Kas Šoti viski saab iseseisvaks?

TOOMAS TIIVEL

Kuulus šoti poeet Robert Burns, kes valiti  2009. aastal šoti telekanali STV korraldatud hääletusel suurimaks šotlaseks (Greatest Scot), seostas juba enam kui 230 aastat tagasi viski vabadusega. Kui süveneda viskitootmise ajalukku, on see seos ka täiesti olemas. Vabad rahvad ja inimesed teevad viskit, joovad seda ja ka laulavad sellest. Viskikultuur kuulub orgaaniliselt kokku viski kodumaaga ja nii iirlaste kui ka šotlaste loomusega. Sealt on see levinud üle ookeani Ameerika mandrile ning nüüdseks peaaegu sajasse maailma riiki, kus toodetakse jooki nimega viski. Iirimaa on juba tükk aega vabariik, kuid Iiri saarel on ka veel Põhja-Iirimaa, mis on nagu Šotimaagi osalise iseseisvusega piirkond Suurbritannia koosseisus. 

Kas viski teeb vabaks? Šoti ja iiri viskikultuuri erinevusi ei ole kaugemalt tulnud viskisõbral alati väga kerge tabada. Šotlased ja iirlased ise leiavad muidugi sadu erinevusi, mida mõnuga naljaks pööravad, et teineteise kallal aasida. Neid rahvaid ühendab ühesugune ajalugu ja ühised kauged esivanemad, samalaadne on nende huumoritaju, vabadus­iha, uhkus ja ammendamatu laululust. Mulle on Eestimaalt tulnuna õigupoolest jäänud pigem silma nende viskikultuuri sarnasus kui erinevus, teiselt poolt mingi eriline paratamatuse tunne: sellises maanurgas, kliimas ja niisuguse rahva keskel lihtsalt pidi sündima viskivalmistamise kunst ja teadus. Viski ei ole ainult maitse ja aroom, vaid ka osake maa loodusest, kliimast, ajaloost, kultuurist, tehnoloogiast ja tavadest.
Palju on vaieldud viski kodumaa üle: šotlased peavad selleks Šotimaad, iirlased Iirimaad. Kindel on see, et sõna viski, mida šotlased kirjutavad whisky ja iirlased whiskey, pärineb vanakeldi sõnast uisge beatha (ka usquebaugh, Iirimaal uisce beatha, hääldus [iške-baaha] või [iški-biaha]), mis tähendab elu vesi.
Vanad saagad jutustavad teravilja- ja viskinümfidest, kes torupillimuusika saatel levitavad magusat hõngu üle kogu Šotimaa. Sealne kliima, vesi ja niisked tuuled on ideaalsed selleks, et viski võiks vaikselt vaatides valmida – viski õige valmimisaeg on teatavasti üsna pikk. Iirimaal jutustatakse meeleldi legendi pühak Patrickust, kes olevat nõiduslikust surmaunest ärganud tänu lõhnale, mis immitses linnaste käärimisnõust. Sealt tõusnud aur kondenseerus Patricku peekris, millest pühamees toibudes jõi ja paugupealt terveks sai.
Šotlased, kellest nii mõnedki on leppinud tõdemusega, et viski pärineb Iirimaalt, ei jäta lisamata, et „iirlased võisid olla küll maailma esimesed viskitegijad, kuid meie, šotlased, viisime viski täiuseni”.
Eile oli Šotimaal referendum, kus tuli vastata küsimusele „Kas Šotimaa peaks olema iseseisev riik?”. Referendumist said osa võtta Šotimaa elanikud, kes on Briti kodanikud või Briti Rahvaste Ühenduse 53 liikmesriigi kodanikud või mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikud, lisaks veel Ühendkuningriigi lordide koja liikmed ja need Briti relvajõudude teenistujad, kes on registreeritud valimisteks Šotimaal. Referendumi valijaskonnaks hinnatakse 4,1 miljonit inimest (Šotimaa rahvaarv on umbes 5,3 miljonit).
Mu hea sõber Aberdeenshire’s National Trust For Scotlandis töötav Ian Davidson, kes on Šoti rahvuspartei liige ja loomulikult ka suur viskisõber, hääletas referendumil iseseisvuse poolt. Ise on ta kommenteerinud aga asja järgmiselt: „Olen Šotimaa poolt, aga ei ole Inglismaa vastu.” Eks küsimus ongi pigem selles, et mis asi see iseseisev riik on? Kui iseseisev? Ja milles see väljendub? Oma keel, oma kultuur, piirid, raha, lipp, parlament, riigipea, viski jne. Milline on üldse rahvusriikide tulevik praeguses üleilmastumises?
Ajaloos on Šotimaa ja Inglismaa palju sõdinud. Eks ka Šotimaa enda minevik oli parajalt kirju. Kunagi elasid seal keldi rahvad, valdavalt piktid, edasi hakkasid domineerima skotid (gaelid) ning põhjapoolsetel saartel muinas­skandinaavlastest viikingid. Lõuna pool elasid britid. Sama on ka keelega. Kunagine vägagi mitmekesine omakeelsus on jõudnud sinnani, et gaeli keelt räägib vaid paar protsenti Šotimaa elanikkonnast. Seejuures on Ühendkuningriik ratifitseerinud Euroopa piirkondlike või vähemuskeelte harta ning tunnustanud gaeli keelt, võttes ka kohustuse aidata kaasa gaeli keele säilimisele ja kaitsele. Kohalikus asjaajamises kasutatakse gaeli keelt Lääne-Šotimaa saartel Hebriididel, kus seda räägib rohkem kui pool elanikkonnast. Kogesin seda ka oma viskirännakutel Islay, Mulli ja Skye saarel nii jutuajamistes kohalikega, infotahvlitel, tänavasiltidel kui ka reklaamides.
Šotimaa ja Inglismaa piir määratleti juba 1237. aastal Yorki lepinguga. Suuresti kattub see praeguse piiriga. See ei takistanud aga šotlaste ja inglaste pidevat vastasseisu järgnevatel sajanditel. Šotimaad vallutada ja selle iseseisvust hävitada aga inglased ei suutnud. Ei suutnud nad ka viskit valmistada. Šotimaa kuulsaima kuninganna Mary
Stuarti poeg James VI sai Šotimaa kuningaks juba noorelt 1567. aastal. Kuna ta oli Inglise kuninganna Elizabeth I sugulane ja viimasel lapsi polnud, sai temast aastal 1603. aastal ka Inglismaa ja Iirimaa kuningas James I. Tekkis personaal­unioon, mida hakati nimetama Suur­britanniaks. Nii et tekib tõsine küsimus: kes siis ikkagi kellega ühines? Ametlikult ühendati aga Šotimaa ja Inglismaa
1. mail 1707. Šoti parlamentääridest hääletas ühinemise poolt 106 ja vastu 69 liiget.
Šotimaa ja šotlaste rahvuslipp on taevasinisel taustal valge diagonaalrist ehk Andrease rist. Selle päritolu legend sarnaneb Taani lipu ja Tallinna piiramise omaga. Aastal 823, kui piktide ja skottide ühisvägi võitis Edinburghi lähedal anglite väe, oli keltidele paistnud sinise taeva taustal valgetest pilvedest Andrease rist. Praegune Ühend­kuningriigi lipp Union Jack on 1801. aastast kombinatsioon kolmest ristist: inglise (George), šoti (Andreas) ja iiri (Patrick) ristist. Huvitav on seejuures ka seik, et Andrease risti sinine on palju heledam kui see, mis on Suurbritannia lipul. Mis saab aga Šotimaa iseseisvuse korral? Jalgpallivõistlustega ei peaks probleeme olema, seal kasutavad šoti meeskonnad oma rahvuslippu. Kuid mujal ja teistes olukordades?
Majanduslikult on Šotimaa läinud järjest jõukamaks. Kui veel sajand tagasi oldi sõltuvuses oma lõunapoolsest naabrist ja suur hulk elanikke rändas maalt välja, siis praegu on seal SKT ühe elaniku kohta 15 protsenti suurem kui kogu Ühendkuningriigis. Šoti majandus on mitmekülgne ning seal on suured naftavarud.
Nii Rahvuspartei, kellel on Šotimaa parlamendis enamus, tippjuhtkond kui ka Šotimaa valitsus on valdavalt seisukohal, et iseseisev Šotimaa peaks kuuluma Briti Rahvaste Ühendusse, olema personaalunioonis Ühendkuningriigiga. Seega võiks riigipeaks jääda Inglismaa kuninganna (kuningas), kui just ei otsustata moodustada vabariik. Kuna suur osa Euroopat, sh Ühendkuningriik, kuulub ka kas NATOsse või/ja Euroopa Liitu, siis on siin vahest kõige keerulisem sasipundar. Kas kõik NATO ja ELi liikmesriigid aktsepteerivad iseseisva Šotimaa liikmesust või peab ta neisse uuesti kandideerima ja astuma? Mitmes Euroopa riigis (näiteks Hispaania) võivad tekkida samad probleemid, mistõttu olukord pole sugugi üheselt selge. Selles mõttes oli Eesti iseseisvumine palju lihtsam: taastati sõjaeelne iseseisev riik ja seejärel ka taastati või uuendati oma liikmesus kõikvõimalikes rahvusvahelistes organisatsioonides. Pealegi ei saa vägivaldset ja totalitaarset NSVLi kuidagi samastada praeguse liberaalse ja demokraatliku Ühendkuningriigiga.
Viskigurmaanide seisukohad – juba kuid arutavad nad Šotimaa iseseisvuse teemat maailma mainekaima viskiajakirja Whisky Magazine veergudel – jagunevad minu hinnangul praegu ligikaudu pooleks 50 : 50. Viskimehed on pragmaatilised: viski jääb, ka Šoti viski jääb, seejuures ollakse ikka ja alati igasuguse vabaduse pooldajad.
PS Uisge Beatha Club saab 23. septembril 25aastaseks. Eesti on vaba!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming