Kas Interneti lõpp ja ACTA algus?

Indrek Ibrus

ACTA tähendab Euroopa Liidu toetust suurfirmadele ja seda avalikkuse arvelt. Infoühiskond on lõpuks tõesti ja päris kindlalt käes. Olgu selle tunnistajaks kõik need kired, see pinge, see mastaap, millega maailm on käsitlenud ACTAt (võltsimisvastane kaubanduslepe) ja veidi varem USA regulatsioone SOPA ja PIPA. Reaktsioon ilmestab tõsiasja, et ACTA kehtestumine või mitte-kehtestumine on tõehetk suure enamiku maailma tsiviilühiskondade loos: kas orgaaniliselt edasi mööda infoühiskonna tänast arengutrajektoori või järsult samm tagasi ja seejärel, vähemalt hüpoteetiliselt, hoopis teistsugusele evolutsioonilisele rajale. Et see nii on, et infopoliitika küsimused on tõusnud sedavõrd esiplaanile ja keskseks ühiskonna edasise arengu kontekstis, tulebki alustuseks veel kord tõdeda, et infoühiskond on, jah, tõesti käes. Samas, et „Interneti lõpu” oht peatselt kätte võib tulla, oli ju ka ette teada. Kui laiemale avalikkusele ehk mitte varem, siis pärast Jonathan Zittraini raamatu „Interneti tulevik ja kuidas seda ära hoida” ilmumist (vt. Zittraini põhiteese tema möödunud aasta oktoobrinovembri Vikerkaares ilmunud artiklis). Zittrain näitab tolles raamatus süsteemselt, kuidas järk-järgult ja sammhaaval on mitmete võimukandjate, nii majandus- kui ka poliitjõudude huvides Internetti „kinni keeratud”. Üks regulatsioon on järgnenud teisele, tehnoloogiahiidude või suurte sisutootjate huve tsementeerivad de facto või de iure võrgustandardid on tilkhaaval moodustamas Internetile hoopis uut struktuurset alust. Sellele Internetile, mis kunagi alustas teadlastevahelise infovahetuse vahendina, funktsionaalses plaanis ennekõike dialoogilise teadmiste, kogemuste ja andmete jagamisplatvormina ning mis sellisena on võimaldanud tänaseks kõigi elu pöördumatuseni muutnud nn tehno-ökonoomilise paradigmavahetuse (kui kasutada innovatsiooniuurijate keelt).

Võrguajastu on aidanud üksikisikut

Kui selle paradigmavahetuse sotsiaalsetest kaasannetest rääkida, siis on võrguajastu kindlasti andnud võimu juurde üksikisikule ja seda nii tema tarbija kui kodaniku rollis. Võrguajastu kodaniku juurdepääs teabele on hõlpsam, ta on seeläbi iseseisvam oma identiteediloomes ja sotsiaalse positsiooni kujundamisel ning tema võimekus ühiskondlikes protsessides osaleda, neis agendina kaasa lüüa on ajalooliselt enneolematu.

See, et selline paradigmavahetus eelmise ajastu võimukandjatele meelepärane ei ole ja et nad sestap kella tagasi üritavad pöörata, on paljude poliitökonoomide tööde vahendusel samuti teada. XX sajandi massimeedia ja selle turgude ekviliibrium on küll nüüdseks uppis, kuid tollal rasva kogunud meediagigandid loodavad regulatiivsete vahenditega nii positsioone hoida kui ka omaaegse tasakaalu taastada. Ja ACTAt ning noid teisi meeldejäävate akronüümidega garneeritud seadusakte just selles kontekstis vaadelda tulebki. Ehk nagu Londoni Majanduskooli peatne uus direktor, meediasotsioloog Craig Calhoun hiljuti tviterdas: „ACTA tähendab Euroopa Liidu toetust suurfirmadele ja seda avalikkuse arvelt”.

Kuid mida tähendab see „avalikkuse arvelt”? Nagu eespool öeldud, Internet loodi teabe jagamiseks. Jagada kiiresti ja vabalt, nõnda, et selle jagamise tõttu jõuab teave sinna, kus sellega midagi uut ja ootamatut peale osatakse hakata. Nii Juri Lotman kui ka väga paljud teised innovatsiooniteoreetikud on näidanud, et innovatsioon sünnib dialoogi ja infovahetuse kaudu. Mida rohkem omavahel jagamist, seda rohkem on ühiskonnas innovatsiooni. Internet teabelevi võrguna ongi enne kõike muud toiminud mastaapse üleilmse innovatsioonifiltrina ja seda kõigis eluvaldkondades.

On teinegi aspekt, mida siin meeles peame pidama: teave ongi jagatav. Teave on selline omamoodi kaup, et selle kellegagi jagamisel, siis ei jää jagaja sellest ise ilma. Ainuke, millest ta ilma võib jääda, on unikaalse teabe ainuvaldaja positsioon. Samas on tõsiasi ka see, et teabejagamine võib olla jagajale ka kasulik. Teabe laiem levik võib näiteks tõsta infoühiku looja tuntust, lisada ta pagasisse sotsiaalset kapitali, mida annab edaspidi vajadusel ka konverteerida. Teabe jagaja võib teha seda ka eesmärgil teha info töötlemisel koostööd, mis kiirendab innovatsiooniprotsessi, osutudes nõnda lõpuks jagajale märksa kasulikumaks. Nagu Massachussettsi Tehnoloogiainstituudi professor Eric Von Hippel on näidanud, on seda laadi koostöö ja jagamismudelid suure osa tänase tehnoloogilise innovatsiooni taga ning on sellistena otseselt Interneti võimaldatud. Just seetõttu, kuna vähemalt teatud määral on teabe vabast jagamisest saanud lisaks traditsioonilistele ärimudelitele teatud sektorites elu loomulik osa, on mitmed innovatsiooni- ja ühiskonnateoreetikud ristinud praeguse majanduse ka otseselt „hübriidmajanduseks”. Sellised mudelid töötavad ennekõike tarkvarasektoris, kuid mitmed nn ristmeedia strateegiad on tõestanud nende toimimist ka loovsektoreis.

Kuid eelkirjeldatud innovatsioonipraktika käib vaid ettevõtete kohta. Nagu Eric Von Hippel on lisaks näidanud, tõuseb üha suurem osa innovatsiooni esile tavaliste netikasutajate omavahelise suhtluse, üksteise loomingu täiendamise, paremate ideede filteerimise jms võrgustikudünaamika kaudu. Austraalia majandusteadlane Jason Potts on nimetanud selle fenomeni „ühisvõrgustiku turuks” („social network markets”). See peab viitama, et võrguajastul on „võrk” ise olulisim loovtoodete turgu konstitueeriv struktuur: võrk, kus valikuid tegevad agendid on nii üksikisikud kui ettevõtted, genereerib innovatsiooni sünnitava ja filtreeriva dünaamika. Näiteks see, milliseid linke või muud sisu me Facebookis või mujal edasi vahendame ja kuidas me seda teeme (kas lisapanusega või ilma), tingib selle, milline kultuur tõuseb ühiskonnas fookusse ja kuidas see ajas edasi areneb. Harvardi ülikooli juuraprofessor Lawrence Lessig on selle fenomeni ristinud „remiksi-kultuuriks”, viidates, et üha enam sõltub rohujuuretasandi remiksidest see, kuidas kultuur areneb ja millise suuna võtab.

Remiks, nagu Lessig ent samuti hästi teab, on autoriõiguse seisukohalt problemaatiline nähtus. Isegi kui kasutaja omalooming sisaldab vaid jupikest kellegi teise autoriõigusega kaitstud pilti, videot või helindit, on tegu autoriõiguse rikkumisega. Ja kui see kuskile Internetti ka üles on laadinud, annaks see nii SOPA kui ka ACTA erisugustele institutsioonidele õiguse riputaja kriminaalvastutusele võtta. Lisaks saab soovi korral sama teha ka teenusepakkujaga, kelle abiga see võrku sattus, tegevuse peatada – ja seda kiiresti, ilma kohtuvõimu sekkumiseta. See aga, nagu tuntud Interneti-uurija Clay Shirky on näidanud, on probleem, kuna see halvaks lõpptarbijate ja teenusepakkujate valmiduse „remiksi-kultuuris” osaleda ja seda võimaldada. Ilma suurema tagasihoidlikkuseta tuleb tõdeda, et see kõik annab põhjuse eeldada meile seni tuntud Interneti lõppu – sellise Interneti, mis on orienteeritud teadmiste, kogemuste ja ideede jagamisele. Shirky märgib mürgiselt, et selliste eelnõude eesmärk pole midagi vähemat kui tuua tagasi XX sajandi meediasüsteem, kus sisu tootsid suurfirmad ning tarbijad vaid tarbisid – passiivselt, diivanitel.

Piraatluse kahjud on küsitavad

Kuid ärgem salakem maha ka tõsiasja, et nonde uute regulatsioonide eesmärk on võidelda „piraatlusega”, s.t autoriõigusega kaitstud failide illegaalse jaotamise ja allalaadimisega. Kuigi sisutööstus on juba aastaid üritanud väita, et piraatlus sööb nende tulusid, ning seda on üritanud tõestada ka üksikud juhtskolaarid (Stan Liebowitz), siis suur hulk õpetlasi pigem kahtleb selles. Viimaste argumendid toetuvad muu hulgas eespool kirjeldatud väidetele hübriidmajanduse olemusest. Pealegi on andmetest näha, et loovtööstuste toodangu maht pole viimaste aastatega vähenenud, samuti pole vähenenud tulud. Andmed näitavad et kuigi CDsid ostetakse tasapisi üha vähem, ei ole tarbijate muusikatarbimise eelarve maht vähenenud: varasemaga võrreldes laaditakse rohkem alla või striimitakse legaalset muusikat, käiakse kontsertidel või ostetakse nn fännitooteid. Piraatluse tõttu vähenevad märkimisväärsemalt vaid suurte globaalsete hittide tootjate tulud, kuid ka nende osas pole lõppefekt selge: illegaalset allalaadimist saab käsitleda ka kui iseorganiseeruvat turundustegevust, mis toob lõpuks kaasa ka legaalseid oste ning antud brändiga seotud toodete või teenuste tarbimise. Just seda laadi tegurite komplekssuse ja vastukäivuse tõttu pole võimalik akadeemiliselt tõsiselt võetavalt tõestada ei piraatluse kahjusid ega vastupidist. Just sellele seisukohale jõudis aasta eest Briti ülemkohus, kui üritas kaaluda, kas sealne uus digimajanduse seadus (Digital Economy Act) on ikka proportsionaalne reaktsioon piraatlusprobleemile. Ülemkohus tellis mõlema positsiooni kaitseks hinnangu kahelt maailma tippteadlaste meeskonnalt ning leidis pärast dispuuti, et hinnangut anda on võimatu, kuna antud nähtus on selleks liiga keerukas.

Küll aga on selle kõrval üsna selge üks: Internet on küll ehk kaasa toonud uusi illegaalseid tarbimisvõimalusi, kuid võimaldab selle kõrval ka lugematuid uusi viise, kuidas sisutööstus raha saab teha, erinevaid platvorme, kus nende toodangut tarbida saab. Sisutööstuse ebaproportsionaalse ahnuse märk ongi olnud katse teha raha eraldi, kasutada näiteks inertseid litsentsimismudeleid, kus igale platvormile on ajas eraldi „aken”, vähendades nõnda kasutajate tarbimisvabadusi. Ka blokeeritakse näiteks viise kord juba ostetud sisu ühelt platvormilt teisele edasi kanda. Need näited ilmestavadki peamist probleemi piraatluse kontekstis: sisutööstus on iseenda probleem. Püüd säilitada XX sajandi tegutsemisaluseid toob kaasa võimetuse hübriidmajandusele ja võrgustikulistele turgudele ümber orienteeruda.

Tuletagem meelde, et „piraatlus” on tööstusele ju suurim probleem perifeersetel vaesematel turgudel, seal (siin?) ei osta legaalselt ju tõesti suurt keegi. Kuid kas pole selle põhjuseks ennekõike kohaliku elatustasemega nihkes hinnad ning piinlikult väike võimalus pääseda netis legaalselt juurde kogu sellele sisule, mis illegaalselt on kättesaadav. Võrk on ju globaalne, meie teadlikkusel üleilmselt pulbitsevast kultuurist pole seega samuti piire. Kuid meie võimalustele siinsamas Eestis seda kultuuri legaalselt tarbida seavad piire inertsed litsentsimisskeemid. Alles õige hiljuti pühitseti ju Eestis iTunesi avanemist meile. Kuid olgem ausad, ka praegu on selle platvormi filmisektsiooni valik Eesti tarbijatele piinlikult väike. Sama käib ka näiteks „sõltumatu filmi” striimimisteenuse Mubi.com kohta. Kuid niikaua kui piisavalt laia tootevalikuga teenused Eestisse ei jõua, jääb piraatlus Eesti tarbijatele asjalikuks alternatiiviks ja seetõttu on seda raske ka pahaks panna.

Märgakem veel ka seda, et ACTA on ennekõike USA eest veetud ja pealesurutud lepe. See on ennekõike sealne suurtööstus, kes näeb end üleilmsetel turgudel kannatavat. Sest nagu öeldud, Euroopa väärtfilm pole just piraatide põhitähelepanu all. Seega, kuigi Hollywoodi filmi- ja teletoodangu üleilmne domineerimine ja sellega kaasnenud amerikaniseerumise diskurss umbes kümmekonna aasta eest lahtus, kas pole ACTA läbivedamine vähemalt katsena amerikaniseerumise omamoodi teine tulemine? Igal juhul võiksid vähemalt meie kohalikud loomemajandajad olla ettevaatlikud, kui neil peaks ehk olema plaan ACTA toetajate paati hüpata.

Seega, mida peaks Eesti tegema? Eks ole ju olnud nii, et Eesti on peaaegu igas eluvaldkonnas püüdnud tõestada, et tegu on Internetiriigiga. Meie sõnum on olnud ka siseriiklikult, alates hetkest, kui Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves 1990ndate keskel Interneti siinse platsi keskpõrandale tõid, et see on Eestile kui väikesele ja vaesele riigile hea. Nõnda saame me kiire, lihtsa ja odava juurdepääsu maailmas laiali ja lahkelt jagatud teabele. Selle äratabamine on olnud ka meie edu alus. Nüüd on aeg seda mitte ära unustada. Praegu on harukordne võimalus saata välja sõnum, et Eesti on tõesti Interneti-riik, et saame Internetist ja infoühiskonnast aru, et hindame ja armastame positiivseid muutusi, mis Internet meie ellu on toonud, ja et me ei pööra talle selga. Muidugi armastame me ka väga oma suurt lombitagust julgeoleku tagajat, kuid antud küsimuses on meil oma seisukoht ja me seisame sirgelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming