Kas pärisnimi on kunstitekstis ikka pärisnimi?

?le P?i

Kontseptuaalsed troobid nagu Ruum, Aeg, Asi, Tolm ja Eimiski annavad Jossif Brodski luulele metafüüsilise karkassi. Jossif Brodski

 

„Millal nad vait jäävad?” „Mitte iial”.

„Arvatavasti, nagu pärisnimi”.

„Jah, pärisnimi on kontsentraat.

Ta ei võimalda ülekandeid,

Asendusi, metamorfoose ega kaotusi”.

 

Alustasin katkendiga Jossif Brodski poeemi „Gorbunov ja Gortšakov” osast „Laul kolmandas isikus”.  Poeem kujutab endast kahekõnet, mille puhul lugejal on raske jälgida, kes parajasti kõneleb. Kui Brodskilt küsiti, kas seal on ikka kaks tegelast või on üks, kes kõneleb iseendaga „kahel häälel”, ütles poeet, et ta ei tea, ehk ongi vaid üks tegelane, ja lisas, olles veidi mõelnud: ei, neid on tegelikult kaks ja on tähtis vahet teha, kes hetkel kõneleb.

Järgnevalt arutlen mõningate probleemide üle, mis seonduvad kunstiteksti eeldatavalt pärisnimelise loomusega ja pärisnimede funktsiooniga tekstis. Kunstitekstil on endal pärisnimeline loomus. Ta on müüdipõhine. Tema loomine on kui nimetamise teel maailma loomine. Kunstiteose unikaalsus,  kordumatus lubab seda võrrelda individuaalset referenti omava pärisnimega.

Kui me Russelli järgi näiteks peame tõeliseks loogiliseks pärisnimeks isiklikku asesõna „mina” ja osutavat asesõna „see” kui osutust objektile, mida ma antud hetkel silmas pean („Võib öelda: „see” tähendab „selle” tähelepanuakti objekti”), siis tekib omakorda paralleel kunstilise tekstiga, mis on autori vaatepunktist loodud kui see, ainulaadne maailm, väljendamaks autori intentsiooni, modelleerimaks tema vaadet maailmale. Mina kui lugeja võtan selle vaate lugemise käigus teatud määral omaks, võõrandudes seeläbi  iseendast ja ühtaegu enesest midagi teada saades. Just sellist topeldatud pärisnimelisust peab kunstiteksti puhul silmas Lotman, kui ta kirjutab, et kunstitekst „sunnib meid kogema samahästi kui iga ruumi pärisnimede ruumina. Me võngume subjektiivse, meile isiklikult tuttava maailma ja selle antiteesi vahel. Kunstimaailmas on „võõras” alati „oma”, kuid samal ajal on ka „oma”  „võõras” („Kultuur ja plahvatus,” lk 135). „Kunst on tingliku reaalsuse kõige väljakujunenum ruum. Just see muudab ta „katsepolügooniks” vaimse eksperimendi vallas ja intellektuaalse dünaamika protsessides üldse. Meile pakub selles seoses huvi kunsti võime ühendada päris- ja üldnimede ruumi. Terved laialdased kunstivaldkonnad, mille juured ulatavad kõige arhailisematesse kihtidesse, on seotud esimese isikuga ning kujutavad endast ich-Erzählung’it – esimese isiku jutustust. Kuid see „mina” osutub samal ajal mõtte „kõik teised minu olukorras” kandjaks” (lk 50).

Olga Freidenbergi, Ernst Cassireri ja Juri Lotmani nimega seostatav traditsioon viib kunstiteksti kokku pärisnimelis-müüdilise mõtlemisviisiga.

 

Kõik, mis ei ole pärisnimelisus, ei kuulu luulesse

Kunstiteos autori kavatsuse väljendusena modelleerib autori suhet maailmaga, tekstilises väljenduses saavad omadused ja suhted nimedeks-kehadeks. Nii võib nõustuda Jaan Unduskiga, kes kõneleb oma uurimuses „Maagiline müstiline keel” luulest kui end tekstina avaldavast substantsist:  „ …luule juhib meid alati keelest, tekstist, luulest kuhugi mujale: substants on tunnetussfääride kontaktpunkt. Kui on olemas materiaalne ja vaimne substants, siis on olemas veel midagi, mis jääb nende kahe vahele, mis on inimkeskne, antropotsentriline – see on substantsiaalne keel ehk pärisnimi, mis tekstiks venitatuna osutub luuleks, luuleteoseks. Luulet tehakse pärisnimedega, nii nendega, mis on ajalooliselt ette antud, juba kohapeal, kui ka nendega, mis on kohapeal järele tehtud. Kõik, mis ei ole pärisnimelisus, ei ole substantsiaalne ja ei kuulu luulesse” (lk 131).

Tunnistades kunstiteksti pärisnimelist loomust, jääb meil siiski vastuseta küsimus, kuidas see ühtib teksti võimega tähendusi ja uusi tekste genereerida, meie arusaamisega tekstist kui tervikmärgist, mille tähendus tuleneb tema struktuuri funktsionaalsest terviklikkusest. Samuti tekib küsimus, kuidas ühendab luuletekst oma pärisnimelis-müüdilise olemuse metafoorilise mõtlemisega, selleks et saaks võimalikuks ootamatud analoogiad, mis lõhuvad keelelist ja tunnetuslikku automatismi.

Kuidas me asjale ka ei läheneks, tuleb tunnistada, et kunstitekstis, mis loob oma ajalis-ruumilise universumi, oma taksonoomiad ja aksioloogia, ei saa onomastilised nimed moodustada süsteemi, mis oleks oma konteksti suhtes sel määral sõltumatu kui seda on pärisnimed „võõra süsteemina”  tavakeeles. Kunstitekst sulandab pärisnimed oma poeetilisse koesse, ta võib need muuta kvaliteeti tähistavaks atribuudiks, troobiks, onomastiliseks allusiooniks, narratiivseks võtteks.

Järgnevalt keskendungi mõningatele traditsiooniliste pärisnimede, kultuuris juba kohal oleva onomastilise sõnavara võimalustele luua poeetilist tähendust. Keeruline on rääkida teatud üldistest seaduspärasustest, mis oleksid loomuomased onomastilise keele kasutamisele kunstitekstis üldse. Et selliseid üldistavaid uurimusi eriti ei ole, on täiesti loomulik. Enamasti piirdutakse kas ühe teksti või siis autori strateegia kirjeldamisega (Kafka, Nabokovi, Platonovi jt näited). Või siis kõneldakse pärisnimedest üldise tsiteerimis-, viitamisteooria kontekstis.

Me võime rääkida konkreetsest tekstist, selle pealkirjast kui nimest, teksti enese ja pühenduse adressaadist, anagrammis peituvast nimest, tsitaadilistest markeritest, mis viitavad millelegi konkreetsele väljaspool teksti, nagu ka detailsetest kirjeldustest, mis loovad olemuselt pärisnimelisi visuaalseid kujutlusi jne. See kõik on teksti tähenduse kujunemisel oluline. Samas võime vaadata autori onomastilist sõnavara kui ühte osa tema kujundikeelest, stiilist. Siin peaksid juba arvesse tulema need konnotatiivsed tähendused, mille nimed on erinevates tekstides omandanud. Sellisena vaadeldud pärisnimede puhul saame juba kõnelda mitmetähenduslikkusest, nimedest, mis omandavad sümboli staatuse, metonüümilistest seostest nimede vahel. Võib näha, kuidas pärisnimed loovad omavahel ekvivalentsusi, võivad olla kasutatud kui sünonüümid või antonüümid, märgistada loomingu raames kujunevaid mikromaailmu, ehk siis teostada oma osutust autori loomingu kui teksti raames ja saada siit oma tõeväärtuse, mida võime nimetada tinglikult kunstitõe väärtuseks. 

Katse lihtsalt kirjeldada ülevaatlikult autori onomastilist maailma jääb väheproduktiivseks, kui nime tähendusvälja kujundavat konteksti arvesse ei võeta. Kuigi selline nimistu võib meile anda iseenesest väärtuslikku informatsiooni poeedi loomingusse kaasatud ajaloolise, kultuurilise maailma ja selle kohta, millised üldnimed on kasutatud situatiivsete pärisnimedena. Iga suure autori looming rekonstrueerib pärisnimede abil kultuuritraditsiooni, asetab ringi aktsendid, valgustab minevikupärandist seda, mis jääb tema maailmanägemise fookusesse. Nii tekib originaalne sünkroonne süsteem, kus ajaline mõõde ei mängi enam rolli. Nimede kõrvusus pakub aga iseenesest küll interpreteerimisvõimalusi. Siinkohal meenub  vene poeet Timur Kibirov tema põlvkonda köitnud nimedega:

 

Lotman-Lotman, Lossev-Lossev,

de Saussure ja Lévi-Strauss

(„L. S. Rubinsteinile”)

 

 Teatavasti identifitseerib lugeja pärisnime vastavalt sellele, kas ta nimekandjat teab või tunneb.  Ehk kui kunstitekstist kõnelda, siis kas tegemist on kultuuris kinnistunud nimedega, mida teab nii autor kui ka lugeja, või autoripoolse esmaristimise aktiga, kus kirjeldused ja konnotatsioonid tekivad üheainsa teksti raames ja lugejal ei ole võimalust teada midagi enamat: nimed tuntakse ära siis vastavalt teksti arengule. Kõik me oleme arvatavasti kogenud identifitseerimisraskusi draamateksti lugemisel, tagasipöördumisi tegelaste nimekirjas antud nappide kirjelduste juurde, et oleks võimalik mõtestada tegelaste asetust stseenis, tegelastevahelisi suhteid. Tegelikult selgub siiski ka tuntud nimede puhul alles tekstiterviku kaudu, mil määral minu kui lugeja nn „kirjelduste kobar” (Searle’i mõiste) langeb ühte teoses arvesse võetuga. Teatud kindlate kirjelduste, stereotüüpide käivitumine (ka siis kui autor viimaseid lõhub), on siinkohal võrreldav metafooriga, mis, ehitudes jagatud, üldkehtivatele assotsiatsioonidele, valgustab tähistatavat eredalt, aga ühekülgselt. Näiteks noore autori nimevalikut suunab sõltuvus stereotüüpidest kindlasti tugevamini kui väljakujunenud individuaalse stiiliga autori puhul. Oma poeedibiograafiat konstrueeritakse kultuuris juba ees leiduvatele mudelitele toetudes. Aja jooksul aga muutub poeedi enese looming selleks ruumiks, mis kireva nimede valiku enesesse integreerib, „kodustab”. 

Niisiis, me võime väita, et pärisnimi on orgaaniline osa autori poeetikast. Pärisnimedega ringikäimine muutub koos poeetika muutumisega, milles mul on olnud võimalus veenduda Brodski nimekasutust vaadeldes. Tema luule näide tõstatas meie teemaga seoses mitmeid edasist uurimist väärivaid probleeme. Üheks selliseks ongi pärisnime osalus konkreetsuse-abstraktsuse teljel tekkivates troopides, nime liikumine päris- ja üldnime sfääride vahel.

 

Pärsia erineb peldikust vaid mõõtmetelt

Näiteks  võib tuua  Brodski loomingus esinevad Rooma nimetamised. Ühes oma varajases luuletuses „Palverändurid”, mis on kirjutatud meie-positsioonilt kui oma põlvkonna vaadete manifestatsioon, deklareerib poeet: „mimo, mimo Mekki i Rima” ( mööda, mööda Mekkast ja Roomast”) Rooma on siin kammitseva, vaba vaimu ahistava korra sümboliks, millisena ta edaspidigi poeedi poolt kasutatud saab. Sellisena on Rooma samatähenduslik Impeeriumiga, mille Brodski reeglina suure tähega kirjutab ehk siis pärisnimestab. Samas võib Roomat vaadelda ka Impeeriumi metonüümina, sellisena on see samastatav Moskvaga nii impeeriumi keskuse kui impeeriumi enese mõttes („Moskva – Kolmas Rooma”). 

Impeerium  omakorda viib  kõige üldisemalt mõistetud ruumi kontseptini (impeerium on Brodski jaoks ruumiline, võimeline vaid ruumis laienema) ja ruumilise tautoloogia motiivini („Pärsia erineb peldikust vaid mõõtmetelt”), Ruumi kui kontseptuaalse troobini. Ja mitte ainult, näiteks näidendis „Marmor” tähistab Impeeriumi keskel asetsev vangitorn muuhulgas inimese vangistatust  ajalikku ja kehalisse eksistentsi.  Rooma linn aga poeedi poolt nähtuna võib tema hilisemates tekstides ka nimetamata jääda, pärisnime funktsiooni täidavad detailsed kirjeldused, mille abil lugeja linna identifitseerib. Veel ühe uue dimensiooni annab oma tekstide sissekirjutamine  „Rooma eleegiate” kirjanduslikku traditsiooni. Üks ja sama nimi loob eri tekstides erineva konkreetsusastmega identifitseeritava objekti.

Brodski luulele on üldse omased kaks vastastikust tendentsi, millele võib anda ka üldistava tähenduse. Ühelt poolt on isikunimedel ja toponüümidel kalduvus tekitada atributiivseid üldnimesid, mis osalevad omakorda metafoorilistes konstruktsioonides. Teiselt poolt autori kasutatud rohkearvulised formuleeringud, analüütilised väited, määratlused, üldistused, abstraktsed mõisted aga troobistuvad, lingvistilised ja geomeetrilised terminid võivad „kehastuda”, personifitseeruda. Jaan Unduski kirjutatu juurde tagasi tulles võiks väita, et luule toodab nn asendusnimesid ehk loob maagilist väge ka kõige üldisematest mõistetest. Kõige eredamalt ongi konkreetne ja abstraktne tähendus koondunud nn kontseptuaalsetes troopides. Kui luule iseenesest koondab tähendust, siis nn kontseptuaalsed troobid nagu Ruum, Aeg (mida Brodski kirjutab tavaliselt suure tähega), Asi, Tolm, Eimiski loovad selle jaoks metafüüsilise karkassi. Suur algustäht lubab aga identifitseerimisvõimalust.

Teiseks huvitavaid tähelepanekuid lubavaks teemaks on pärisnime funktsioon  kunstiteksti deiktilises struktuuris. Näiteks isikunimed, sõltumata oma positsioonist kas pealkirjas, pühenduses või epigraafis, toovad lüürilisse konteksti kolmanda isiku ehk Tema, s.t teatud eepilise elemendi. Võib ehk öelda, et lüürilisele poeedile on see võimalus jagada oma egotsentrilist üksindust.

Kuigi – võõrad nimed, identifitseerides Võõrast, välist, annavad ikkagi eelkõige keele, kõnelemaks sisemisest. Nii võikski ringiga tagasi tulla Brodski „kolmandas isikus” esitatud laulu juurde ehk põhimõtteliselt võimatu laulu juurde.  Siit hargnevad mitmed uued teemad, mis lubavad suuremat selgust tuua luule subjekti küsimusse, mis seniajani on lahtisemaid luule käsitluses üldse. See on aga juba uue uurimuse teema.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming