Kas Eestis on võimalik teha tipptasemel sotsiaalteadust?

Rein Müllerson

Grantidega finantseerimine on meie ühiskonnateaduse arengule kaasa aidanud, kuid see mudel surub teadustegevuse ka võrdlemisi kitsastesse piiridesse.        Loodusteadustes on mitmeid tegevusalasid, kus eestlased on – ja mitte ainult enda arvates – maailma või vähemalt Euroopa tasemel. Olles pikka aega akadeemiliselt tegelenud rahvusvahelise õiguse ja poliitikaga, neist viimased kaks aastat Eestis, pean kurbusega nentima, et sotsiaalteadustes on niisuguse taseme saavutamine peaaegu välistatud.  Teadus on vabalt ja kriitiliselt mõtlevate andekate uudishimulike inimeste tegevuse tulemus. Intellektuaalne vabadus ja arvustav mõtlemisviis eeldavad sõltumatust, kusjuures mitte ainult riigi ja partei, vaid ka tellija soovidest ja eelistustest. Niisugust vabadust ei saa  olla, kui teadustegevust rahastatakse peamiselt grantide kaudu. Selline finantseerimine on meie teaduse, sh ühiskonnateaduse, arengule kindlasti kaasa aidanud, kuid see mudel surub teadustegevuse ka võrdlemisi kitsastesse piiridesse.    

   

Bürokraatia sööb aja 

Grantide taotlemisele ja sellega kaasnevale aruandlusele kulub kohutavalt palju aega ning energiat. Põhiline probleem on aga selles, et põhjapanevate küsimuste tõstatamine ja nendele lahenduse otsimine on sfäär, kus ainult need vähesed, kes sellega tegelevad, ongi kompetentsed. Tippteadus on nagu pimeduses  heinakuhjas nõela otsimine. Ainukeseks valguskiireks on mõtleja hallid ajurakud, ka juhus ja õnn mängivad suurt rolli. Ei ole välistatud, et töö võib täielikult hukka minna. Tingimata positiivse tulemuse nõudmine võib viia selleni, et resultaate moonutatakse, surutakse need olemasoleva või parasjagu eelistatud paradigma või kontseptsiooni raamidesse. Ei ole suurt lootust, et need, kes granditaotluste üle otsustavad, annavad uurimisraha  lahkamaks probleeme, mille lahendamise vajadusse nad ei usu ja millele isegi lahenduse leidmine on kahtlane.       

Schopenhaueri märkusel, et iga tõde läbib kolm staadiumi: esmalt peetakse seda naeruväärseks, teiseks kohtab see vihast vastupanu ja kolmandaks peetakse seda enesestmõistetavaks, on sees sügav tõetera. Grantide saatuse üle otsustajad soovivad positiivset ja kiiret lahendust konkreetsele küsimusele, s.t paremal juhul rakendusteaduslikule, aga mitte  teaduslikule probleemile. Nad annavad uurimistoetuse teemadele, mis juba saanud või saamas enesestmõistetavaks. Miks anda grant teemadele, mis tunduvad naeruväärsed või kutsuvad esile vastuseisu?       

Ma ei kutsu üles teaduse rahastamise süsteemi radikaalsele muutmisele sotsiaalteaduste valdkonnas, kuigi mõningad muudatused oleksid vajalikud. Teadust, sh ka tippteadust, saab teha ilma grantideta. Olen seda ise  teinud ja inertsi mõjul jätkan seda. Grante olen taotlenud ja saanud vähe ning ükski neist ei ole lõppenud raamatu avaldamise või tulemusega, mida ma ise tõsiteaduseks pean. Tavaliselt on grandi tagajärjeks olnud mõned konverentsid ja lõputööks kollektiivne raamat ettekannete põhjal.       

Nagu loodusteadustes on ka sotsiaalteadustes põhjapanevad uurimistööd ja praktilised või rakenduslikud uuringud, s.t on olemas fundamentaalteadus ja rakendusteadus.  Mõlemad on ühtmoodi tarvilikud ja olulised. Rakendusteadustega tegeldakse kindlasti rohkem ja see on ka õige. Aga rakenduslikke eesmärke taotlev teadus ilma teoreetilisi aluseid andvate töödeta, mis peavad inspireerima ja suunama rakenduslikke uuringuid, lakkab olemast teadus. Sellest saab enamikul juhtudel olemasoleva kommentaar, kus kui mitte just olemasolevat ei õigustata, siis vähemalt aktsepteeritakse seda kriitikavabalt. Näitena võin  tuua mitme seaduse kommentaarid. Need on vajalikud ja aitavad praktikuid, aga see ei ole veel teadus. Paremal juhul on tegemist sellega, mida teadlased teevad teaduse kõrvalt.     

Grantide taotlemise üheks tingimuseks on võrdlemisi suure team’i olemasolu. See on õigustatud loodusteaduste ja vahest ka rakendusteaduste puhul sotsiaalvaldkonnas. Kui ma aga vaatasin neid ridu kirjutades üle õla oma raamaturiiuli poole, leidsin isegi enda üllatuseks,  et mõnest sajast raamatust minu selja taga on vaid kaks kollektiivset tööd, kusjuures üks on mulle autorite poolt kingitud ning veel lahti tegemata. Sotsiaalteadustes, vähemalt tipp- ja fundamentaalsetes teadustes, Ilfi ja Petrovi, rääkimata kambakast, tavaliselt ei tehta. Oma rohkem kui 14 000 aastat hõlmavas mahukas raamatus „Miks Lääs siiamaani valitseb” („Why the West Rules – for Now”), märgib Ian Morris, et „interdistsiplinaarne, ühe autori  meetod on vist halvim viis kirjutada sellist raamatut.” Kuni me oskame otseselt võrgustada ainult oma arvuteid, mitte ajusid, on uurija aju ainuke uute ideede generaator. Tihti tänavad autorid oma õpilasi ja kolleege, kellega nad oma mõtteid lihvivad ja kellelt inspiratsiooni saavad. Tavaliselt kasutatakse teadusassistentide abi, kellele avaldatakse tänu ja kellele ka nende töö eest makstakse.   

Olen mitu korda kuulnud meie noori ühiskonnateadlasi (enamikus doktorandid) kurtmas, et nad on leidnud huvitava teema, millele võiks isegi Euroopa raha taotleda, aga nad kardavad, et kui nad sellise teemaga liiga  vara välja tulevad, siis võib keegi, kes virgem või katlale lähemal, teema ära näpsata. Teiseks peljatakse, et teema arendamine võib suure tõenäosusega viia järeldusteni, mis on vastuolus meie ühiskonnas domineerivate arusaamade või huvidega. Sellised hirmud peaksid panema muretsema. Esiteks, see tähendab, et uurimisteemad on pinnapealsed, mitte sügavad ja kontseptuaalsed (muidu ei saaks keegi teine neid varastada); teiseks, kaaluka teaduse  (isegi rakendusteaduse) tegemise asemel jahitakse grante ja kolmandaks, noore teadlase akadeemilisele vabadusele paneb piirid kartus, et ühiskond teda ei mõista, saab temast valesti aru või paneb ta põlu alla.       

On loomulik, et tõsisest teadusuuringust tulenevad järeldused (vähemalt esimese lähenemisena) ei ole kõikidele arusaadavad  ja vastuvõetavad. Sotsiaalteaduste valdkondades kõigutavad need suure tõenäosusega ühiskonnas valdavaid vaateid ja pole meeltmööda võimuhoidjatele. See on ka akadeemilise vabaduse garanteerimise küsimus, mis on palju laiem kui grantide probleem. Et meie noored talendid ei läheks välismaale mitte ainult paremat palka otsima, vaid ka akadeemilist vabadust nautima, peame soodustama mitmete akadeemiliste koolkondade arengut  Eestis, viima bürokraatia osa akadeemilises elus nii väheseks kui võimalik. Teadlase lojaalsus teadlasena tähendab ustavust ainult tõele, nagu tema ise seda näeb.       

Vormi tähtsus kasvab siis, kui sisu on kehv         

Olen kindel, et vähemalt ühes asjas on kõik teadlased üksmeelsed. Meie kõrgharidus ja teadus on kohutavalt bürokraatlikuks muudetud – vormi sees ei leia sisu enam üles. Mul on endalgi raske näiteks oma magistriõppeprogrammis igasuguste sisendite, väljundite, eesmärkide jne hulgast üles leida see, mida ma  tudengitele õpetama pean. Kui ma ETISes märkisin ära oma viimase nn 1.1 artikli (veel üks bürokraatlik jaburdus), siis mõni kuu hiljem avastasin, et seda artiklit ei olnud TLÜ bürokraadid kinnitanud, sest ma oleksin pidanud esitama ka kirja, kust on näha, et mu artikkel on avaldatud. Sellest, et see Oxfordi ülikooli kirjastuse ajakiri on internetis saadaval ja kõik võivad seda artiklit näha (lugeda saab kahjuks ainult raha eest), ei ole küllalt. Veel ühte paberit on  vaja! Bürokraatlike meetmetega me võib-olla tõesti hoiame ära šarlatanide või kirjaoskamatute aferistide sattumise teadusesse, aga me peame endale aru andma, et sellega paneme pidurid peale ka teadusetegemisele.     

Liberaalse Inglismaa kõrval tundub meie  ületähtsustatud formaalne asjaajamine eriti valusana. Kui mind Kuningliku kolledži professoriks valiti, ei küsitud minult isegi kõrghariduse dokumente, rääkimata doktorikraadist. Raamatutest ja reference’idest (mida võetakse väga tõsiselt) oli komisjonile küllalt. Meil võib-olla tõesti nii lihtsalt asju ajada ei saa, aga vormi tähtsus kasvab siis, kui sisu on kehv. Kui kvaliteet ei vasta nõuetele, võib hea aruanne olla kompensatoorne.  Iga aastaga räägitakse meil üha rohkem nii teaduse kui ka kõrghariduse rahvusvahelistumisest, kuigi enamik grante sotsiaalteaduste valdkonnas on nn „Eesti-kesksed”. Rahvusvahelisuse mõiste loodus- ja täppisteadustes on kuidagi iseenesest mõistetav: inimene ei ole teadlane, kui tema uurimistöö ja selle tulemused on tuntud ja tunnustatud ainult Eestis. On selge, et loodusteadustes mingit Eesti- või Soome-keskset teadust ei  saagi olla. Loodusteadlane uurib üldist või ühist mateeriat ja kui ta midagi oma valdkonnas avastab, siis peab tema avastus paika nii Eestis kui ka Hiinas. 

Ühiskonnateadustes on asjad teistmoodi. Esiteks, seal ei ole seadusi, paremal juhul on olemas seaduspärasused. Teiseks, ühiskond on igal pool erinev ja see, mis pädeb ühes ühiskonnas, ei kehti tingimata teises. Seepärast  on ühiskonnateadustes võimalikud järeldused, mille kohaselt see, mis on õige Eestis, võib olla hukatuslik Afganistanis ja vastupidi. President George W. Bushi suurim viga ja Ameerika tragöödia oli just selles, et Bush tõenäoliselt uskus siiralt, et ameeriklastele enesestmõistetav tõde on tõde ka kõikidele teistele rahvastele. 

Olgugi et eri ühiskonna uurijad jõuavad sageli erisuguste järeldusteni, sest nende uurimisobjektid erinevad, on ka siin hoiatus vajalik. Mõistagi on eesti keele ja kultuuri uurimine oma olemuselt Eesti-keskne, ehkki ka siin ei pruugi asi nii lihtne olla. Seymour Martin Lipset on märkinud, et uurija, kes tunneb  ainult ühte ühiskonda, ei tunne ühtegi ühiskonda. Paul Ariste, kes valdas paljusid keeli ja oli ühtlasi nende uurija, s.t keeleteadlane, ei uurinud sugugi ainult eesti keelt, vaid oli ennekõike fennougrist (grante tal vist ka ei olnud).       

Teistes ühiskonnavaldkondades on teadus veelgi vähem ühe ühiskonna keskne. Kui võtta minu kolleegid õigusteadlased, siis ei tegelda kuskil ainult oma riigi või ühiskonna  probleemidega, olgugi et ka nendega. Teadlastena käsitlevad nad neid keerulisi küsimusi, mis kerkivad üles kui mitte just igas ühiskonnas, siis vähemalt paljudes. Eks seepärast pole võrdlev õigus mitte ainult võrdlevaks meetodiks õiguse uurimisel, vaid ka kõikides ülikoolides omaette akadeemiline distsipliin. Globaalses maailmas peavad nii õigusteadlased kui ka praktiseerivad juristid tundma ennast koduselt mitmes õigusruumis.  Veel enam käib see väide majandusteadlaste kohta.       

Fundamentaal- ja tippteadus on sotsiaalvaldkonnas ainult rahvusvaheline. Üksnes siis, kui avatakse oma tööd kolleegidele tervest maailmast, saab inimene teadlaseks. See muidugi eeldab kirjutamist inglise keeles, aga ka tööde avaldamist maailmakirjastustes. Tänapäeval aitab muidugi ka internet ja  isegi blogid. Olen näiteks Jaan Kaplinski veebipäevikust noppinud rohkem väärtuslikke mõtteid ühiskonnateaduste valdkonnas kui paksudest professionaalsetest raamatutest. Vaba, andekas, uudishimulik ja kriitiliselt mõtlev inimene saab ka grantideta hakkama. Kõik eelnev võib tunduda väga pessimistlik, aga on ka häid uudiseid. Erinevalt looduteadustest ei ole teooriauuringud sotsiaalvaldkonnas nii kulukad. Teadlasel on vaja, et  ta palk, näiteks ülikooli professorina, lubaks tal normaalselt ära elada ja et tal jääks küllaldaselt aega teadust teha. Teaduse rahastamine ainult või põhiliselt grantide kaudu ei luba teha tippteadust ühiskonnateadustes. Võhikuna loodusteadustes julgen ikkagi välja öelda, et isegi seal ei ole grandid parim vahend põhjapanevate teadusuuringute tegemiseks, sest kes peale teadlase enda võib otsustada uuringu vajaduse üle. Uurimistoetuste  saatuse üle aga otsustavad bürokraadid, toetudes teadlastest kolleegide arvamusele, kes tihtilugu juhinduvad oma või oma koolkonna huvidest ja arusaamadest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht