Kas kirik peab olema atraktiivne?

Ramo Pener

Kõike ja kõiki meie ümber hinnatakse atraktiivsuse järgi. Väline kest ehk taara teeb sisu justkui paeluvamaks. Juba väikelapseeast peab kõik lapsele kuuluv ja last ümbritsev olema ligitõmbav. Lasteaiaõpetajad peavad olema atraktiivsed ning laste mängukannid veel atraktiivsemad. Kooli ei oodata tööle mitte oma ala professionaale, vaid eeskätt koloriitseid isiksusi, kes teevad ainetunnist šõu, meelelahutuse ning klounaadi. Õppimine peab olema atraktiivne: õpilasel on vaid õigused ning õpetajale jäävad 800 euro eest kuus kohustused ja vastutus. Atraktiivus on nagu magnet, mis meelitab ja keelitab, tõmbab ligi, peibutab, lahutab meelt, mõtleb ja kõneleb ainult positiivselt – sealhulgas ka väga negatiivsetest ning destruktiivsetest nähtustest ja protsessidest meie ümber. Ka sõja ja sõjapidamise võib muuta atraktiivseks, rõhutades ühe rahva või rahvuse ülimuslikkust teiste suhtes.

Aga kuidas on lugu kirikuga ja kogudusega? Skandinaavia, Euroopa ja Ameerika tasandil kahjuks enam kui kurb. Vastavad tendentsid võtavad vägisi maad ka Eesti kirikutes ja kogudustes. Arvud loevad, kiriku juhtkond arvutab. Kas kahaneva liikmeskonnaga kirik on atraktiivne? Alles hiljuti väitis mulle üks haritud naisterahvas, et kirik on üks külm koht, kus pole kohta seksuaalsusele. Ausalt öeldes ei saanud ma sellest mõttekäigust päris hästi aru. Talvel on tõesti kirikud jahedad, kuid tulised jutlused, palvused ning laulud ja muusika võivad välise jaheduse muuta sisemiseks soojuseks.
Atraktiivne kirik tähendab paljude arvates arhailisemat institutsiooni, kus eriline rõhk missadel, liturgial, dogmaatikal, kultuurantropoloogial jne. See kõik on omal kohal ning kirikulistele õnnistuseks ja kosutuseks, kui Jumala Vaim, Püha Vaim kõnetab nende pühade toimingute, ka armulaua, kaudu inimese südametunnistust, tekitades inimeses soovi olla Jeesusega sarnane, saada vabaks pattudest, tunnistada oma patte iseendale, Jumalale ja mõnele usaldusväärsele kristlasele (nt koguduse vaimulikule), kahetseda oma patte ning parandada meelt, nii et pärast jumalateenistuselt lahkumist kogeb inimene oma elus ja südames, et Jumala Sõna ja Püha Vaim annavad talle tahet ja jõudu hoiduda kõigest, mis näib kuri.
Me vajame taas vaimulikku ärkamist (mis on tavaliselt olnud rahvusliku ärkamise eeltingimuseks) – minuga eesotsas. See, et olen õppinud teoloogiat või töötanud vaimulikuna, ei garanteeri veel igavest elu. Igavest elu ei garanteeri ükski rituaal: ei leerikool, ristimine, kristlik laulatus või matus, armulaual käimine ega kirikumaksu maksmine. Loeb vaid üks: uuestisünd, päästmine, usk Jeesuse Kristuse ristisurma ning ülestõusmisesse. Martin Luther otsis kaua aega oma elus armulist Jumalat, kuigi täitis kõiki rituaale äärmise täpsuse ning kohusetundega. Sinna juurde veel askeetlik eluviis. Ja ometi – südames puudus rahu. Rahu saabus Saksamaal Wittenbergi kiriku tornis, kui ta uuris apostel Pauluse kirju, mille käigus Jumal ilmutas (selgitas) talle, et tõeliseks usklikuks saabki vaid ainult armust usu läbi. Ükski väline (vaimulik) toimetamine ei toonud tema südamesse loodetud rahu. Rahu tuli üpris ootamatult, jumaliku üllatusena, mille tagajärjel tema piiblitõlked ning muud teoloogilised kirjutised levisid kiiresti üle kogu Euroopa ning nende väärtus pole kahanenud tänaseni. Ka hilisemad äratus- ja pühitsusliikumised on tänini eksisteerinud just tänu Lutheri usulisele kogemusele, mis muutis kogu tema elu ning elu kogu tolleaegsel Saksamaal ning Euroopas.
Pühakiri ütleb, et kirjatäht (paljad sõnad ja laused) suretab, aga (Jumala) Vaim teeb iga sõna ja mõtte pühakirjas elavaks, arusaadavaks. Me vajame jutlustajaid ning vaimulikke, kelle jutlustes Jeesuse isik saaks väga elavaks, kalliks ning reaalselt kogetavaks – kõige läbi, mida jumalateenistusel tehakse. Me vajame seda, et Püha Vaim võtaks kõigi jumalateenistuste juhtimise ning juhtide tegevuse oma kontrolli alla. See ei tähenda kaost, vaid püha distsipliini, kus iga kirikuline kogeb, et Jumal kõnetab teda isiklikult; tema ette on seatud elu ja surma küsimused ning tema südameusk saab üles äratatud. See ei tähenda, et mõistus tuleb kirikuvarna jätta. Ei, mitte sugugi. Jumal on loonud meid mõtlevateks olenditeks. Küsimus on selles, kes kontrollib meie mõtteid, sõnu ning tegusid.
Kristlik rokkmuusika (mis juba printsiibis on nonsenss), kristlikud tantsuprogrammid, kristlik jooga jne annavad kirikule välise atraktiivsuse, kuid hävitavad pühakirja autoriteedi ning meelevalla muuta inimelu, ilma et peaks kõikvõimalike vahendite ja manipuleerimise, ajupesuga jne inimesi kirikusse meelitama.
Kirik, jutlustaja ning jutlus ei pea olema atraktiivsed. Pühakiri on juba ise kõige „atraktiivsem” raamat maailmas – kui üldse nii võib väljenduda. Pühakirjal ning jutlusel on jumalateenistusel keskne koht. Jumalateenistust pole vaja inimlikult (üle) vürtsitada. Kristlased ongi ju rõõmsad, õnnelikud, kannatlikud, armastavad ja andestavad.
See avaldab inimestele positiivset mõju ja polegi vaja palju aega ja raha kulutada kirikus toimuva reklaamimisele. Inimene tunneb sisemist tõmmet ja soovi minna jumalateenistusele. Kui ka mina elan igal päeval Jumala läheduses ja Temaga elavas osaduses, siis see on evangeelium (rõõmusõnum), mida inimesed loevad erilise tähelepanelikkusega. Tahaksin olla just selline kristlane. Mida rohkem kristlasi, seda vähem probleeme rahvaste ning riikide vahel. Ajalugu on selle tõenduseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming