Kas ikka elame XXI sajandil?

Enn Uusen

Aegunud ideoloogiate eksporti arenenud riikidesse peab kõigi diplomaatiliste vahenditega piirama.Et päästa tsivilisatsioon, peame alanud aastatuhandel senisest otsustavamalt seisma arenenud maailma arusaamade ja väärtuste eest. See nõuab lisaks kindlameelsusele ka suurt tarkust, raugematut vaimujõudu ning sisuliselt uut diplomaatiakunsti. Sõjalise jõu abil ei ole probleemide lahendamine olnud kuigi edukas, eriti kui pidada silmas stabiilsuse võimalusi ajas. Meie planeedil võetaks üle justkui kõik hea, mida maailma arenenud piirkonnad pakuvad iseendale ja vähemarenenud piirkondadele. Seejuures on kaks võimalust: rakendada arenenud piirkondades saavutatu oma maal või asuda elama arenenud  piirkonda, et nautida hüvet kohe ja kohapeal. Sotsiaalsed hüved, mida pakuvad arenenud riigid, paeluvad üha suuremat hulka inimkonnast, mistõttu kasvab migrantide voog nende suunas. Sealjuures elab arenenud maailm hüvesid pakkudes pidevate ähvarduste ja terrorismi hirmus. Paljud riigid ja kogukonnad, kus nauditakse suuremal või vähemal määral läänelikke hüvesid, avaldavad ühtlasi lääneriikidele ähvardavat survet, et nood võtaksid ametlikult omaks sajanditetagused, seal ammu unustatud või sobimatud elunormid. Kuidas sellises olukorras käituda?  Meid puudutab eelkõige Venemaa jõhkrus ja toetumine XIX sajandi vallutajamaade imperiaalsele ideoloogiale. Näiteks pakutakse Eestile lahendiks vene keelele ja venelastele erilise staatuse andmist ning üldsuse allutamist aegunud vene ideoloogiale. Vene XIX sajandi ideoloogia elushoidmine ei ole üksnes venelaste vaid ka teatud osa venestunud või poolvenestunud muu etnilise päritoluga inimeste spetsiifiline ampluaa.

 

Veider, et õigustajaid leidub eestlastegi hulgas. Nende arvates peaksidki Eestis elavad venelased oma identiteedi kujundama XIX sajandi mõttelaadi alusel ning eraldama  end eestlastest keelelise, eesti- ja euroopavaenuliku barjääriga. Eestlased, kes seda ei aktsepteeri, oleksid justkui tekkinud olukorras suured süüdlased! Ilmselt ei ole jõudnud suure osa venemaalasteni Osnabrücki ja Münsteri lepete (1648) sisu, millest sai alguse kaasaegne rahvusvaheline õigus ning kus on fikseeritud riikluse eksisteerimise vormiks rahvusriik või konföderatsioon. Riigi tekkimise aluseks on põlisrahvuse enesemääramise õigus ning selle tunnustamine teiste riikide poolt, eelkõige aga selle riigi poolt, mille koosseisu iseseisvuv riik oli seni kuulunud. Kui endine valitsev maa ei tunnista pikema aja  vältel talle alluva põlisrahvuse enesemääramisõigust ja püüab rahva püüdlusi vägivalla abil summutada, võivad lahenduse leidmiseks ja poliitilise tasakaalu saavutamiseks sekkuda piirkonna teised riigid ning rahvusvahelised organisatsioonid, nagu see juhtus Kosovo iseseisvumisel.

Venemaa mõtlemise iganenud standard

Rahvusvahelise õiguse areng XIX sajandil oli vastuoluline: Euroopa riikide omavahelised õigusnormid ning normid, mida kasutati vallutuste õigustamiseks väljaspool Euroopat. Venemaa ei tunnistanud evolutsiooni euroopalike õigusnormide arengus (kui mitte arvestada leninlikke petumänge enesemääramisõigusega) ning ei tunnista seni XX sajandi reaalsust. Eesti ja arenenud maailma seisukohalt sai Eesti ametlik iseseisvumine teoks Tartu rahulepingu alusel 1920. aastal, kusjuures iseseisvumine vastas täielikult rahvuste enesemääramise rahvusvaheliselt tunnustatud protseduuridele ja juriidilistele normidele.

Baltimaade, sealhulgas Eesti okupeerimise N Liidu poolt 1940. aastal on tunnistanud rahvusvahelise õiguse vastaseks tegevuseks nii arenenud riigid kui ka rahvusvahelised organisatsioonid EL ja NATO. 1951. aastal  tunnistas ka sotsialistliku Jugoslaavia president Tito ebaseaduslikuks Baltimaade okupeerimise 1940ndal ja sellele järgnenud katsed Baltimaade rahvaid deporteerimise teel hävitada ning maad venelastega koloniseerida. Saksa Föderatiivne Vabariik tegi sama otsuse 1953. aastal, seega üsna varsti pärast riigi moodustamist. USA ja Inglismaa informeerisid N Liitu nii Teherani kui ka Jalta konverentsil, et nad ei tunnusta Balti riikide inkorporeerimist, sest vastavalt rahvusvahelisele õigusele saab selline muutus riigi staatuses toimuda vaid rahvusvaheliste vaatlejate juuresolekul läbi viidud referendumi  põhjal. Referendumi ajaks oleksid pidanud N Liidu relvajõud ning okupatsioonivõimud aga Baltikumist lahkuma. N Liidu juhid kuulutasid end sõja võitjaks ja ainuotsustajaks, kes XX sajandiks kujunenud rahvusvahelise õiguse norme ei tunnista ning referendumit ei korralda! Venemaa tänane ideoloogia eitab ka Teise maailmasõja kannatusi, mida tõi suur sõda enamikule Euroopa rahvastele. Räägitakse vaid Suurest isamaasõjast, kus vene rahvas võitles fašismi vastu (analoogia Napoleoni-vastase Isamaasõjaga 1812. aastal). Sealjuures tituleeritakse fašistideks kõik rahvused,  kes Venemaale ei soovinud alistuda ja võitlesid oma iseseisvuse taastamise või säilitamise eest. Järelikult, Venemaa ei lähtu Eesti iseseisvuse, 1940. aasta okupatsiooni ja isegi Teise maailmasõja ühiskondlik-poliitilisel määratlemisel nendest kriteeriumidest või standarditest, milleni jõudis arenenud maailm XX sajandil, vaid õigustustest ja põhjendustest, mis domineerisid vallutajamaade arusaamades XIX sajandil ja enne seda.Venemaa peab endiselt kõiki XIX sajandil ja enne seda vallutatud territooriume omaks, isegi kui need on iseseisvunud, jättes seetõttu endale õiguse iga uue võimaluse  tekkimisel need taas Venemaaga liita.

Ükskeelsus on häbiasi

Omapärane on propagandistlik võte nõuda venelastele ja vene keelele privilegeeritud seisundit, mis ei piiravat ühegi teise rahvuse ega keele võimalusi, küll aga tähendavat nõude mittetäitmine venelaste ahistamist, inimõiguste rikkumist, vene keelelt väärilise ja loomuliku positsiooni äravõtmist! Seejuures jääb vene ideoloogiale tabamatuks, et XIX sajandi mentaliteedi elushoidmine on vene rahva erakordselt suur solvamine, venelaste vaimse arengu ja identiteedi alavääristamine. 

Identiteet justkui kaoks, kui õpitaks keeli, eriti neid keeli, mida räägivad endised Venemaa alamrahvad. Selliselt seatakse venelastele ideoloogilised piirangud mitme keele oskuse ja rääkimise, euroopalikus keskkonnas elamise või elukohariigi lojaalse kodaniku rolli suhtes. Seega pannakse kahtluse alla vene rahva intellektuaalsed võimed ja väärikus, ning seda ilmselt vaid selleks, et XIX sajandist pärit imperialistlikku ideoloogiat elus hoida! Arenenud maailmas peetakse igale inimesele normaalseks, jõukohaseks ja isegi tema vajaduseks, et juba nooruses hakataks valdama mitut (näiteks kahte-kolme)  keelt. Just ühele keelele toetumine ning sellega teistele rahvastele pingete või ebamugavuste tekitamine on tänapäeva euroopalikele elunormidele võõras. Eestis on riigikeeleks eesti keel, mistõttu on loomulik, et kõik Eesti kodanikud peavad enesestmõistetavaks eesti keeles suhtlemist, kui just pool ise vabatahtlikult ei soovi muus keeles vestelda. EL lubab inimeste vaba liikumist, kuid eeldusel, et teise riiki asudes tuleb austada selle riigi seadusi ning ametlikku suhtluskeelt. Taasiseseisvunud Eesti on rahvusvaheliselt tunnustatud riik, on NATO ja ELi liige, täidab kõiki rahvusvahelisi  kohustusi ning teostab oma territooriumil rahvusvaheliselt aktsepteeritud kodakondsuspoliitikat.

Just Venemaa on rikkunud endiste N Liidu kodanike kodakondsusküsimustes rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ning moonutab isegi endise N Liidu seadusandluse sätteid, mida kogu okupatsiooniperioodi vältel ei täidetud ega loodud täitmiseks mehhanismegi. USA juhtkond, NATO ja Euroopa Liidu ning ka Eesti Vabariigi juhid on korduvalt deklareerinud, et soovivad häid ja vastastikusele kasule rajatud suhteid Venemaaga, kuid loodavad, et Venemaa loobub XIX sajandi mõttemallidest, korrigeerib oma  poliitikat XX sajandi reaalsusele objektiivse hinnangu andmise ning rahvusvahelise õiguse arvestamise alusel. Venemaa valitsuse praegune positsioon toetub 60-70 protsendi venemaalaste arusaamadele, mida kinnitab ka Venemaa endise peaministri Mihhail Kasjanovi ETVs öeldu. Kasjanovi arvates on umbes 30 protsenti venemaalastest omaks võtnud euroopalikud väärtused ning on ilmselt astumas oma mõttelaadiga XXI sajandisse. Demokraatia ja infovabaduse tingimustes suureneks euroopalikke väärtusi omaksvõtnute osakaal suhteliselt lühikese ajaga 50-60 protsendini. Selle toetamiseks  oli Jeltsin valmis ning oma valitsusaja algul ka Putin, nüüd aga millegipärast mitte. Milleks on praegusele Venemaa juhtkonnale vaja aegunud arusaamadega, tagurlikku Venemaad? Millele toetuvad aga Eestis elavad XIX sajandi mõttemalli propageerivad ja seda toetama agiteerivad persoonid? Kas tõepoolest oma teadmatusele ja naiivsusele või on siin mängus kellegi käsi?

Ilmselt on meie käes vähe hoobasid, et mõjutada Venemaa käitumist, kuid meie tugevus peaks siiski tuginema tänapäeva väärtustele, õigluse kaitsmisele ja tihedale koostööle arenenud maailmaga, kellega koos peaksime otsima ka uut moodi diplomaatiat suhtlemiseks arengupeetuses vaevlevate maailma osadega. Venemaasse suhtumise sarnane peaks olema ka meie suhtumine arengumaade agressiivsetesse esindajatesse, kellele sobivad küll läänelikud materiaalsed hüved, kuid kes protesteerivad läänelike elunormide vastu, kuigi elavad ise lääneriikides ega soovi sealt lahkuda. Kui idamaal on rahvaid, kes soovivad oma territooriumil elada lääne mõistes aegunud elukorralduse tingimustes, võivad nad seda teha, kuid seejuures tuleks ikkagi järgida üldtunnustatud inimõigusi ja  rahvusvahelise suhtlemise standardeid. Aegunud normide eksportimine terrorismiõuduste vahendusel on aga igal juhul taunitav. Terrorismile toetuval ühiskonnal ei ole perspektiive, kuid see ei tohi jääda vaid lohutuseks või loosungiks. Milline peaks aga olema diplomaatiline paindlikkus, kompromisside kunst ja selgitustöö tarkus, et maailm võtaks suuna üksteisemõistmisele ning tegusale koostööle suunduks?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming