Kas eestikeelne Arendt on ikka Arendti nägu?

Aro Velmet

Arendti traditsioone lõhkuv lähenemine frustreerib ja sunnib kaasa mõtlema ning omaenda lähtekohti üle vaatama kõik poliitilise mõttega kokkupuutunud. Hannah Arendt, Mineviku ja tuleviku vahel. Tõlkinud Liisi Keedus ja Ene-Reet Soovik, toimetanud Katre Ligi. Kujundanud Eve Kask. Ilmamaa, 2012. 392 lk. Alustada Hannah Arendti eesti keelde tõlkimist tema elu lõpukümnendil valminud esseekogumikuga „Mineviku ja tuleviku vahel” on ilmselgelt provokatiivne otsus. Kurjuse banaalsusest ja totalitarismi lätetest ei ole kaheksast „mõtteharjutusest” koosnevas kogumikus pealtnäha palju juttu. Provokatiivsus sobib siia konteksti aga hästi, sest traditsiooniliste mõttemallide eiramine ja hallolluse aktiivne, kuigi sageli ebamugav ergutamine on Arendti üks põhilisi tunnusjooni. Arendti kõige mõjukamad teosed on ilmselt „Inimolemise tingimused” („The Human Condition”), „Totalitarismi lätted” („The Origins of Totalitarianism”) ning ka väljaspool riigiteaduste ringkondi laialt tuntud “Eichmann Jeruusalemmas” („Eichmann in Jerusalem”), kust pärineb ka kuulus (ning sageli valesti mõistetud) termin „kurjuse banaalsus”. Loomulikult käsitleb Arendt oma põhiküsimusi – modernsuse probleem, poliitika roll ühiskonnas ning arutelu ja intellektuaalse tähtsus poliitilise vabaduse saavutamisel – kõigis oma teostes, sealhulgas ka „Mineviku ja tuleviku vahel”. Üldjoontes annab esseekogumik hästi edasi Arendti vaadete põhilise väärtuse nii erialasele kui üldhuvilisele lugejale: Arendti traditsioone lõhkuv lähenemine frustreerib ja sunnib kaasa mõtlema ning omaenda teoreetilisi lähtekohti üle vaatama kõik poliitilise mõttega kokkupuutunud. Arendti esseedest võib leida mõttekäike, millega liberaalse teooria pooldajad hetkega nõustuksid, aga ka selliseid, mis on pigem lähedased (neo)marksistliku ja kriitilise teooria järgijatele. Lõpuks leidub Arendti tekstides ka jooni (küll varjatumalt), mida võiks nimetada ka konservatiivseteks. Lühidalt: Arendt sunnib ennast aktiivselt lugema, kuna ta ei järgi ühtegi tuntud mõttemalli, vaid laenab kõigilt ning ühtlasi lõhub kõiki kivistunud mõtteviise.

Võtkem näiteks Arendti modernsusekäsitluse. Massiühiskonna kriitika, kultuuri muutumine tooteks, mille põhiline eesmärk on meelelahutus või hoopis tarbija sotsiaalse staatuse tõstmine (lk 248–253) kõlab tuttavalt igaühele, kes on tutvunud Frankfurdi koolkonna kriitiliste filosoofidega. Essees haridusest on keskendutud aga autoriteedi (järjekordne väga spetsiifilise tähendusega mõiste, mille arendtlikku tähendust oleks võinud näiteks joonealuse märkusena selgitada) kadumisele modernses ühiskonnas ning selle tähendusele poliitilise diskussiooni ning avaliku elu devalveerumise seisukohast, mis võib tunduda, sõltuvalt lugeja ootustest, kas konservatiivne või hoopiski liberaalne. Ühelt poolt kritiseerib Arendt nagu paljud konservatiivid pragmatistlikku ehk tegevusele orienteeritud pedagoogikat, traditsiooni, religiooni ja autoriteedi asendumist modernse ebakindlusega; teiselt poolt aga rõhutab avaliku ja erasfääri eraldatust ning poliitilise pluralismi olulisust, küsimusi, mis on liberaalses poliitikateoorias kesksel kohal. Niisiis, palju tuttavat, aga ootamatutes kombinatsioonides, mis ei võimalda kellelgi Arendtiga järele mõtlemata lihtsalt nõustuda.

Seda enam on oluline märgata esseekogumiku alapealkirja „Harjutusi poliitilise mõtte vallas”. Kontseptuaalse suletuse vältimine on Arendti mõtte üks põhielemente. Pluralism on poliitika põhiolemus ning see peegeldub ka Arendti esseedes. Tema modernsuse käsitlus ei ole üksnes pessimistlik vaid ka deklaratiivne ning generatiivne: modernsus, nagu kõik ulatuslikud muutused, käsitlevad endas ohte nii poliitilise praktika kui ka igapäevaelu jaoks ning Arendt teadis seda väga hästi – oli ta ju Teise maailmasõja õudustega isiklikult tuttav. Kuid see ei tähenda, et meil tuleks resigneeruda minevikuihalusse või konservatismi, vastupidi, Arendti mõtte keskmes on pideva poliitilise aktiivsuse, uuenemise ja diskussiooni vajadus. Küsimusele „mis on vabadus?” vastab Arendt, et vabadus on „tardumuse ja ettemääratud huku” vastand, „puhas alustamise võime, mis hingestab ja innustab kõiki inimtegevusi” (lk 205), tegutsemine, mis lähtub oma olemuses sellest, et „sündivus”, fakt et igal hetkel sünnib maailma tuhandeid veel sotsialiseerimata olendeid, muudab iga protsessi tinglikuks ja poliitilise diskussiooni abil muudetavaks. Reaalsuse, ka intellektuaalse reaalsuse tinglikkus ning inimeste võime oma reaalsust taasluua on kindlasti mõte, millele peaaegu iga mõtleja võib teoreetilisest suundumusest hoolimata alla kirjutada. Eriti, kui meeles pidada, et ka selle veendumuse esitab Arendt provokatsioonina, millele võib ka vastu vaielda.

Aga ikkagi, see esialgne provokatsioon, otsus tõlkida kõigist Arendti teostest eesti keelde esimesena just nimelt „Mineviku ja tuleviku vahel”. Kriitilise meelega lugeja võiks siinkohal välja tuua kaks probleemi: esimene neist puudutab Arendti mõistmist, teine tema teoste kasutamist. Alustagem mõistmisest.

Esseekogumikega nagu loengusarjade ja intervjuudegagi kaasneb paratamatult lihtsustamine ja skemaatilisus: loogikat, mida monograafia vormis annab peaaegu piiramatult arendada, nüansseerida ja kvalifitseerida, ilma kadudeta esseedeks ei tõlgenda. Eriti problemaatilised on klassikute hilised esseekogumikud („Mineviku ja tuleviku vahel” avaldati 1961. ja täiendatult 1968. aastal, seitse aastat enne Arendti surma), kuna küpse ja kristalliseerunud mõttemaailmaga filosoofid võivad kasutada väga spetsiifiliste tähendustega termineid, mida alati ei seletata. Lugejale, kes alustab Arendtiga tutvumist sellest esseekogust, võib näiteks teose esimese essee Marxi kriitika tunduda lihtsustav ja Marxi positsiooni karikeeriv. Arendt ei selgita oma terminoloogiat: mis vahe on „tööl” ja „tegutsemisel” (action), jääb selles essees lugeja mõistatada. Loomulikult kumab kogu essee tagant Arendti filosoofilisim teos „Inimolemise tingimused”, mille keskmes on tegeva elu (vita activa) lahkamine, ning selle komponentide, tootva töö (labor), loova töö (work) ning tegutsemise (action) lahkamine. Kuna Arendt opereerib nende eristustega kogu teose vältel, on need terminid teose mõistmiseks kriitilise tähtsusega – ometi leiab ülevaate „Inimolemise tingimustest” alles teose järelsõnast. Niisiis, puhtalt esseedele toetudes ei jää arusaam Arendti loogikast mitte ainult skemaatiliseks, vaid sageli lihtsalt ebatäielikuks, kuna lugejal puudub kontekst, mille abil tajuda, milliseid termineid kasutab Arendt n-ö tavatähenduses ning millised on võtmeterminid.

Siit ka teine probleem: mõelgem, kes on „Mineviku ja tuleviku vahel” kõige tõenäolisemad lugejad. Eeskätt ilmselt filosoofia, sotsioloogia, riigiteaduste ja ajalooteaduste tudengid, lisaks ehk lihtsalt laia silmaringiga intellektuaalid. Öökapiraamatuks „Mineviku ja tuleviku vahel” ei sobi (ja miks peakski?). Mida võiks ühelt konkreetset mõtlejat tutvustavalt teoselt oodata? Mitte ainult ülevaadet filosoofi intellektuaalsest panusest vaid ka hea lähtepositsiooni andmist teooria rakendamiseks, akadeemilisse arutellu sisenemiseks. Teisisõnu: Arendti lugeja ei peaks raamatut käest pannes mitte lihtsalt aru saama, miks on tegu poliitikateooria klassikuga, vaid olema relvastatud infoga, mille abil mõista ning kriitiliselt lahata teisi tekste, milles on Arendti mõtteistlähtutud, neid kritiseeritud või edasi arendatud.

Hea näide kontekstitundlikust valikust on Michel Foucault’ teosed: 2005. aastal tõlgiti nii „Seksuaalsuse ajalugu” kui ka „Teadmiste arheoloogia” (varem oli tõlgitud „Hullus ja arutus” ning valik esseid kultuuriajakirjades). „Seksuaalsuse ajalugu” on hädavajalik teos ükskõik millise soouuringute valdkonnaga tutvumiseks ning „Teadmiste arheoloogia” aitab mõtestada peaaegu kõiki teisi Foucault’ kirjutisi. Tõlketeoste valik peegeldab Foucault’ vastuvõttu akadeemilises maailmas, mistõttu on nende teoste kasutegur erakordselt suur: närinud ennast läbi emakeelsest Foucault’st, on lugejal lihtsam opereerida võõrkeelsetes tekstides, kus „diskursusi” ja „võimutehnikaid” lendab vasakult ja paremalt. Loomulikult ei peaks retseptsioon olema tõlgitava teose valikul kõige olulisem tegur, aga abi on sellest kindlasti.

Kuna Foucault juba jutuks tuli, siis meenutagem, et „Avatud Eesti raamatu“ sarjas on ilmunud ka üks Foucault’ esseede ja intervjuude kogumik “Teadmine, võim, subjekt”, koostajaks ja kommenteerijaks Marek Tamm. Tänu heale toimetajale ja ajastusele on kogumik õnnestunud: see annab hea ülevaate Foucault’ mõtte arengust, järelsõna osutab nüanssidele, mis võiksid esmalugejal märkamata jääda, ning Foucault põhitekstide eestikeelne olemasolu tähendab, et ka süvenenum lähenemine on võimalik. Arendti puhul on olemas väga hea järelsõna, põhiteosed aga puuduvad.

See viga kindlasti tulevikus parandatakse ning võib olla kindel, et konteksti ja täpsustused leiab eestikeelne Arendti-huviline senikaua kas järelsõnast või saab õppejõu käest. Saan aru, et kultuurkapital ei ole kummist ning et esseekogumike avaldamine annab kõige laiema pildi mõistliku hulga eurode eest. Ometi tuleb mul ikka ja jälle meelde, kuidas minu huvi Arendti vastu äratas just nimelt ülikoolis „Totalitarismi lätete” kolmanda osa „lahtipakkimine” ning süvenemine ühe küsimuse analüüsi, mida „Mineviku ja tuleviku vahel” esseeformaat pole võimaldanud. Tasub mõelda, kas saaks ka teisiti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming