Kas mõistus tuleb koju?

Andres Tarand

Rooma Klubi pidas Bukarestis aastakonverentsi. Saabusin äsja Bukarestist, kus keskpäeva kolmekümnekraadises kuumuses, kuid Rumeenia Keskpanga katuse all konditsioneeritud turvalises jaheduses, toimus Rooma Klubi esitrükise „Kasvu piirid” („The Limits to Growth”) 40. aastapäevale pühendatud aastakonverents deviisi all „Mõistuse jõud”. Panga välissuhete pealik ütles mulle globaalsele soojenemisele viidates, et mis teil seal põhjamaal viga, kui läheb soojemaks, teil on ikka külm, aga meil on järjest juba seitsmes oktoober liiga palav. Eestis oli ka veel sooja 16 °C, mis on tõepoolest talutav soojus. Eesti ajalehes oli aga samal päeval lühike teade meie parlamendist, et nelja erakonna kartellileppega suve algul välja käidud täiesti talumatu raha kantimise plaan „maailmavaate” nime all on (vähemasti ajutiselt) õnnelikult karile jooksnud. Olen oma meelest nüüd kõik märksõnad ära nimetanud ega hakka teoretiseerima, mis asi see maailmavaade on. Märgin vaid, et selle jutu piires tähendab see enam-vähem süsteemset ja faktidele tuginevat vaadet maailmale, andes mõnevõrra võimalusi ennustada olulisemaid suundumusi mitmekümneks aastaks ette. Ja seda ennustamist ei tehta sinule ega minule, nagu mustlasneiu teeb käejoonte pealt, vaid 40 aasta taguste Jay Forresteri mudelitega (aja jooksul ikka täiendatud) ja arvutitega (aja jooksul aina täiendatud). Maailmavaate nime all raha kantimine ei ole iseenesest maailmavaade, vaid on praktiline tegevus tulu saamiseks psühholoogilise mõjutamisega, ulatudes kaarte laduvast mustlasnaisest või Napoli taskuvargast kuni monopolide rahavoo mõjuni poliitikale. Ühesõnaga, kõik see, mida füüsika nobelist Robert B. Laughlin nimetab turumajanduses pokkeriks. See on üks kaasakiskuvatest mängudest ja mitte ainus inimkonna pahe.

1944. a sügisel, mil sõda oli juba Tallinnast üle käinud, viisid mu veel koos viibivad ema ja isa oma lapsed kinosse. Mina sain sinna esimest korda elus. Kino nimi oli Helios, hiljem pikka aega Oktoober ja nüüd kutsutakse Viru tänava kangialuse otsas mind üle päeva sinna inglise keeles mingisse asutusse, mille nime ei öelda, sisse. Linastus tol ajal trofeefilmiks nimetatud „Džungel” (Kiplingi „Mowgli” järgi). Seal on stseen, kuidas keegi õnneotsija satub troopilises vihmametsas kinnikasvanud aaretekambrile, õigemini, kukub sinna sisse. Suurest õnnest rabatuna hakkab ta endale kuldmünte kaela viskama ja läheb kaunis kiiresti lolliks. Mina kui nelja-aastane vaataja olin ka kaunikesti loll ja arvasin, et kullasärast hullunud mees teeb oma hullumise grimasse mulle, ning tegin talle mingeid näomoonutusi vastu. Siis läks film edasi ahvirahva ja huntide juurde ja „Mowglit” lugesin hiljemgi, aga hilisemaks eluks on rohkem need grimassid jäänud.

Siinkohal mõtlen auku kukkunud tola all pigem neid, kes Rooma Klubi aruannete (hulk raamatuid) puhul kohe grimassiga vastavad või teevad nägu (ka see on üks grimassidest), nagu neid raamatuid poleks olemas. See ei puuduta kaugeltki kõiki rahamehi või hiigelkompaniisid, sest juba klubi initsiaator Aurelio Peccei oli jõukas mees. Aga see puudutab neid, kellele majanduse kasvuteooria on ainus universumi võti ja kes oma aktsiate vangina lähevad mõne minutiga otsatult närvi, nagu maailmas toimunud umbes 400 rahakriisi on näidanud.

Et ette tõrjuda demagoogilisi vastuväiteid, siis tunnistan raha kui ammu leiutatud head abstraktsiooni nii kaupade kui majanduse seisu ekvivalendina ning olen täiesti teadlik, et väga paljusid inimesi siin maamunal ei aja hulluks mitte raha rohkus, vaid ajab selle puudumine. Aga kõigest hoolimata on raha suures süsteemis teisejärguline tegija, mida ei saa mõttes muuta vahendist eesmärgiks. Ja Rooma Klubi eesmärgiks ei ole viimsepäeva kuulutamine maiade või nuiade kalendri järgi, vaid juhtida tähelepanu sellele, mis vajab planeedil Maa muutmist ja kokkuleppimist, et võimalik halvem ära hoida.

On aeg minna konkreetsemaks. Mis on siis tänapäeva tõsisemad probleemid Rooma Klubi meelest 40 aastat pärast esimese raamatu ilmumist? Kuna raha on majanduse mõõt, aga tal digitaalsel kujul pole tükati isegi vanapaberi väärtust, siis majandus kui üks ühiskonna kesksetest mõistetest (asjade tootmine, tehnoloogiad, majanduskasv) on küll vahend inimeste heaolu saavutamiseks, kuid tänapäevaks puuduliku teooriaga, kus minevikust statistiliselt õpitu muutunud maailmas enam täielikult ei kehti. Esiteks viitab sellele lõhe tootmise ja tööhõive vahel, kus tööviljakuse nimel suureneb järjest töötute hulk, kelle ostujõud ei luba toodangut eriti tarvitada. Muidugi on see maailmajaoti ja riigiti väga erinevatel tasemetel, kuid regionaalseid erinevusi võttis Rooma Klubi arvesse juba oma teises aruandes („Inimkond pöördepunktis”,1976). Praegune töötute hulk on Rooma Klubi arvates märksa suurem ILO andmete järgi esitatust ja ulatub tõenäoliselt ühe kolmandikuni maakera tööealisest elanikkonnast. Selles mõttes on praegune olukord küllaltki erinev teise maailmasõja järgsest, mil maakera rahvastiku tohutu kasvuga suutis tööhõive sammu pidada poole sajandi jooksul.

Teine tänapäeva puudus on lõhe rahaturgude ja reaalmajanduse vahel, mis tähendabki rahategemist kui eesmärki omaette ja oli just praeguse kriisi oluline vallapäästja. See tähendab, et raha peab majandust teenindama, mitte vastupidi. Kolmas oluline puudus on lõhe ökonoomika ja ökoloogia vahel, mis XX sajandi teisest poolest alates on olnud põhjaliku diskussiooni all, kuid mille järelduste mõjulepääs on väga aeglane. Eestis on selle klassikaline näitaja meie energeetika „areng”, kus raharinglus „vana kaevu ümber” on pidevalt lubanud uute kaevude peale sülitada.

Rooma Klubi märgib, et uue majanduse põhi peab olema ratsionaalne mõtlemine ja mitte fundamentaalne dogma efektiivsest turumajandusest (Eestis väljendati seda 15 aastat tagasi loosungiga „Turg paneb kõik paika!”). Finantsasutuste spekulatiivsed investeeringud, mis tegelikult majandust õõnestavad, on siin võrreldavad usuga, et haigla töötab väga efektiivselt, kui üks annus arstimit söödetakse sisse mitte ühele, vaid kolmele patsiendile. Väärtuste mõistmine ainult rahapataka paksusena on toonud kaasa ka enamiku moonutusi keskkonna ja majanduse konfliktides.

Muidugi käidi Bukarestis läbi ka suurenev lõhe rikaste ja vaeste vahel varanatukese viiendikkude kaupa: 1970. aastal oli Maa rahvastiku jõukaim 20% kolmkümmend kolm korda rikkam kõige vaesemast viiendikust, 1980. aastal juba 45 korda ja 1997. aastal koguni 74 korda. Käesolevaks ajaks on see vahe ilmselt nii suur, et kokku arvamine kestab veel 15 aastat. Siit tuleneb ka oht, et demokraatia on muutumas plutokraatiaks. Mõnel pool, muide, kus demokraatiat pole harjutatudki, on plutokraatia juba täiesti küps ja tõstab suure jao naftatuludest iseenda tasku.

Kõige selle rohuks usub Rooma Klubi kõlbavat uut globaalset valitsemist, kuna ÜRO oma allorganisatsioonidega ja eriti selle julgeolekunõukogu, kus viis alalist liiget oma maailmamõjutamist vetodega kaitsevad, praeguste hädadega hakkama ei saa. Nüüdses maailmapildis paistab vajalik reformimine tüseda utoopiana, kuna julgeolekunõukogu torpedeerib kõik katsed seda organit teiste tähtsate tegijatega täiendada ega suuda kuidagi lahendada näiteks Jaapani-Hiina konflikti lagedate saarte pärast. Teiseks on igasuguste pildimasinate ajastul parlamentidesse pürgijad üha enam sõltlased suurest rahast, et siis selle eest tühiste küsimustega kodanike ajusid pesta. Eestis näiteks tammutakse paigal, pidades pühakuks tulumaksu vähenemist või vaesemate meelitamiseks jauratakse progresseeruvast tulumaksust, selle asemel et püstitada ülesanded kandvate probleemide lahendamiseks ning teha maksusüsteem võimaluste piires selle järgi ja suunata pilt-käraks kasutatud raha (mis, muide, läheb veel SKT arvutusse!) otse vaestele. Selle peale võib kergesti tulla tahtmine visata lusikas nurka, aga Rooma klubilased ei viska koos oma mõttekaaslastega mitte. Seda sümboliseeribki alapealkiri „Mõistuse jõud”. Ja kui optimismi kõrval on tegutsemistahe, siis võime ju Euroopa eeskujul öelda, et üle poole sajandi on see maailmajagu heitnud kõrvale kõik sõjad välksõjast saja-aastase sõjani ning liikunud tasapisi konsolideerumise suunas. Põhimõtteliselt ei saa ju väita, et teised maailmajaod ei saaks saavutada sama. Põhiline küsimus on arengu kiirus. Rooma Klubi selle aasta aruanne annab meile maksimaalselt aega kahe põlvkonna tegutsemise jagu, siis jookseb vähemalt kasvuhoone efekt kliima soojenemisel kontrolli alt välja. Muidugi võib kontrollimatus võimust võtta tosina võrra muudel põhjustel ja põhiline on meeles pidada ameerika ökoloogi Barry Commoneri 40 aastat tagasi kirjutatud maksiimi „Kõik on seotud kõigega”.

Selle aasta Rooma Klubi aruanne riputati internetti selle aasta mais1. Koostaja Jørgen Randers, Norra ärikooli professor, oli tegevautor ka esimese aruande juures ja viibis Bukarestis kohal. Kohal oli ka esimese aruande autor Dennis Meadows. Klubi idee algatajat, Aurelio Pecceid esindas ta poeg Roberto Peccei.

Kui konverentsi esimene päev hakkas õhtusse jõudma, käis vilgas arutelu selle üle, kuidas ikka otsustajatele arusaadavaks teha, mis on tõene ja mis on tõenäone. Mulle tundus, et aeg on vist paigal seisnud umbes 45 aastat, mil Tartu ülikooli aulas kuulasin professoreid arutlemas samal teemal hoopis teistes tingimustes, kuid samal eesmärgil. Kuid siiski, selle ajavahemiku keskel toimus ju Rio de Janeiro konverents, kus riigiisad vormistasid ühise tahte. Tõsi küll, enamik neist vist ei teadnud täpselt, mida nad vormistavad. Kuid mõistus võitis pisut siiski.

Autor on 2011. aastast Rooma Klubi Eesti haru esimees.

1 Vt lähemalt http://www.clubofrome.org/?p=703

*

Kuus ülemaailmset eesmärki tuleviku loomisel, et maailm oleks kestlikum, võrdsem ja õnnelikum paik elamiseks

1. Majandusotsused ja -valikud peavad sisaldama ühiskonnale olulisi väärtusi, võrdset kohtlemist ja kestliku toimimise põhimõtteid.

2. Riikide majandussüsteemides ning -arvestuses peab sisalduma nii loodus- kui ka sotsiaalne kapital ning turud peavad toimima õiglasel ja läbipaistval moel selliselt, et kaubad ja teenused tagaksid säästliku ühiskonna.

3. Sissetulekud ja kasum olgu võrdsemalt jagatud riigi piires ja riikide vahel.

4. Loomupärase inimõigusena olgu tagatud ligipääs sisukale tööle, mis tagab sissetuleku ja sellest tuleneva väärika elu. Töö ja töökohtade tekitamine olgu iga investeeringu oluliseks eesmärgiks ja otsustustegevuses tuleb arvestada tööpuudusega seotud kulusid.

5. Ökoloogiast saagu kogu inimtegevust ühendav piirangute põhjus ning inimtegevuse biofüüsikaline ning majanduslik tähendus peab olema nähtav ja arusaadav. Maailmaga ei tohi iial liialdada.

6. Vajame valitsemisviisi, mis kohalikul, riiklikul ja ülemaailmsel tasandil aitaks üle minna võrdsusest lugupidavale ja kestlikule olemisviisile.

Allikas: www.clubofrome.org

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming