Kas iseseisev Kataloonia? Sel viisil mitte

PABLO VEYRAT

Katalaanide natsionalistliku liikumise juures hämmastab mind kõige enam nende valitud sõnum. Kataloonia rahvusassamblee iseseisvuse toetajate mobiliseerimiseks ellu kutsutud portaalis „Ara És L’hora” ehk „Aeg on käes” saab lugeda näiteks selliseid postitusi: „Ma tahan riiki, kus on hea kooliharidus”, „Ma tahan riiki, kus on lihtne ettevõtlusega alustada”, „Ma tahan riiki, kus haritud noortel on võimalusi” jne. See ei erine kuidagi sellest, mida nõuavad oma läbikukkunud ja korrumpeerunud poliitikutelt teisedki inimesed üle terve Hispaania. Kui jätta kõrvale nii lõputu püüe omistada natsionalistlik tähendus ajaloolistele sündmustele, mis toimusid enne natsionalismi mõiste teket, kui ka süüdistus „Hispaania röövib meid!”, mis kõlab ühe riigi rikkaima piirkonna esindajate suus üsna inetult, ei näe ma põhjust, miks katalaanid iseseisvuma peaksid. Keegi ei kahtle selles, et nad on omaette rahvas, nagu mõned teisedki, kes (veel) Hispaania kuningriigi koosseisu kuuluvad.

On keeruline öelda, miks Kataloonia peamise sotsioloogiainstituudi küsitlusel soovis 2005. aastal piirkonna iseseisvumist vaid 13,6% katalaanidest, 2014. aastal aga juba 49,4%. Kahe küsitluse vahelisse aega jääb tervet Hispaaniat laastanud majandus- ja sotsiaalne kriis, mis mõjutas otseselt ka Katalooniat. Nagu mujalgi riigis, on ka Kataloonias töötuse määr tõusnud: 2008. aastal oli see 7,5% (Hispaania standardite järgi pole see paha), kuid 2011. aastal juba 24,4%, ent töötuid on siiski vähem kui riigi teistes piirkondades. Riik püüdis end taas jalule upitada, kuid ohtrad korruptsioonijuhtumid hävitasid kodanike viimsegi usalduse poliitilise eliidi vastu –
ja seda nii Barcelonas kui Madridis. Konservatiivne rahvapartei on uppumas loendamatutesse korruptsiooniskandaalidesse, mis võivad jõuda lausa eelmise peaministri José María Aznarini ja puudutavad peaaegu kõiki tema lähikondlasi. Kuid ka Jordi Pujol, üks praeguse katalaani natsionalismiliikumise alusepanijaid, ja tema perekond on uurimise all. Teda süüdistatakse korruptsioonis ja rahapesus 23 aasta jooksul, mil ta Kataloonia valitsust juhtis. Uurijate väitel võib tema ebaseaduslikult saadud varandus ulatuda 1,8 miljardi euroni.

Tasub ka meenutada, et 2006. aastal esitas seesama rahvapartei, olles siis küll opositsioonis, kuid siiski mõjukas, konstitutsioonikohtule Hispaania ja Kataloonia parlamendis kokku lepitud uue Kataloonia autonoomia seaduseelnõu. Eelnõu läbirääkimiste ajal käivitasid parempoolsed kurikuulsa Kataloonia kaupade boikoteerimise kampaania ja kui kohus 2010. aastal eelnõu tagasi lükkas, jättis see mõru maigu suhu neile 75%-le Kataloonia regiooni valijatest, kes olid seda pooldanud (tõsi, valimisaktiivsus jäi alla 50%), ning rikkus poolte omavahelised suhted. Kui Kataloonia praegune president Artur Mas seadis oma inauguratsioonikõnes 2010. aasta detsembris üheks eesmärgiks „rahvusliku üleminekuprotsessi”, mõisteti seda kui püüet taastada Hispaania ja Kataloonia sassi läinud suhted ning tulla välja majanduskriisist.

Kui aga Masil ei õnnestunud 2012. aastal jõuda Madridiga kokkuleppele uues majandussuhteid reguleerivas korralduses, tegi ta kannapöörde ja liitus iseseisvuslaste liikumisega, mis oli juba aasta jagu aktiivselt poolehoidjaid värvanud. Asutati Kataloonia rahvus­assamblee, kes suutis mobiliseerida üle miljoni katalaani tähistama Diada’t ehk Kataloonia rahvuspäeva (aasta eest osales selle päeva demonstratsioonidel vaid 10 000 inimest). Sellest hetkest on katalaanid üha enam mobiliseerunud, olles justkui taasleidnud oma rahvustunde, mida enne seda pidas neist oluliseks vaid 16%, kui võtta aluseks Kataloonia peamise natsionalistliku partei Esquerra Republicana ehk Vabariikliku Vasakpartei parim valimistulemus 2003. aastal.

Tuleb nentida, et peaminister Mariano Rajoy, kelle partei oli viidatud häbiväärse boikoti taga, on lihtsalt eelkirjeldatud suunamuutust ignoreerinud ning püüdnud näidata seda väiksemana, kuni oli juba liiga hilja. Seetõttu haavas Kataloonias toimunu Hispaaniat juba enne, kui jõuti iseseisvusreferendumini.

Hispaania on kompleksne riik, kus neli sajandit kestnud imperialismi hääbumise traagilises loos on põimunud mitmed identiteedid. Sellist radikaalset ja ootamatut väljakutset nagu Kataloonia iseseisvumissoov ei saa ka kuidagi võrrelda hästi vahendatud ja läbi räägitud Šotimaa iseseisvusreferendumiga, sest see on Kataloonia poliitilise eliidi poolt Hispaania kodanikele peale surutud poliitilise kalkulatsiooni strateegia. Massiline ressursside koondamine ja 30 aastat müütilist identiteediloomet on seatud tervele Hispaaniale hädavajalike reformide nõudmise teenistusse, et nii justkui kunstlikult julgestada identiteeti, mis on niigi demokraatia taastamise järel tugevnenud. Aina enam katalaane usub helesinist unistust, et iseseisvus lahendab kõik nende mured. Hispaaniat aga kujutatakse kõige kurja juurena. Samal ajal varjab Kataloonia poliitiline eliit seda, et just nemad vastutavad regioonis viimastel kümnenditel toimunu eest – ja seda ühes maailma detsentraliseeritumas riigis.

Kumbki osapooltest ei käitu poliitiliselt intelligentselt, püüdes sundida teist poolt hetkeseisu aktsepteerima või seda reformima. Kui katalaanid seda soovivad, saavad nad varem või hiljem iseseisvuse, hoolimata sellest, mis on õige või õiglane. Kuid 500aastase liidu hävitamine lihtsalt seetõttu, et poliitiline eliit sunniti vastutama, ei anna ühelegi iseseisvale riigile tugevat vundamenti. Selleks ajaks, kui valijad sellest aru saavad, võib järel olla vaid kibestunud Kataloonia, mis on ju ometigi Hispaania üks loovamaid ja võimekamaid piirkondi.

Tõlkinud Ott Karulin