Kas lükkame inseneriasjandust või tõukame teda?

Peeter Olesk

Filoloog inseneriharidusest Impulsse sellisel teemal sõna võtta on mul koguni viis. Kolm neist võib tõmmata kokku. Nii erinevate füüsikute nagu Nobeli laureaadi Petr Kapitza (1894–1984), professor Olli Lounasmaa (1930–2002) ja akadeemik Endel Lippmaa (1930) elulookirjeldustest (vastavalt Petr Kapitza venekeelne „Kirjad teadusest 1930–1980”, 1989; Olli Lounasmaa „Täällä ei näperrellä! Kylmäfyysikon kuumat paikat”, 2008 ja Tiit Kändler „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga. Dokumentaalne teadusromaan”, 2012) ilmneb, kuidas nad kõik on hinnanud oma uurimiskeskustes mehaanikuid (või mehaanikuvõimetega teadureid) mitte abilistena, vaid treialitena (Kapitza treis veel vana mehena ka ise), niisiis asjatundjatena niisuguse metallitööpingi juures, kus pöörlev ese nihutatakse vastu staatilist töötlevat agregaati (üldjuhul treitera). Nad ei ole seadistajad, vaid teaduliku aparatuuri abil saadavat efekti võimaldavad insenerid, keda ei ole võimalik koolitada üleüldse. Neil on vaja kolmesugust haridust – materjaliteaduses, metallide töötlemises ja teadusaparatuuri funktsioonis koos nende probleemide valdamisega, millega vastav uurimiskeskus tegeleb. Kui ülikooliharidus omandataks viie aasta jooksul, määraksin ma tippmehaaniku baashariduseks kolm aastat tehnilist kõrgkooli pärast kõrgema kutsekooli lõpetamist. Muidugi ei ole nii otsejooneline lahendus universaalne ega igikestev, aga mind kurvastab, kui vähe kõneldakse Eestis mehaanikainseneri hariduse strateegiatest, ehkki terve rida rahvusvahelise mõõtkavaga projekte lausa nõuab mehaanikainseneri kvalifikatsiooni sõltumatult sellest, kas mingi projekti aluseks on kohalik teaduskeskus või ostetakse kõik sisse ja meie osaks jääb vaid leida roodu jagu ilusaid stjuardesse. Pealegi on mehaanikainsener siin ainult üks näide inseneri paljudest profiilidest.

Eestis tegutseb umbes paarkümmend masinaehitustehase tunnustega ettevõtet, millest enamik on suured töökojad mõnede tööagregaatide lisamiseks juba valmis masinatele. See ei tähenda sugugi, et neisse tuleks suhtuda põlgusega; vastupidi, osa neist valmistab peamiselt just eksporttoodangut. Kui suur on aga selliste ettevõtete teadusmahukus, kuidas seda rakendatakse ja kust ning mille arvelt see tuleb – need ongi nood küsimused, millest ühiskonnal puudub selge ettekujutus.

Neljas impulss tuli Räpinast. Sealne aianduskool valmistas koos Tartu ülikooli meditsiinibioloogidega mõni aeg tagasi ette programmi, mille lõpetanud oleksid saanud leiva koos karjääriga assistentidena vastavas uurimistöös. Paari aasta jooksul koguneski programmi läbiviimiseks küllaldane hulk õppureid, varsti enam mitte. Miks? Osalt kindlasti seepärast, et noor inimene polnudki veel võimeline otsustama, kas ta pühendub edaspidi teadusele või läheb mehele või lahkub Eestist. Talle pakuti ronimist redelil, tema aga eelistas hüppeid. Millal võiks noor inimene otsustada, et temast saab treialioskustega insener kui prototeadlane? Tõenäoliselt siis, kui ta tunneb endas ära matemaatilised võimed, füüsiku mõtlemise ja materjaliteadlase perspektiivitaju ning keegi ergutab teda. See „siis” võib alata kustki progümnaasiumi lõpust, ent üldiselt ta pikeneb vanamoelise ülikoolihariduse keskpaigani (teisisõnu eeldab minu didaktikaideoloogia veel üht murdeiga). Uus haridusreformistik kompresseerib vaimse küpsemise minu arvates rangelt ühte murdeikka, eelistades staierite asemel varjamatult sprintereid.

Viienda impulsi andis oma Eesti maaülikool. Tehnikainimesed palusid siin ettekannet teemal „Mõistest cum tempore”. Paratamatult jõudsime ka insenerihariduseni, mispuhul avaldasin arvamust, et doktorantide jõudmist kaitstud väitekirjani tuleb juba nende endi huvides survestada või tekib oht, et me kaotame teaduses veel ühe põlvkonna, kelle administratiivne töö või siis pragmaatiline tegutsemine erasektoris sööb lihtsalt ära.

Loetletud impulsse liites pole siin mõtet küsida, kuivõrd monofunktsionaalne on Eesti teadus, vaid peab küsima, mida on tarvis teha selleks, et Eesti Vabariigi läbilõikelise kodaniku arusaamine teadusest oleks projektipõhisusest avaram. Insenerikoolitus on võetud käesolevas näiteks ja mudeliks järgmistel põhjustel: (1) insener on üldiselt tugeva kastitunnetusega ehk pisut aristokraatlik; (2) tal on kombeks vaadata humanitaarile kõõrdi ja (3) matemaatikast, füüsikast ning keemiast ei pääse meist ükski.

Ma ei taha rohkemat kui õieti vaid kahte. Esiteks seda, et õpilastel ja kooliinimestel tekiks vahemikus VII–XII klassini reaalteaduste suhtes mõnesugunegi stabiilsustunne, ning teiseks seda, et Eesti ühiskond mõistaks, kui paljut ta peab teadma energeetilise ja transiitliikluse konversiooni insenerlikust poolest. Idee probleemile just sedaviisi läheneda andis üks poolelioleva individuaalelamu ehitaja, kes hakkas igaks juhuks koostama oma perele manuduktsiooni kogu majapidamise tehnoloogilise olukorra kohta – kuidas juhtmed kulgevad, mida nad ühendavad jne.

Mis on mis?

Energeetiline konversioon on järgneva taustana struktuursem protsess kui loosung „Taome mõõgad atradeks!”. Ta seisneb Eesti soojus- ja elektrivarustatuse ümberkorraldamises kooskõlas tehnoloogilise progressiga niiviisi, et kasutegurid vahemikus „energiaallikate logistika – toasoojuse optimaalsus” paraneksid. Et mitte jääda abstraktseks, siis peaks kodumajapidamisgaasi tarbija Lagedil – aga see on Tallinna piiril raudteekaubavedude sõlmjaam – teadma, kui palju mõjutab tema elu veeldatud gaasi terminal Paldiskis, sest sellest alates on esimene sõlmjaam Keila. Mõju ei saa olla 0, sest gaasi transport gaasiautodel (täiskoorem 20 t) tuleb suhestada teedevõrguga, kuid see suhestamine näiteks viaduktide ja tunnelite ehitamisel ning teede amortisatsiooni kompenseerimise mõttes maksab.

Ma ei arva, et mitteinsenerist pereisa peaks teadma gaaside tööstusliku veeldamise ühe rajaja professor Carl Paul Gottfried von Linde (1842–1934) elulugu, veeldamisprotsesside erinevusi ja madalate temperatuuride saavutamise ajalugu, aga ta peaks siiski suutma perele kodukulude planeerimisel seletada ilma hüsteeriata, kuidas kujunevad „müügigaaside” hinnad. Mehaanikasse puutub see kõik sedavõrd, kuivõrd gaasi transpordivahendid, torustikud ning töötlemiskeskused vajavad ehitamiseks metalle ja teatav hind on ka tööriistadel ning aparaatidel, mis kasutavad gaasi. Olen päris kindel, et ükski joodik ega joomarist kurjategija ei tea gaaside maksumust ei neurointensiivravi palatis ega hooldusravis. Jah, kui ta on pärast taastusravi toodud tagasi töötavale mõistusele, võib ta ju otsida üles professor Priit Kulu ja dotsent Enn Hendre toimetusel eesti keelde tõlgitud Ulrich Fischeri jt euroõpiku „Mehaanikainseneri käsiraamat” (2012) põhiandmetega gaaside mõne põhiomaduse (lk 42 ja 117) ning gaasiballoonide tähistuse (lk 371–372) kohta, ent gaasimahuteid see inforikas teos ei käsitle.

Suured, tervet Eestit või laiemat piirkonda mõjutavad innovaatilised ja restruktureerimiskavatsused on ju teada umbes paarikümneaastase perspektiiviga, järelikult on insenerikoolituse maht koos paratamatu kaoga prognoositav, sest paarikümnest aastast üle poole kulub selleks, et kogemustega inseneri üldse saada. Tallinna tehnikaülikooli soojusseadmete professor Andres Siirde (1957), kelle lapsepõlvekodu asub minu omast vaevalt poole kilomeetri kaugusel, on praeguseks otsekoheselt öeldes juba maise matka teisel poolel ning paarikümne aasta pärast ilmselt emeriit. Ma ei tea, kui vana on tema noorim doktorant, kuid kakskümmend aastat hiljem on ka too jõudnud elu keskpunktist üle. Suured projektid, mille tehnilisi üksikasju eespool ju käsitletud ei ole, vajavad aga insenere võimalikult kohe.

Käänupunktid

Transiitliikluse konversiooni all oleks aktuaalne poetada sõnakene lennufirmast Estonian Air, ent minu värskeim (3. III) pilt pärineb mujalt. Tulime tol päeval Kloostrimetsast Tõnismäe kaudu tagasi Tartusse ja nägime umbes kell 17. 45 tublisti enne Kuivajõed töötavat koppekskavaatorit ning pinnasevedu. Oli pime – töötati lambivalgusel –, külm ja sadas lund. Järelikult maksti meestele kõrgema tariifi järgi kui viiepäevase töönädala tavalisel äripäeval. Kui samaviisi rajatakse Tallinna–Tartu–Luhamaa kiirtee täies ulatuses, siis on meil õigus teada, missugusel määral kasvavad lisakulud tööjõule veel vähemasti kümne aasta jooksul ja mille arvelt need kaetakse.

Sel kiirteel on kuni Tartuni alates Kuivajõest mitu pudelikaela: Kose-Risti, Ardu, Anna, Prandi, Adavere, Puhu, Neanurme. Minusugune ei oska hinnata teealust pinda nende kaelte ümber, küll aga pole meist kellegi jaoks keeruline veenduda oma silmaga, et kiirtee äärde sissesõiduga vahemikus mõnikümmend meetrit kuni kilomeeter jääb neli puidukeskust: Kuivajõe, Imavere, Põltsamaa ja Tiksoja. Sissesõidud nendesse ei ole metsadevahelised, see-eest on niisugused paljud lõigud senisel peateel ning peatee ja metsataguste külade vahel, seega vahemikud, mis nõuavad maaparandusalast ning metsateede rajamise koolitust Eesti maaülikooli juures. Pinnasemehaanikat kutsekoolides erialana ei õpetata, sest ajalooliselt on Eesti üldhariduslik füüsikakursus rajatud kehade liikumisele ja elektrile, kuid noorele inimesele, kes on kasvanud üles kortermajas, mille vundament on ehitatud puudulikult, ei tee ülikooliski enam selgeks, et nende puuduste kõrvaldamiseks piisab akende soojustamisest teise korruse korteris.

Lahenduse otsimisel on üks käänupunkte selge vastus küsimusele, kes maksab praktika eest ja kus see praktika üldse sooritatakse. Kui ekskavaatoritulede valgusel päevaraha kõrvale eripiima välja teenides, siis seda on vähe. Vabariigi kordategemiseks Ameerikast mööda minnes ääretult vähe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht