Kas linnriik Eesti?

Garri Raagma

Eestis oleks viimane aeg nii võimu kui majanduse detsentraliseerimiseks.

Viimase kahekümne aasta jooksul on kogu maailmas aset leidnud metropoli­seerumine ehk elanike ja majanduse koondumine suurimasse linna ja selle lähitagamaale. Eestis on ääremaade elanike hulk vähenenud enamasti märksa tempokamalt kui mujal, eriti kiiresti on kahanenud väikelinnad. Arenguriigid ei suuda ega taha sageli ruumipoliitikat rakendada, mistõttu just pealinnadesse on kuhjunud kokku nii riigiaparaadi kui kohalike ja väliskapitalistide raha. See tühjendab väiksemad linnad ja metropolid vaevlevad ülelinnastumise käes.

Ülima rikkuse juurde koondub ka ülim vaesus ja kui need kaks on kõrvuti, hakkab varsti tulema kärsahaisu. Kas Brasiilia valitsus saab olümpiamängudeks favela’de raskerelvastatud narkogrupeeringud kontrolli alla? Mehhikos on sõda terveid äärepiirkondi ja getokvartaleid oma kontrolli all hoidvate grupeeringutega kestnud aastaid ja maksnud kümnete tuhandete inimeste elu. Kuritegevuse vohamine on vaid üks liigse polariseerumise vilju. Mehhiko pealinna kasvule sundis lõpuks piiranguid rakendama veepuudus. Tallinna lähivaldade kasvule on pannud piiri laste­aia- ja koolikohtade nappus.

Euroopas ei ole linnastumine ainult ja alati olnud suunatud metropolidesse. Alles 1980. aastatel oli Euroopas ja Ameerikas tõsine vastulinnastumine. Ka Eestis oli tõsine maalemineku laine, ehkki teistel põhjustel. Tosinkond aastat tagasi kolisid Rumeenia tööstuslinnade töötuks jäänud elanikud massiliselt sugulaste juurde maale, sest süüa oli ju vaja. 1992. aastal ei olnud ka Eesti valitsus kaugel sellest, et evakueerida Tallinna mäed, mis ähvardasid kütte puudusel külmuda. Eesti ajaloos on olnud üksjagu aegu, kus rahvas jäi kestma just tänu võimalusele hajuda laiale territooriumile. Palju sõdinud Euroopas on strateegilised argumendid asutuse ja taristu planeerimisel viimase ajani väga olulist rolli mänginud.
Kui vaadata Euroopa rahvastikumuutuse kaardile, siis ilmneb, et kahanevad Euroopa majandusmootori Saksamaa ja suurema osa viimasel kümnendil kiiresti kasvanud Ida-Euroopa ääremaad, elanikke saavad Londoni ja Randstadi kõrval juurde aga ka ääremaalised Šotimaa, Põhja-Iirimaa ja Bretagne, rääkimata Alpi lumevööst. Enamasti on seal kasvu põhjuseks suurepärane elukeskkond, korralik taristu, hea töökohtade valik mõistlikus kauguses ja toredad naabrid. Globaliseeruvas juurtetust põdevas maailmas on üha olulisemaks saamas kohast ja teistest inimestest hooliva kogukonna olemasolu.
Kui Lääne-Euroopas mitmete ääreregioonide rahvastik kasvab, siis Ida-Euroopas kasvavad vaid pealinnad, teatud juhtudel ka mõned läänepoolsed piiriregioonid. 2012 ESPONI programmi teiseste keskuste raport toob Ida-Euroopa äärmusliku polariseerumise ehedalt esile. Kui otsest sundi ehk suuri kulude erisusi ei ole, siis eelistavad ka üsna lihtsaid töid tellivad välisfirmad oma tehased sättida võimalikult võimuasutuste ja sadamate-lennujaamade lähedusse. Kogu see raha ja sellelt teenitud kasum paisus enne kriisi omakorda inflatsiooni abil pealinnades justkui pärmi peal.
Nüüd on sealsed omavalitsused aga hädas, kuna ei suuda normaalkasvu tingimustes enam nõutavaid teenuseid tagada ja lunivad riigilt abi. Kümned koolid üle maa aga lähiaastatel ilmselt suletakse. Nii Eesti kui ka kogu Ida-Euroopa äärmusliku polariseerumise põhjused on suures osas ilmselt administratiiv-poliitilised. Kõik need kommunistliku taustaga riigid liikusid pärast 1990. aastate alguse uuendusi, millega haldus de­tsentraliseeriti, riigistruktuuride tsentraliseerimise poole. Kas mitte seepärast ei ürita Eestis isegi väikelinnad ja külad end mistahes pealinnaks tituleerida. See pole ju enam ammu turundustrikk, vaid pigem alaväärsuskompleksi väljendus.

Kestlikum polütsentraalsus
Baseli majandusinstituudi 2009. aasta aruande alusel on pikaajaliselt nii majanduskasvu kui ka innovaatilisuse mõttes detsentraliseeritud süsteemid edukamad. Nende teadmusmahukus ja võime väljaspoolsete šokkidega hakkama saada on palju suurem. Mitmete linnade ja ettevõtluskoosluste paljusus loob suurema valikuvõimaluse kui ühe ülikooli, ettevõtjate koosluse ja poliitilise eliidiga süsteem. Kui pealinn on teistest peajagu üle, siis ei ole seal läbikukkumisel või sinna mineku piirangute korral inimestel muud valikut kui riigist lahkuda. Ajalooliselt polütsentraalsel Saksamaal ja Hollandis või siis Põhjamaadel, kus pealinna mõju on teadlikult vähendatud ja tugevdatud teisi linnu ülikoolide jm struktuuridega, on sealsetel talentidel suurem valikuvõimalus ja tõenäosus uute ettevõtete ja arengusuundade tekkeks.
Eestis oleks viimane aeg nii võimu kui ka majanduse detsentraliseerimiseks. Senine kiire kasvu paradigma, millega Tallinna regiooni voolas kumulatiivselt kokku välis- ja kohalik kapital, on hakanud riigi arengut pärssima. Selle trendi jätkudes kaotavad meie maakonnakeskused lähikümnendil oma elementaarsegi ajupotentsiaali ja arenguvõime ning riigil tuleb kulutada märksa rohkem vahendeid sotsiaalprobleemide lahendamiseks. Väljarände jätkumine paneb küsimärgi alla kogu riigi ja rahvuskultuuri käekäigu. Nii Euroopas kui ka Eestis eelistab suur osa vanemas tööeas elanikest paremat ja odavamat, s.o just väikelinnalist elukeskkonda. Nii on oodata 20-30 aasta pärast, mil 1980. aastate beebibuumerid peavad oma esimesi suuri juubeleid maastumise-väikelinnadesse tagasisiirdumise lainet. Kas siis aga on üldse kuhugi siirduda? Praegu on üle kolmandikul tallinlastest maakoht või teine kodu, kus nauditakse looduslähedast keskkonda. Kui kaugem Eesti kantakse maha, siis on probleemne ka suvekodudesse saamine (teed), seal elamine (elekter-side, teenuste, ennekõike kaubanduse olemasolu ja tase) ning ka turvalisus: marginaliseerunud kogukonnad (rääkimata olematust politseist) ei pruugi kohalikke kaake enam kontrolli alla saada.
Hajutatuma majandusarengu poolt räägib ka üks praegu toimuv sügavam muutus. 2008. aasta ülitõsine finantskriis ja jätkuv ebastabiilsus viitab senise arenguparadigma põhjalikule muutusele. Kondratjevi pikkade majandustsüklite teooria kohaselt oleme jõudnud viienda mikroelektroonika-põhise infotehnoloogia tsükli kriisi. Järgmise tsükli tehnoloogia ei ole veel üheselt selge, ehkki kombinatsioonis kliimamuutusega seotud murede ja kasvava energia hinnaga on üks suuri investeeringuid neelavaid suundi ilmselt süsinikuneutraalne, fossiilkütusteta energiatootmine ja kogu majanduse kohandumine märksa energia- ja emissioonisäästlikumaks.
Eesti energiabilanss on siiani valdavalt põlevkivipõhine. Kui süsinikumaksud veelgi tõusevad, siis langeb see konkurentsist välja. Saame aga märgatavalt kasvatada taastuvate energiaallikate osakaalu: praegu Eestis kulutatavast elektrienergiast võiks tulla üle 20% tuulest, 20% puidust-võsast ja veel 20% muudest allikatest nagu turvas, biogaas ja päikesepaneelid. Soojusenergia peaks saama aga valdavalt katta elektri ja soojuse koostootmises biomassi ja päikese arvelt. Kui tuulikud, hüdrojaamad ja päikesepaneelid ei paku pärast ehitamist kuigi palju tööd, siis biomassi kogumine ja ka töötlemine loob sõltuvalt jõujaama suurusest 4–6 töökohta 1 MW võimsuse kohta. Eeldades, et biomassiga saaks Eestis katta 3 GW jagu võimsusi (2012. aastal oli meil 11 GW koguvõimsusi), tähendaks see umbes 15 000 töökoha loomist, mis on koos jõujaamade töötajatega umbes sama palju kui põllumajanduses praegu töökohti. Oluline oleks veel tuule- ja biomassijaamade süsteemne ühendamine, mida takistab aga jõujaamade valdav eraomandus.
Eesti metsades ja põldudel mädaneb igal aastal ära tohutu kogus puitu ja heina. Suurtel ettevõtetel ei tasu suurte masinatega seda kokku korjata. Küll on see realistlik väikemaaomanduse puhul. Ka hoonete soojustamine ja energiasäästlik ehitamine, on väga lokaalsed tegevused. Praegune olukord, kus pindalatoetusega niidetakse hein mädanema ja kulutatakse tohutu kogus kütust ja aega, on ikka päris jabur. Rohemajandus, kui see kombineerida hea elukeskkonna ja bioloogilise mitmekesisusega, võib saada aluseks üsna teistsugusele asustuse geograafiale ja senistest hoopis teisesuunalistele trendidele. Eesti traditsiooniline hajaasutus, mis on taristu rajamise ja transpordi mõttes ülikallis, võib biomassi ja teiste ökoloogiliste energiaallikate rakendamisel ja energia hinna tõusu korral osutuda märksa positiivsemaks mudeliks.
Kui ökoenergeetika teeb võidukäiku, soosib see ilmselt hõreasustatud ja loodusressurssidega (veerikkaid, sest ka puhas vesi on üha suurem defitsiit) arvestava bioproduktsiooniga maid nagu Eesti. Neile maadele on juba nõudlus kasvanud – neid ostetakse üle maailma kokku. Oleks ütlemata lühinägelik see ressurss just enne uue paradigma rakendumist maha müüa ja siis välismaiste mõisnike juures taas moonakaks käia. Ei ole kindel, kas näiteks pilusilmsed maaomanikud üldse kohalikke pikaldasi pärisorjade järeltulijaid tahavad palgata. Rohemajanduse rakendamise võimalused ja mõjud vajavad veel põhjalikumat analüüsi, kuid selle kiire rakendumise eelduseks on ilmselt riiklikult tagant tõugatud üldrahvalik innovatsiooniprotsess, nagu see igati edukalt toimus eelmise Kondratjevi laine aluseks olnud infotehnoloogiaga nn tiigrihüppe raames.

Pöördumatud muutused
Suured muutused nagu asustuse hävimine ääremaal on kas pöördumatud või siis taastatavad juba palju suuremate kulutustega. Nagu Euroopa maade siseareng näitab, sõltub regioonide edenemine märgataval määral sisepoliitikast. Põhjamaad on suutnud, hoolimata oma asustuse hõredusest, säilitada linnaregioonide arengulise tasakaalu, Prantsusmaa ja Norra aga näiteks ka mikrotasandi kogukondade toimimise ja väiketalud. Eesti tahte ja võime osas arengupoliitikaid teostada ei saa olla optimistlik.
Olulisim riigi arengu näitaja on elanike arv. Kui see väheneb, on riigis või regioonis midagi valesti. Elanikkond rändab välja kui pole tööd või elukeskkond ei vasta ootustele. Vaba-arengu stsenaariumid ei peata ilmselt elanikkonna vähenemist ja ka ruumilist polariseerumist. On ilmne, et erinevalt paljudest Euroopa ja Aasia regioonidest ei ole meil suurima linna ja selle lennujaamade-sadamate läheduses ruumipuudust, mistõttu siia annab tublisti juurde ehitada ja sellega polariseerumist veelgi võimendada. Nii et olukord maal ja Tallinna-välises Eestis saab minna veel drastilisemaks. Suurtel taristuprojektidel ja (seni valdavalt EList tulevatel) majanduspoliitikal on ruumi arengule pikaajaline ja nii mõnelgi juhul pöördumatu mõju. Kui elanikud ei ole õnnelikud, siis nad lahkuvad, hoolimata sellest, et Eestil on Euroopa väikseim laenukoormus või et meie majandusvabadus on üks suuremaid.
Raha suunamine ääremaale ei tähenda veel positiivset arengut ääremaalistes piirkondades. Näiteks viib sügisel välja kuulutatud Eesti suurpõllumeeste võit – ELi otsetoetuste kahekordistumine – ilmselt veelgi kiiremale töökohtade kadumisele maal, mis omakorda soodustab väljarännet ja kohalike ning maakonnakeskuste hääbumist. Kui taastada Eestis ainult suuremastaabiline põllumajandus, mis vajab vaid mõne protsendi praegusest tööjõust, ja mitte arvestada selle mõju töökohtade loomisele ja iseloomule, siis tähendab see ilmselt ääremaastumise süvenemist. Kui inimestel ei ole 30-40 minuti kaugusel sobivat ja hästi tasustatud tööd, siis nad lahkuvad. Järelikult, kui seada eesmärgiks asustusstruktuuri säilimine, peab riik mitmete meetmetega suunama ennekõike tööstus- ja ka teatud kasvupotentsiaaliga teenindusinvesteeringuid väiksematesse linnaregioonidesse.

Arktika seente uurimine ei aita
Praegune Eesti teadus rahuldab jätkuvalt isiklikku uudishimu maksumaksja raha eest. Teaduspoliitikud võiksid mõista, et Antarktika järvede ja Arktika seente uurimine ei aita siinset majandust kuigivõrd edasi. Kuna Eesti koolivõrk on kõikidel tasanditel väljapoolt Tallinna ja Tartut kahanemissurve all, siis oleks loogiline lahendus gümnaasiumidele, aga eriti just regionaalsetele kutse- ja kõrgkoolidele asuda välja töötama uudseid Eestile ja kohalikele oludele sobivaid lahendusi ning, mis eriti oluline, koolitama kohalikke ettevõtjaid, talunikke ja majaomanikke rohelise energiatootmise ja energiasäästu võimaluste osas.
Ülimalt oluline ressurss Eestis on siinsed küla- ja linnaosaseltsid ja seltsingud, mis on suuresti kasva­tanud ühiskonna usaldusnivood, õppimis­võimet ning loonud endale ja tervele kogukonnale suurepärase elukeskkonna. Kui kombineerida need arenevad kogukonnad rohemajanduse võimalustega ja sotsiaalsüsteemi ees seisvate väljakutsetega, võib siit välja kasvada ütlemata kestlik arengumudel. Igatahes on kogukondi, kogukondlikkust ja nende genereeritavat sotsiaalkapitali paljud tippsotsioloogid rõhutatult esile toonud kui omaette arengulist ressurssi. Rohujuuretasandi aktiivsust peab hoidma ja edasi arendama.
Tallinnale tähendab äärmuslik tagamaa kahanemine esiotsa ja pealtnäha kõige vähem. Esialgu jätkub veel uute töötajate sissevool mujalt Eestist, nii et tõenäoliselt ei teki ka suuri uusi immigrantide linnaosasid ja segregatsiooniprobleeme. Ent kui Tallinnal kaob Eesti kui tagamaa või pole see Eesti riigi või kapitali kontrolli all, siis peab linn hakkama ressursse, s.o energiat, tööjõudu, isegi rekreatiivset keskkonda ostma Euroopa hindadega. Kas näiteks praegu massiliselt riigi- ja ka erametsades korilust harrastav tallinlane oleks nõus seenelkäigu või rannasupluse eest maksma 10€? See on aga praegu nii paljudes Aasia ja Vahemeremaades, kus ruum on defitsiit ja paremad kohad eraomanduses.
Kui mujal Eestis ei taastu elujõulised kogukonnad (täna on just noored naised massiliselt lahkunud), on järgmised põlvkonnad palju väiksemad. See on katastroof kogu Eestile, aga probleem ka Tallinnale, sest noort tööjõudu kohapealt enam juurde ei tule. Harjumaa suburb’ide noored ei kipu aga ehitajaks ja tööstustööliseks, nende vanemad koolitavad neid juristiks ja inseneriks. Kui maa-Eestist kaob tööstustootmine ja suur osa isikuteenindusettevõtteid, siis pole rolli ka Tallinnasse koondunud äriteenuste ettevõtetel, ennekõike pankadel. See tähendab, et teatud üksused viiakse ajapikku välja või kahandatakse ning töö kaotavad ka neid teenindavad IT-firmad. Kui Eesti SKT kasvab üle 75% ELi keskmise, siis kukub 2021. aastast ära ka hulk projektimajanduse töökohti. Pintsaklipslaste arvu vähenemisega langeb käive omakorda teatrites jt loovmajanduse üksustes. See kõik omakorda lööb valusalt jaekaubandus- ja toitlustussektorit.
Tagamaa kaotamine toob kaasa ka Tallinna enda funktsioonide (tagamaale pakutavate teenuste mahu) ja konkurentsivõime languse. Eesti väikelinnade kaotus on ka Tallinna kaotus. Arvestades ühelt poolt eelkirjeldatud ohtudega ja teiselt poolt rohemajanduse kasvavaid võimalusi, ei peaks Eesti väikelinnu laskma hääbuda. Seepärast peavad otsustajad võtma eelmisel aastal kinnitatud üleriigilist planeeringut „Eesti 2030+” ja peagi valmivat regionaalse arengu strateegiat väga tõsiselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming