemad 21. II Postimehes. Edasised näited pärinevad ETV saadetest „Välisilm” ja „Vabariigi kodanikud”, EPLis ja Postimehes ilmunud artiklitest ja DELFI netiportaali arvamuslugudest. 

3 Nt. Shelov Dom Goitein, Minority Self-Rule and Government Control in Islam. – Studia Islamica, nr 31, lk 101–116.         

4 Tuntumad liberaalsed islamiteoloogid on ilmselt egiptlane Nasr Hamid Abu Zayd ja tuneeslane Rashid Al-Ghannushi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming