Kas Eesti vajab vahetust? Kas Eestis on vahetus võtta?

Sirp

Parteide vahel valides tuleb eelistada neid, mille avalik toetus on kõige suurem; millised need parteid on, selgub küsitlustest. Pole tähtis, kes küsitluse korraldas ja kes rahastas – suuremaid parteisid toetatakse alati kõige rohkem. (Hasso Krull)      Riigikogu valimised ei ole enam mägede taga ning näib tõenäoline, et valitsevad erakonnad  võivad võita ka ees ootavad valimised. Ja seda silmatorkavast majanduslangusest ja tööpuudusest hoolimata. Sirbis mõtiskletakse selle üle, kas siin taga on Reformierakonna ja IRLi sisuline tugevus, mida tuleb tunnustada kõigile hädadele vaatamata, nende suutlikkus retooriliselt ja näivalt ennast hästi välja mängida või lihtsalt vähegi tõsiselt võetava alternatiivi puudumine. Samuti huvitab meid, kas reformierakondliku dominandi kestmisega Eesti poliitikas kaasneb pigem süvenev stagneerumise oht või annab nende jätkuv püsimine valitsuses tunnistust erakonna silmapaistvast sisulisest muutumisest ja arenemisvõimest.  Kersti Kaljulaid :

 

Valitsus ise ilmselt turustab oma püsimise seletusena heameelega seda, et nii kehvades valitsemise (loe – jaotamise) oludes polegi rohkem kangelaslikke huvilisi. Olulisem on siiski, et erinevalt  eelmisest kriisiperioodist 1990. aastate lõpul on meil küllalt tõhus sotsiaalsete garantiide süsteem – automaatsed stabilisaatorid ei stabiliseeri mitte ainult majandust, vaid ka inimeste enesetunnet päris pika perioodi jooksul. Eiki Nestor ja teised vanad sotsid on tugevasti süüdi, et meil on nii abivalmis riik. Niisiis on sotsidel oma rollgi selles, et Ansipi valitsus püsib. Eestlane ei ole mitte ainult kannatlikum kui kreeklane, eestlane elab läbi ka oma ajaloo  jõukaimat majanduskriisi.     

Reservide kogumise eest tuleb tunnustada kõikide kassade haldureid ja natuke ikka ka nende üle järelevalvet teostanud ministreid, kusjuures mitte ainult praeguse valitsuse omi.  Aga fakt on, et valitsus on suutnud noateral hästi käia: pensionid ei ole langenud, töötud saavad endiselt toetust, emapalk hoiab väikelastega naiste sissetuleku kriisieelsel tasemel. Riskirühmad söönud, eelarve ka terve. Täiendava kingitusena said kõik kodulaenu võtnud pered tagatise, et krooni ei devalveerita, ehk likvideeritud sai üks peamisi keskklassi elujärge ohustavaid struktuurseid riske. Lisame siia veel nooremapoolse eestlase omaduse  toetada valimistel neid, kes soosivad ühiskonna jõukamat osa, kelle hulka isegi ükspäev loodetakse kuuluda, ja saamegi enam-vähem aru, miks see valitsus pole kriisis räbalateks kulunud.       

Kriitiline hetk oli kahtlemata sotside lahkumise aegu, mil vahetu olukorra Toompeal stabiliseerisid rohelised ja ülejäänuga sai valitsus ise hakkama – näidates, et kriisis hoitakse nina korralikult vastu lainet. Valitsus ei ole kordagi paistnud peata, valitsus on alati teadnud, mida teha homme ja järgmisel aastal. Ajakirjanike narritud peaministri kindel, kuid muutlik meel mängib siin kindlasti rolli. Euroopa on ses kriisis näinud näost valgeid valitsusjuhte pateetiliselt palumas rahvast oma maa ja rahva tuleviku nimel – meil pole midagi sellist olnud. Ikka asjalikult, päev korraga, laekuv või laekumata jääv kroon korraga, nii ta on läinud. Praegusele valitsusele ennustab see valimisteks ainult head. Suurt ideed pole? Valimiskampaania ajaks pole kriis veel möödaski, nina vastu lainet ja päev korraga taktika toimib. Pealegi ettevõtjad juba räägivad, mis uusi  ja nutikaid mõtteid neil leidub, ja leidub neile mõtetele riigi tugegi. Suuri rahalisi lubadusi pole? Mis me sellest võitnud oleksime, kui Savisaare lubadus riigitöötajate palku mitmekordistada oleks ellu viidud, võime vaadata Ungari ja Läti näitel. Reiljanlikult laenu võtta ja kogu Eestit korraga valmis ehitada ka ei lubata? Eurorahaga püsivad kopad töös vähemalt kuni 2015. aastani, mil lõpeb praeguste tõukefondide raha. Nii saame päris mõistlikus  tempos infrastruktuuri juurde. Uued rongid ja bussid tulevad, küllap õnnestub uued lennukid ka kuskilt saada, Konkurentsiamet keerab veel enne valimisi mõnegi monopoli rahakraanid koomale. Rõõmu on juba praegu nii palju, et katsu märtsini meeles pidada. Endiselt on puudu head haridus- ja innovatsioonipoliitika pakkumised, aga need pole ka kunagi mingid häältetoojad teemad olnud.     

Ja lõpuks – valimistel väljapaistmiseks tuleb vastanduda. Ansipil ja Laaril on hirmsasti vedanud. Võrdluseks Stenbocki tegemistele etendatakse Tallinnas teist mudelit: mõistlike  investeeringute asemel kunstlikud töökohad ja otsetoetused valitud sihtrühmadele, lõhkine eelarve ja virin nende üle, kes on „meie vastu”. Polegi nagu midagi lisada või kui, siis ehk seda, et IRL peab leidma võimaluse rahvale meenutada, et Ansipi valitsus on siiski kahe partei koalitsioon.     

Indrek Neivelt :

Eks me kõik kujuta ette, et varsti algavad kampaaniad à la „rohkem raha” või „parem elu kõigile”. Meil on täna palju probleeme, alates tööpuudusest kuni hariduseni, aga peamine mõtlemise koht on aste kõrgemal. Küsimus on, mis saab Euroopa Liidust? Kevadiste abipakettidega  võideti aega ja praeguseks on kõigile selge, et nii enam edasi ei saa. Sisuliselt on EL praegu teelahkmel: kas suurem tsentraliseerimine ehk siis Euroopa Ühendriikideks muutumise suunas liikumine või lagunemine.     

Et EL tulevikus koos püsiks, on vaja rohkem  kooskõlastatust ja tsentraliseeritust. Mõnede arvates peab see piirduma vaid riikide eelarve kooskõlastamisega ja reeglite täitmata jätjatele karistuste määramisega. Teised jällegi tahavad, et maksupoliitika oleks ühtne ja riikide laenamine oleks tsentraalne. Suure tõenäosusega leitakse nende ettepanekute vahel euroopalik kompromiss. See võib aga näiteks tähendada, et maksupoliitika ühtsustatakse ning riikide eelarve läheb Brüsselis kooskõlastamisele  vms. Maksupoliitika ühtsustamine tähendab tõenäoliselt astmelise tulumaksu sisseviimist ja samuti ettevõtete tulumaksuvabastuse lõpetamist. Selline stsenaarium tundub üsna tõenäoline.     

Eesti on nüüd EL is ja teistes vahvates liitudes. Praegu on see aeg, mil peaksime enda käest küsima, mis saab meist siis, kui EL peaks lagunema. Kui kaugele oleme me nõus EL föderatsiooniks muutumisel minema? Aga siis, kui alternatiiviks oleks liidu lagunemine ja uute liitude tekkimine? Kui oleme nõus sellega, et halvim oleks liidu lagunemine, siis peaksime  täna aru saama, et selle hinnaks võib näiteks olla astmelise tulumaksu juurutamine ja muud muudatused maksudes. Ja teiste liikmesriikide võlakohustuste garanteerimine. Ehk nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, võib üsna vabalt juhtuda, et valimised võidab Reformierakond, kes mõne aja pärast toob maale astmelise tulumaksu.     

Mis puudutab kohalikku elu, siis arvan, et kriisi ajal on valitsus käitunud üsna tublisti. Arvestades, et poliitikute eesmärk on ka olla populaarne, siis on olnud tegutsemine üllatavalt hea. Suuri vigu tehti varem: 2006. ja 2007. aastal. Siis kui erasektori laenu kasv oli aastas 30% SKTst. Aga ka siis oli keskpanga tegematajätmine suurusjärgu võrra suurem valitsuse  omast. Ja kokkuvõttes on olnud meil poliitika, mis on tsükleid võimendanud ehk mõnes mõttes absurdne olukord: oleme Euroopas esirinnas majanduse kukkumise ja tööpuuduse osas ning samal ajal valitsuse tööga rahul ja ütleme, et midagi oluliselt teisiti poleks saanud teha. Aga suured vead, nagu juba väitsin, tehti mitu aastat tagasi. Poolteist aastat tagasi meil väga palju valida enam ei olnud. Minu arvates oli näiteks käibemaksu tõstmine langeva tarbimise  tingimustes viga. Samuti ei ole üldse loogiline, et Eesti on ühe suurima töötusega riik Euroopas, aga samal ajal Töötukassa reservid kasvavad! See tähendab, et jooksvalt maksavad ettevõtted raha rohkem, kui töötutele kulub. Kui me poleks makse tõstnud ja töötud saaksid rohkem riigilt raha, oleks ilmselt ka majanduslangus väiksem olnud. Aga siis poleks me eurot saanud ja nii selgelt teistest eristunud. Seega ei ole siin kindlasti ühest  tõde. Kokkuvõttes on viimase pooleteise aasta jooksul tehtud üsna õigeid otsuseid, eriti võrreldes varasema ajaga. 

Valitsuserakonnad on populaarsed ilmselt ka seetõttu, et puudub tõsiselt võetav alternatiiv. Valitseb suur ideede puudus. Samuti ei ole näha, et kusagilt tuleks uus energiline ideedest tulvil inimene koos oma kaaskonnaga, kes tahaks midagi ära teha ja ka suudaks midagi ära teha. Seda kahjuks ei ole. Uute ideede puudumine on seetõttu, et on uute liidrite põud. Arvan, et on hea, kui meie poliitikutel on hea  isiklik kontakt Euroopa tähtsamate riigijuhtidega ja tipp-poliitikutega. See aga eeldab, et valitsus on stabiilne ega vahetu tihedasti. Ja midagi ei ole teha – esimesed kaks-kolm aastat lähevad kõigil ameti õppimise peale. Meil võiks olla kirjutamata reegel, et peaministriks ei saa enne, kui oled töötanud ministrina vähemalt kolm aastat. Kui vaadata meie peaministreid, siis tuleb tunnistada, et suurema kogemusega peaministrid on jätnud alguses palju kindlama  mulje ja on teinud vähem vigu.     

Raul Eamets :

Reformipartei on olnud järjest võimul üle viie aasta ja valitsuskoalitsioonis üle kümne aasta, juurutades palju uusi asju meie valitsemisning  poliitikakultuuri. Näiteks koalitsioonikokkulepped. Reformipartei valitsemise ajal on parlamendi osatähtsus silmanähtavalt vähenenud ja valitsemise efektiivsus tõusnud. Siit jõuamegi suhteliselt keerulise dilemma juurde: kas demokraatia või efektiivsus, kas kõigi osaliste (k.a opositsioon) arvamuse ärakuulamine ning arvestamine, mis teeb otsustusprotsessi pikaks ja vähe-efektiivseks, või parlamendi kummitemplistumine, kus rahvaesindajatel  jääb üle varem otsustatud asjad enamushääletada. Mis on parem? Demokraatia jüngrid tahaksid esimest varianti, efektiivsust taga ajavad majandusinimesed ilmselt eelistaksid teist. Seni on viimaste sõna peale jäänud. Või võtame teise valiku. Meil sõlmitakse koalitsioonikokkuleppeid, kus kõik olulised punktid kirjas, mida peaks järgmise valitsemisperioodi jooksul tegema, ja mis sünnib intensiivse poliitilise lehmakauplemise tulemusena.  Samas tekib olukord, et kui midagi (näiteks haldusreform) koalitsioonikokkuleppest välja jäetakse, siis seda ei ole olemas. Tundub, et see dokument asendab meil aeg-ajalt konstitutsiooni. Vastandina võiks teiselt poolt ju olla pikaajalised strateegilised kokkulepped, mis kehtiksid üle valimisperioodide ja põhineksid kõigi poliitiliste jõudude konsensusel. Ega ühest vastust ei olegi, kumb on parem. Vaatame, mida me oleme kümne aastaga  saavutanud. Majandus on kasvanud väga kiiresti, selles ei ole mingit kahtlust. Kui olime kümme aastat tagasi jõukuselt (SKT inimese kohta) 30–35% peal EL i vanade liikmesriikide tasemega võrreldes, siis vahepeal jõudsime üle 70% piiri. Tõsi, viimased aastad on toonud väikese tagasilanguse. Eesti oli kõige kiirema majanduskasvuga riik Euroopa Liidus. Majanduskriisi tingimustes õigustas ennast efektiivsusel põhinev poliitika: suutsime eelarvet kärpida,  hoolimata sellest, et valitsus natuke katki läks. Lõpptulemusena liitume ju eurotsooniga! Kõik majandustegelased (v.a Indrek Neivelt) on ühest suust kinnitanud, et eesmärk pühitseb abinõu ja et see on väga oluline ning positiivne samm meie riigi ja majanduse arengus. Ka pensionärid on üldiselt rahul, sest suure kärpimise tuhinas pensionid isegi tõusid natuke. Karmikäeline tegutsemine pronkssõduriga viis RP reitingu enneolematusse kõrgusesse ja  vahepeal läksid koos sellega ka kohapealsetel valitsejatel jalad maast lahti. Kriis tõi kõik sõbralikult maa peale tagasi. 

Aga mis on negatiivset? Meil on mitu Eestit: esimene ja teine, eestlaste ja venelaste Eesti, töötajate ja töötute Eesti, Võsa Peetri ja presidendi vastuvõtu Eesti jne. Põhjamaade mudel, mis aastakümneid iga põhjaeestlase jaoks suisa kööki läbi telepildi tuuakse, libiseb vaikselt meist eemale. Kolmas sektor on nõrk, solidaarsust on ühiskonnas väga vähe, samasugused on lood tolerantsiga – immigrantidest ei taheta midagi kuulda. Meie rahvaarv ei  suurene. Tööpuudus jääb meid kummitama pikaks ajaks, me ei tea täna, kust kümne aasta pärast elektrit saame, ning teadus vegeteerib üksikute säravate tippude najal ja arvelt. Nii on. 

Kas meil oleks vaja muutusi? Keeruline. Köögilaua taga on kõik tegijad: see valitsus ei ole hea, too minister on mühakas ja kohalikud omavalitsejad on saamatud. Aga kui valima minnakse, valitakse ikka samad näod ja parteid, usutakse ikkagi, et me saame kohe-kohe viie jõukama riigi sekka ja et reedeti ei pea enam makse maksma. „Haugi mälu” ei ole siinkohal kalanduslik termin. Ju siis nii peabki olema. Iga rahvas väärib oma valitsejaid ja  suurt pilti vaadates ei ole ju midagi halvasti, eriti veel, kui Lätiga võrrelda. Eurole üleminek andis väga kõvad plusspunktid. Olin kogu selle kärpekava ja eurole ülemineku suhtes suur pessimist, aga valitsuskoalitsioon tegi selle ära ja suur tunnustus neile selle eest! Tulemuseks on enam-vähem kindel võit järgmistel valimistel ja kõik jätkub ilmselt samas vaimus. Positiivne on ka see, et pikaajaline võimulpüsimine (mõnikord ei pea selleks isegi koalitsioonis olema) on lahendanud paljude rahvasaadikute materiaalsed probleemid ja nad ei pea enam niipalju muretsema selle pärast, kuidas igapäevane vorst leiva peale saada. Äkki hakkab riigimehelikkus kunagi era- ja ärikondlikest huvidest üle kasvama.       

Rainer Kattel :

Nietzsche kuulsat ideed, et absoluutselt kõik siin maailmas kordub võib võtta kui omalaadset moraalset imperatiivi. Kui kõik kunagi kordub, kas ei peaks me siis igat oma sammu väga tõsiselt kaaluma? Tänase seisuga näib Reformierakonna võit 2011. aasta riigikogu valimistel ja tänase koalitsiooni jätkamine üsnagi tõenäoline. Kas meid ootab tugeva rahvusliku värvinguga neoliberalismi igavene taastulemine? Kui jah, kas me siis ikka mõistame, mida me teeme?       

Kindlasti on euro tulek aidanud Reformierakonna populaarsuse kasvule kaasa. Samuti on valitsusele tugevasti kasuks tulnud teatavate neoliberaalsete majanduspoliitika aspektide süvenemine kogu Euroopas. Eriti olulised on olnud Kreeka jt euroala riikide fiskaalprobleemide valguses valitsuste eelarvekärped üle Euroopa. Eesti valitsus on siin väga oskuslikult ära kasutanud 2009. aastal läbi viidud eelarvekärpeid kui kogu Euroopale eeskujuks olevaid  fiskaalpoliitilisi samme. Tähelepanuväärselt on selline positsioon isoleerinud USA Euroopast, kuna Obama administratsioon ja seda toetavad teadlased näevad hoopis olulisemat rolli valitsussektori investeeringutel (ka siis, kui seda tehakse laenamise toel). Eestis on see aga kinnistanud viimase 15 ja enama aasta jooksul tekkinud arusaama, et meie iseseisvusperioodi majanduspoliitilistele valikutele ei ole alternatiivi. See on Reformierakonna  edu ja jätkuva populaarsuse tõeline põhjus. Ilmselt ei ole üllatav, et sellise mõttega tuli esimesena välja Margaret Thatcher. Tema kuulus lause „there is no alternative” on tuntud sama kuulsa lühendina – TINA. Reformierakond, aga samamoodi ka IRL on suutnud suurepäraselt TINAtada ja seda pole jäänud uskuma mitte ainult valijad, vaid ka suur osa meediast ja sotsiaalteadlastest (vähemalt kuni majanduskriisini).       

Tüüpiline vaidlus praeguse valitsuskoalitsiooni esindajatega või selle tippametnikega näeb välja umbes selline: igale kriitikale on kaks võimalikku vastust, kas TINA või et meil on  juba olemas poliitikameede (tüüpiliselt euroraha kasutamine) antud probleemi lahendamiseks. TINA väljendub selles, et kriitiku positsioon on automaatselt ideoloogiline ja selle all peetakse tegelikult silmas vasakpoolsust (või menševismi, nagu ütles Siim Kallas kevadel ühes oma kõnes).

Asjaolu, et probleeme juba lahendatakse, ei tähenda, et lahendused oleksid kuidagi tulemuslikud. Tegelikkus on vastupidine: terves reas sotsiaalteaduslikes uurimustes Eesti kohta väidetakse juba aastaid, et paljud olemasolevad poliitikameetmed ei toimi, nende administreerimine on ülimalt jäik ja kulukas. Tulemuseks on nii avaliku debati kui vähem avalike arutelude sisuline erastamine rahvusliku neoliberalismi poolt. Mõelgem näiteks  selle peale, kui mitmeid tõsiselt võetavaid alternatiive on tööpuuduse leevendamiseks arutatud. Tegelikkuses need puuduvad, sotsiaalsed töökohad on automaatselt naeruväärsed jne.       

Tõsiasi, et 1990. aastate algusest tehtud (majandus)poliitikale on alati olnud tõsiselt võetavaid ja enamasti sugugi mitte vasakpoolseid alternatiive (alates maksupoliitikast kuni iibetemaatikani) ei ole mitte ainult enamikule poliitikutele võõras, vaid seda väidet ei usu Eestis eriti keegi. Ometigi piisab võrdlemisi  pinnapealsest sotsiaalteaduse ja rahvusvahelise meedia tundmisest, et näha, kui palju võimalusi pakub majanduspoliitika, rääkimata teistest valdkondadest. Reformierakonna juhitava valitsuskoalitsiooni jätkamine ainult süvendab tänase (majandus)poliitika üheülbalisust ja valitsuse käitumine arvestab üha vähemate inimeste huvidega. Vaevalt et valijad tegelikult tahavad sellise olukorra igavest taastulemist.       

Mati Heidmets :

Toetust saab erakond, kes vajutab valija jaoks olulisele nupule. Eesti viimase aja poliitika suured teemad on seotud kuulumise ja kohanemisega.  Viisime ennast vastavusse EL i ja NATO standarditega, saime hakkama Schengeni ja euroruumi nõuetega, OE CD magustoiduks peale. Integreerumisel „struktuuridega” on Eesti olnud tubli, samas tuleb tähele panna, et asja tegelik sisu pole sageli mitte rõõm seesolekust, vaid paljude eesti inimeste alateadvust urgitseva julgeolekuhirmu maandamine. Iseolemise haprus on eestlase eksistentsiaalne mure, kas siis, kui seda välja ei öelda. Tundub,  et just kuulumise kaudu hangitud kindlustundest saab otsida sügavamaid põhjusi, miks valija praegusi võimumehi on eelistanud. Kuulumise nupp oli õige, kuna tõi turvatunde. Mis võiksid olla Eesti jaoks järgmised suured teemad, mille külge erakonnad saaksid ennast haakida ja valijate sümpaatia võita? Mulle tundub, et kindlus- ja turvatunde ihalus jäävad eesti valija mõttemaailma veel pikaks ajaks allhoovusena suunama. Kuna seda väljastpoolt  enam suurte sammudega juurde hankida ei saa, pöördub huvifookus paratamatult sissepoole. Küsitakse näiteks nii: kas me ise, riigi ja ühiskonnana, oleme piisavalt tugevad saamaks hakkama üha pragmaatilisemas ja karmistuvas maailmas?   

Eesti tugevuse diagnoos on meil kildude kaupa olemas ning ka teadmine, et trendid enamiku meie mureteemade puhul on liikumas, küll teosammul, aga siiski positiivses suunas: pole rahvastikuprognoos enam nii dramaatiline kui kümmekond aastat tagasi, keskmine eluiga kasvab, majandus elavneb ja  isegi haridusmaastik korrastub. Siiski on üks valdkond, kus arengusuund on juba mõnda aega olnud halb. See on Eesti-sisene diferentseerumine, erinevused nii elanike rühmade kui piirkondade vahel. Oleme jõudnud olukorda, kus erinevus Eesti rikaste ja vaeste piirkondade vahel on Euroopa kõige teravam, meie Gini indeks meenutab endiselt rohkem Venemaa kui Põhjamaade oma, ikka jookseb selge piir Eesti ühiskonna ja venekeelse kogukonna  vahel – aastast 2005 on Eesti kodakondsuse võtmine suurte hüpetega vähenenud. Arusaamatul viisil oleme Euroopa liidrid ka meeste ja naiste palgaerinevustes. Karmi klassifitseerimisega paistame silma hariduses: armastame eliitkoole ja paneme poole oma tudengitest täie rauaga maksma olukorras, kus ülejäänute kulud katab maksumaksja. Sisemise eristumise trend on tugev, eriti paistab see silma võrdluses ülejäänud Euroopaga, Põhjamaadest rääkimata. Eestit mõttetu killustumine nõrgestab ja uuristab meie turvatunnet. Kas võiks mõni erakond selle teema kilbile tõsta ja trendi peatamisega või isegi pööramisega hakkama saada?       

Teoorias võiks EL-i poolt selle aasta märtsis kokku lepitud kolmest suurest eesmärgist (tark, jätkusuutlik ja kaasav areng) kolmandasse panustamine olla Eestis ennekõike opositsiooni pärusmaa – neil sotsiaalne närv tugevam ja mõtlemine mitmekesisem. Vaevalt reformarid oma isikukeskset maailmapilt muudavad ja abstraktsetest ühishuvidest lähtuvalt  kellelegi (kas või joodikutele) piire seadma hakkavad. IRL -ile võiks ühiskonna tugevus ehk isegi peale minna, kuna aga nende hinge uuristab endiselt vene ora, siis vähemalt ühte liiki eraldusjoonte lõhkumine on selle seltskonna jaoks keeruline.       

Tegelikult arvan ma, et nii osutatud Eesti trend kui ka EL i kolmas eesmärk meie järgmiste valimiste teemaks ei saa, kuigi seda vääriksid. Kogu see eurooplaste kaasamisfilosoofia oma solidaarsuse, sallivuse ja võrdsete võimalustega on suure osa eesti valijate jaoks veel kauge ja segane mateeria. Seevastu selget hierarhiat ja nõrgemate väljakukkumist võetakse loomuliku asjana, nagu ka ääremaid ja eliitkoole, alamakstud naisi ja omas mahlas sebivaid venelasi. Siiani on koalitsioon vajutanud olulistele nuppudele ja seetõttu ka toetust saanud. Kuna lihtsad, väljast antud reeglitega kohanemist eeldatavad nupud on otsas ja uued alles tekkimas, siis on tulevik tume. Ka riigikogu uue koosseisu mõttes.       

Veronika Kalmus :

Reformierakonna populaarsuse mõningane tõus tänavuse aasta suvekuudel on kahtlemata paljuski seletatav euroeufooriaga, mida jagab suur osa oravate toetajaskonnast. Lisaks on euro tuleku näol tegemist ilmselge täidetud lubadusega ning Eesti valijale on meelepärane, kui millegi kohta saab tõepoolest rahuldustundega öelda: tehtud! Eesti erakondade viimaste aastate retoorika kõige pindmisi ja erksamaid kontuure vaadeldes näibki, et just reformarid on kõige paremini tabanud talurahva ja homo soveticus’e vaimse pärandi ühisosa eestlaste meelelaadis: pragmatismi, materialismi ja usu paremasse tulevikku. Viimase väljundiks poliitilise retoorika tasandil ongi konkreetsed, arusaadavad  ja hoomatavate tulemustega lubadused nagu liikmesus Euroopa Liidus ja NATOs, pronkssõduri teisaldamine või euro tulek. Isegi utoopilised ja üle jõu käivad eesmärgid („Viieteist aastaga viie rikkama riigi hulka!”) paigutuvad materialistlikult ja positiivselt mõtleva valija jaoks samasse tuttavasse ja atraktiivsesse tunnetuslikku skeemi.       

Abstraktsematel ja raskemini mõõdetavate väljunditega loosungitel, mis vestavad hoolivusest, jätkusuutlikkusest või paremast elukeskkonnast, on konkreetseid tähiseid või edetabelikohti sihtivate lubadustega  keeruline võistelda. Abstraktsete lubaduste täitmist on pragmaatilisel valijal ka raskem kontrollida, et saada tehtud valikute õigsusele kinnitust ja kogeda rahulolu. Seega põhineb Reformierakonna ja koos temaga paarisrakendis valitsusvankrit vedava IRL i suhteline populaarsus paljuski oma valijaskonna meele- ja mõtlemislaadi  arhetüüpide oskuslikul ärakasutamisel, nende retoorilisel taaskäitlemisel ja -tootmisel ning, tuleb tõdeda, ka lubaduste osalisel täitmisel. Samas tuleneb valitsevate erakondade suhteliselt kõrge toetusprotsent suures osas ka tõsiselt võetava alternatiivi puudumisest. Märkimisväärsel osal Eesti valijaskonnast on tulnud juba pikemat aega valida tohletanud õunte, mädanenud banaanide ja hallitanud  apelsinide vahel. Niisuguses olukorras puudub tervel kolmandikul valijatest puuviljaisu ehk poliitiline eelistus sootuks. Nagu näitas Indrek Tarandi edu Euroopa parlamendi valimistel, on suur osa elektoraadist valmis väljendama protesti seniste valikuvõimaluste vastu, haarates mis tahes värske ja paljutõotava kauba järele. Alternatiivi puudumisel valib õunaarmastaja aga siiski tohletanud ubina.   

Reformierakondliku dominandi püsimine Eesti poliitikas kätkeb endas küllaltki tõsist stagneerumise ohtu. Demokraatia elujõulisuse ja arengu pandiks on reeglina olnud poliitilise eliidi vaheldumine, vähemasti erakondade perioodilised vangerdused koalitsiooni ja opositsiooni  vahel. Tõsiselt võetava konkurentsi puudumisel on parima tahtmisegi korral raske pingutusis areneda, korduv valimisedu minimeerib kriitilise refleksiooni, vigade tunnistamise ja parandamise vajaduse. Alternatiivsete jõudude esilekerkimiseni jääb niisuguse vajaduse pidev meeldetuletamine üha enam kriitilise avalikkuse ja meedia kanda.   

Anu Toots :

Algul oli sõda, siis revolutsioon, seejärel reformid ja lõpuks mugavus. Niimoodi võib lühidalt markeerida Eesti poliitilise arengu fosforiidisõjast kuni tänaseni. Sõnad pole teadupärast  ainult tähemärkide kombinatsioon, need peegeldavad ka oma ajastu vaimsust ja hoiakuid. Miks fosforiidisõda ei saanud olla „Eesti loodusressursside jätkusuutliku ja energiatõhusa kasutuselevõtu riikliku tegevuskava kommunikatsiooniplaan”? Sest aeg oli teine, poliitikaväli ja habitus teistsugused. Revolutsioonid lõpevad kiiresti, sõjad ja reformid võivad aga pikalt vinduma jääda. Vahest isegi nõnda pikalt, et mälust kaob  teadmine, miks asi üldse ette võeti ja mis selle tuum pidi olema. Kui kasutan mõnel loengul või eksamitestis sõna „haridusreform”, läheb koolirahvas trotsi täis: mis pagana reform, mida te silmas peate? See on selline ehe nonsenss, kus sõna on hakanud elama oma, reaalsusest irdunud elu. 

Eesti poliitikas on „reform” olnud kümmekond aastat dominantne märksõna. Neli-viisteist aastat tagasi reforme tõepoolest tehtigi: omandireform, maareform, rahareform, pensionireform. Igaüks meist oskab neid siduda oma elukogemusega, neil on meie jaoks mingi reaalne (hea või halb) sisu. Viimastel aastatel,  ja sel aastal eriti, räägitakse usinalt kõrgharidusreformist. Ülikoolis töötava poliitikateadlasena, ei mõista ma, milles seisneb reform. Hunnik erisuunalisi ideid, uusi pabereid ja indikaatoreid ei anna veel reformi mõõtu välja, sest olemuslikud protsessid ei muutu. Selliseid näilisi reforme on viimastel aastatel mitmeid: näiteks digiretsept või sotsiaaltoetuste e-register STAR. Suured reformid nagu haldusreform, avaliku teenistuse reform, maksureform pole riigikogus tõsiselt päevakorda jõudnud. Miks?

Vastuse leiab Postimehe ühest Obama valitsemist käsitleva artikli pealkirjast – „Murrangulised rahandusreformid koguvad mõjukaid vastaseid”. Eestis on valitsev erakond, kes paradoksaalsel kombel kannab nime Reformierakond, heisanud Stenbocki majale mugavuslipu. Milleks koguda vastaseid ja seada löögi alla mõnusalt kõrge avalikkuse toetus? Kummalisel kombel  rahvale selline mugavuspoliitika meeldib. Kui võrrelda Eesti arengu põhinäitajaid teiste Euroopa riikidega, saab tõdeda ainult ühte: oleme taandarengu teel. Lõhe Euroopaga kasvab ka nendes näitajates, mis peaksid olema neoliberaalse Reformierakonna „võistlusratsud”  nagu SKT per capita ostujõu pariteedi alusel, hõive ja töötuse määr. Läbi on kukkunud ka valitsuspartei trumpkaardiks olnud vanemahüvitis, sest masu viis sündide arvu langusse toetusrahast hoolimata.     

Enamasti väidetakse meediakommentaarides, et peaministri populaarsuse taga on euro kättevõitmine. Sellele väitele on siiski raske leida tõendeid: rahva usaldus EL i vastu langeb, kroonide väljavahetamist eurode vastu pooldab vaid 37% elanikest, paljud kardavad ühisrahaga kaasnevat hinnatõusu. Suurema tõenäosusega  saab valitsuspartei stabiilselt kõrget toetust seletada sellega, et nende valitud alahoidlik hoiak on muutumas iseloomulikuks ka rahvale. 2009. aasta inimarengu aruandes nimetatakse seda seisundit ühiskondlikuks tardumuseks, mis väljendub väheses sotsiaalses ja regionaalses mobiilsuses, leppimises oma hetkeolukorra ja -positsiooniga, konstruktiivse kriitika ja eneseanalüüsi puudumises. Just need laiemad mentaalsed hoovused  aitavad mõista sedagi, miks kõikide parteide toetus on viimasel neljal-viiel aastal hämmastavalt vähe muutunud. „Tee või tina”, nagu öeldakse.   

Kuigi parteikontorites on valimiskampaania juba alanud, ei tea sooja suve nautiv valija sellest midagi. Ka pole reklaamiagentuurid ja erakondlikud „sulesepad” oma toodanguga veel massiliselt välja tulnud. Sestap me ei tea, milliseks vormitakse algavas kampaanias üks Eesti poliitika superstaare. Kas abikaasa äraminek ja üha nähtavam panustamine šõumaailmale  vähendab poliitiku tõsiselt võetavust valijate jaoks? Kui mees pole enam tõsiselt võetav, siis ei saa temaga enam ka hirmutada. Aga just hirm Keskerakonna võimuletuleku ees pani paljud hääletama Reformierakonna poolt, vaatamata sellele (või just tänu sellele), et reforme Reformierakond tegelikult ei lubanudki.   

Agu Uudelepp :

Mart Laar kinkis teist korda peaministriks saades oma valitsuse liikmetele briti huumoriklassikasse kuuluva teose „Jah, härra minister”.  Laar on tulnud ja läinud, aga Reformierakond on sellest ajast valitsuses ning teatud printsiibid viidatud raamatust samuti. Üks nendest on see, et kõige keerulisemast tuleb lahti saada juba pealkirjas. Nomen est omen ja Reformierakond on tänu oma nimele inimeste mõtetes uuendusmeelne ja edasiviiv jõud. Algul nad seda olidki. Praeguseks on aga ideelisi liberaale oravatest ministrite hulka jäänud ainult üks – Jürgen Ligi. Teised on pragmaatikutest  konjunkturistid. Võtame või peaminister Andrus Ansipi, kes alles mõni aasta tagasi rahuliku iseenesestmõistetavusega deklareeris, et tema euro nimel majandust jahutama ei hakka. Viimastel aastatel on euro olnud sellesama valitsusjuhi peateemaks, mille juurde retoorikas ikka ja jälle tagasi pöördutakse. Olupoliitiline retooriline enesekindlus ongi see, mis hoiab üleval Reformierakonna toetust. Registreeritud töötuid on praegu  ümmarguselt 76 000, tegelik töötus võib olla u 90 000 – 100 000. Need on inimesed, keda euro tulek ei huvita. Pole mingit vahet, kas sul ei ole arvel kroone või eurosid, kõht on tühi ikka ja Ansip süüdi. Aga see on vaid 10-11% valijate üldarvust. Ülejäänutega on seevastu võimalik suhelda. Jah, majanduses on rasked ajad, aga probleeme on kõikjal ning Eestit saab heas valguses näidata küll. Iga nädala-paari tagant on viimasel ajal tulnud uudiseid, kuidas Eestit  tuuakse EL is teistele eeskujuks, ja see kõditab eestlase enesetunnet. Kuigi elatustasemelt võidakse olla ühenduses viimaste hulgas, vaadatakse minapildis paljudele ülevalt alla.       

Reformierakond on seega muutunud. Kunagise säravate strateegiliste visioonidega erakonna suurim trump on nüüd hoopis valija mõtetes walterlippmanlikult ühe sotsiaalse reaalsuse asendamine teisega. 2007. aasta riigikogu valimiste eel kirjutas TTÜ professor Rainer Kattel Eesti Päevalehes: „Samas oleme Euroopa „esirinnas” ka järgmiste näitajatega: madal tootlikkus, kuritegevus, vangide rohkus,  sotsiaalne kihistumine, meeste ja naiste sissetulekute erinevus, ökoloogiline jalajälg, jooksevkonto defitsiit, erasektori laenukoormus. Mis planeedil on need edukuse näitajateks? Meie majanduspoliitika on olnud lihtsalt vale. Majanduskasv on olnud geograafiline juhus – asume maailma juhtiva majanduspiirkonna, Skandinaavia külje all. Me oleme uhked oma maksusüsteemile ja rahandusele, ent ometigi maksustame Euroopa mõistes väga kõrgelt tööjõudu ja massiivne laenuraha  sissetulek on toonud meile ka rahandusliku ebastabiilsuse – meie majandus on muutunud püramiidskeemiks ja kaotajaks saame olla ainult meie ise. Eesti on läbi kukkunud, me lihtsalt ei tea seda veel.”     

Prohvetlikud sõnad, kuid peaministri erakond eiras neid probleeme nii oma tegevuses kui debattides ning ühiskonnas oli üleval hoopis arutelu, mida teha ühe kujuga Tallinna kesklinnas. Pragmaatikutel oli lahendus ja valijatel olid hääled, turg pani kõik paika ning võim kindlustus veelgi.  Praegu näeme üsna samasugust mudelit. Me ei räägi rahvastiku vananemisest, 1/3 elanikkonna vaimsest eemaldumisest Eesti riigist, tööpuudusest, vaesusriskis elavate laste hulgast, hiilivast nn kastisüsteemi tekkest, kus sa sünnid ja sured oma sotsiaalses grupis, ringvõlgnevustest ega teistest riikluse säilimise seisukohalt üliolulistest teemadest. Selle asemel elame innukalt kaasa sellele, kuidas peaministri  eestvedamisel väideldakse gaasitorude kuuluvuse üle ning Reformierakonna ees terendab oht sumbuda Stagnatsiooniparteiks lipukirjaga „Meie pärast tulgu või veeuputus”.

Juhan Kivirähk :

Veel kümme aastat tagasi oli erakondade toetusprotsent väga kõikuv ning eelmiste valimiste võitja tulemus võis järgmistel valimistel vabalt ka alla valimiskünnise jääda. See tekitas usu, et valija jälgis poliitikas toimuvat ning andis sellele oma hinnangu. Viimase nelja aasta jooksul on aga parteide toetus olnud üllatavalt stabiilne: Keskerakonda, kes kogus 2007. aasta riigikogu valimistel 26% häältest,  pooldas Emori juulikuu küsitluse andmetel 24% valijaist, IRL i ning Sotsiaaldemokraatliku erakonna toetus oli juulis aga täpselt sama kui kolme aasta eest (18% ja 11%).     

Peamist valitsemisvastutust kandev peaministri partei on oma poolehoidu koguni  suurendanud: 2007. aasta valimistel toetas neid 28, tänavu juulis aga 37 protsenti valijaist. Tõsi, Reformierakonna reiting kasvas hüppeliselt juba 2007. aasta aprillisündmuste järel, kuid selle säilitamine majanduslanguse ja suure tööpuuduse kiuste on kahtlemata märkimisväärne saavutus. Kui just valitsuserakonnad omavahel tülli ei pööra, on raske näha põhjust, mis praegust jõudude vahekorda valimisteni jääva poole aastaga oluliselt muutma  peaks. Reformierakonna jätkuva edu pandiks võib pidada riigi kindlakäelist juhtimist majanduskriisi ajal ja keerulise olukorra oskuslikku ärakasutamist eurole üleminekuks. Sellest, et selle erakonna tegevus või tegevusetus oli ka üheks majanduslangust soodustanud teguriks, enam eriti palju ei räägita – ehkki Keskerakond püüab oma kampaanias tõenäoliselt panustada just selle tõiga meenutamisele.       

Küllap etendavadki eelseisvas valimisvõitluses taas peaosi Reformi- ja Keskerakond.  Omavahel vastandumise kunsti need vanad rivaalid tunnevad. Sel korral pole segamas ka uusi tulijaid, kes lubaksid imesid korda saata. Ja tõenäoliselt on valijate usk ilusatesse lubadustesse varasemate kogemuste mõjul kahanenud. Rohkem loeb see, mis reaalselt tehtud, ja tegusid saab teadagi teha võimul olles. IRL i saavutused valitsuskoalitsioonis jäävad paratamatult oravapartei varju, pealinnas koos Keskerakonnaga valitsevatel sotsidel kipub  aga pärast ebaõnnestunud Rahvaliiduga liitumise aktsiooni varigi haihtuma.     

Muidugi ei tähenda see, nagu oleks IRL i ja SDE võimekus riiki või linna valitseda kehvem. Ent Eesti poliitika on väga isikukeskne ning vastandumismängus on eriti oluline erakonna liidri roll. Kui sa ei hääleta Ansipi poolt, tuleb võimule Savisaar; kui sa ei toeta Savisaart, jääb võim Ansipile – need on ühe ja teise poole valijaid mobiliseerivad loosungid. Mart Laaril on Edgar Savisaare ja Andrus Ansipi „gigantide heitlusse” üha raskem sekkuda, rääkimata liidrikriisis  vaevlevatest sotsiaaldemokraatidest. Küllap on selle 33 protsendi kodanike seas, kellel uuringute andmetel puudub praegu poliitiline eelistus, tõepoolest ka neid, kes on „tüdinenud kahepooluselisest vastandumisest” ja kes sooviksid näha sisuliste probleemide ümber toimuvat poliitilist debatti. See peaks andma kaasarääkimisvõimaluse ka IRL ile ja SDE-le. Ehkki pole kuigi kindel, kui palju neid vastandumisest tüdinud valijaid  ikkagi on. Sajast tuhandest eurovalimistel Indrek Tarandi poolt hääletanust nautis ilmselt enamik just nimelt tema vastandumist poliitilisele establishment’ile, mitte ei otsinud Tarandis poliitiliste vastasseisude lahendajat. Reformi- ja Keskerakonna populismi võib ju kritiseerida, kuid isegi reklaami- ja meediaspetsid ei saa jätta tunnustamata seda, et just nende kahe erakonna kampaaniad on enamasti kõige tulemuslikumad ja vastavad enim  keskmise valija ootustele. Similis simili gaudet – ütlesid selle kohta vanad roomlased. Lihtsam on uskuda, et küllap keegi teab lahendust, kui üritada ise lahenduste leidmisel kaasa mõelda. Kuni meie ühiskonnas ei asendu enesekesksus ja ärapanemismentaliteet valmisolekuga dialoogiks, pole põhjust loota, et erakonnad keskenduksid valijatega manipuleerimise asemel valimisplatvormi sisulisele arutelule. Ent ilma selleta saab valimistest ühiskonna arengu üle arutlemise tagasisidestatud protsessi asemel pelgalt erakondade poliitiliste kinnisideede müügikampaania. Ja see on demokraatia seisukohalt tupiktee.       

Ilmar Raag:

Kui vaadata erakondade populaarsusküsitluste tulemusi ja lugeda sama ajal suvalisi Interneti-kommentaare, siis tundub, et midagi ei klapi. Kuigi kõik on valmis tunnistama, et riik on kriisis, on juhtiva erakonna populaarsus erakordselt kõrge. Koguni nii kõrge, et paistab, et miski ei väära Reformierakonna võitu järgmistel riigikogu valimistel. 

Millega hetkeseisu seletada? Alustuseks tundub mulle, et omal moel maitseb Reformierakond eesti avaliku ruumi teatud konsensuslike väärtuste vilju. Retoorilises mõttes on  praegusel kriisil kaks võtmesõna: rahanduspoliitika ja tööpuudus. Just rahanduspoliitika puhul on aga praegune valitsus jätkamas läbi erinevate valitsuste taotud tasakaalus eelarve mantrat. See tähendab, et Reformierakonna ministrid on õnnelikud, et on teostamas poliitikat, mille detailide üle võidakse norida, aga mida sellisel kujul teostaks ilmselt enamik erakondi. Selle taga on ju ka laiem ühiskondlik arusaamine meie riigieelarve talupojaloogikast, et ei saa kulutada raha, mida sul ei ole. Ometi on retooriliselt oluline, et iga väärtus toimib vaid suhtes mingi teise väärtusega. See saab eriti ilmseks, kui vaadata kriisi läbimise Eesti diskursuse positiivset versiooni. Tuletame meelde, et negatiivne versioon toetub peamiselt töötuse ja SKT languse kirjeldamisele, samal ajal kui positiivne versioon keskendub Eesti riigi suutlikkusele hoida oma eelarve tasakaalus, millele krooniks lisandub euro.  Neil diskursustel on erinev infofoon. Positiivne versioon ehk eelarve argument töötab hästi eelkõige võrdluses Läti või Kreeka kriisiga. Riigi virtuaalse pankroti oht on järsku muutunud rahvusvaheliseks reaalsuseks, mis töötab suurepärase ohumärgina vähemalt Eestis. Niisamuti räägitakse praegu kogu Euroopas riigivõlgade üldisest kriisist Lõuna-Euroopa näite varal, mis on viinud pea kõik juhtivad Euroopa riigid oma kärpeprogrammide käivitamisele.  Selles valguses on Eesti teinud täpselt seda, mida praegu teevad ka ülejäänud Euroopa suurvõimud.     

Siinkohal tuleb vaadata reformierakonna pooldajate sotsioloogilist läbilõiget. Nagu Emori kommentaarides märgitakse, on tegemist  pigem rohkem teenivate ja keskmiselt haritumate kodanikega. Euroopa uudised töötavad foonina vaid nende Eesti kodanike peal, kes tarbivad teatud tüüpi meediat ja on vastavalt oma sotsiaalsele rutiinile rohkem kursis välismaailmaga. Nende vastandiks on Õhtulehe või Reporteri tarbija tüüpi kodanikud, kes on keskendunud ennekõike Eesti uudistele tavakohase skandaalsuse ja sotsiaalporno kastmes. Meediasotsioloogia on sel puhul  ühene. Mida kõrgem on inimese haridustase ja sissetulek, seda tõenäolisemalt on ta kursis ka välisuudistega. Mida väiksem on haridustase ja sissetulek, seda enam keskendutakse kohalikele uudistele. Muuhulgas loob selline sotsioloogiline erinevus ka erineva infofooni maailma seletamiseks. Muidugi ei saa tõmmata selget vahet sise- ja välismaise infofooni vahele, ent kui me ei teaks, milleni võib viia riigi rahanduse lõtv käsitlemine, ei oskaks me  ka Eesti praeguse valitsuse tegevust näha nii positiivses valguses.   

Kui kaua sellised mõrud mesinädalad kestavad? Kuigi see näide ei ole ilmselt sobiv, on huvitav, et II maailmasõja järel said mitmed riigi edukalt sõjast läbi toimetanud legendaarsed poliitikud lüüa kohe järgmistel valimistel. Nii lahkusid Charles de Gaulle ja Winston Churchill. Seepärast võib teoreetiliselt ka arvata, et niipea kui rahanduspoliitika avalikust tähelepanufookusest kaob, seisab Reformierakonnal ees vajadus rinda pista teemadega,  mis traditsiooniliselt ei pruugi neile olla kõige mugavamad. Esialgu võib aga küll uskuda, et kasutatakse ära teiste erakondade siselõhesid ja fakti, et seitsme lahja lehma aastast esimesega said nad edukalt hakkama.   

Linnar Viik : „YOUR VISION of where or who you want to be is the GRE ATEST ASSET you have” „Knowledge is capacity to act” Londoni majanduskooli raamatukogu, õppejõudude tualett, must veekindel marker silmade kõrgusel valgel keraamilisel plaadil, grafiti, tundmatu autor, 2008?     

Edukate organisatsioonide, kuid laiemalt ka riikide ning rahvuste arengu taustal joonistub välja kaks eristuvat asja: visiooni omamine ning selle suunas tegutsemine. Esimene on  avatud infoühiskonnas elavate, pidevate muutustega maailmas hakkama saavatele inimestele ühendav ning teatavat turvatunnet loov pidepunkt ja seda isegi olukorras, kus inimeste killustunud isiklikud huvid näivad esmapilgul organisatsiooni ja riiki eri suunas kiskuvat. Visioon on ühendava jõuga mõtteline konstruktsioon ning selles seisnebki ilmselt tema suurim erinevus loosunglikust ja eristumisele üles ehitatud turunduskommunikatsioonist.  Visiooni suunas tegutsemisel peaksid kõik organisatsiooni liikmed mõistma, kuidas nende tegevus visiooni elluviimisele kaasa aitab – teadmised annavad võimaluse tegutseda. Hea, kui kõik saaksid aru ka sellest, kuidas teiste inimeste tegevus visioonile lähemale jõuda aitab ning tunnustaksid üksteist. Mida väiksem ja lihtsam on organisatsiooni struktuur, mida vähem on formaalset bürokraatiat, seda kergem on näha oma tegude  tulemust ja anda hinnangut teiste panusele. Siit ka üks põhjusi, miks suuremate ettevõtete struktuure püütakse lihtsustada ning end taas väikseks mõelda – uute ideede tärkamist ning loovust piiravaid raamistikke püütakse purustada. 

Joig Eesti riigi valitsemise ülepolitiseerituse ning liigse keerukuse üle on juba rahvapärandi mastaapides ning vääriks suurvormi valamist. Sama kehtib ka meie visioonipuudulikkuse kohta ning valitsusega rööbiti toimuvate visiooni- ja arengukonverentside tihedus, tõsidus ning mastaap on oratooriumide mahuga  võrreldav. Valitsus on selliste nakkuste vastu hästi vaktsineeritud ning „teflonpeaministri” külge erakonnavälised algatused ei kleepu. Selline rööbiti kulgemine pole kehtestunud üleöö, vaid on välja kujunenud kümmekonna aasta jooksul, mil erakondlik demokraatia on kinnistunud, haldusaparaat välja kujunenud ning suuteline pidevas ülekoormuses pealetulevat infot vaid ametkondlikus  formaadis menetlema. Kas praegune ja võimalik tulevane valitsus on sellise situatsiooni ohver või on see teadliku tegevuse tulemus, on oluline küsimus. Veelgi olulisem on aga küsimus, kas Eesti üldse vajaks uut, suurt, üldrahvalikku visiooni või seob meie eripalgelise  ühiskonna tervikuks paljude visioonide ansambel ning valitsus peaks paratamatult tekkivad äärmused keskpäraseks tasalülitama? Meie kahekümne aasta tagune visioon – „iseseisvus” ning tegevus – „kartulikoorte söömine” on muutunud aja jooksul keerukamaks, mitmepalgelisemaks, tihtilugu ka ühe suure võidu asemel paljude väikeste saavutuste poole pürgivaks. Majanduspoliitika püha kolmainsus – avatud majandus, konservatiivne  rahapoliitika ning tasakaalus eelarve – on praegu meie võimete piir ning innovaatilise Põhjamaade tiigri juhtmotiiv toetub näidetele, mis tekkinud visioonidele ja tegevuskavadele vaatamata. Ühe visiooni ja ühise eesmärgi poole punnitamine on väikeriigile riskantsem kui paljude unistuste repertuaari rikkalikuna hoidmine, valitsuse rööbitikulgemisele erakonnaväliste ristumiskohtade leidmine peab olema aga teadlik tegevus. Rutiinsesse kõrvutiellu  hääbunud abielupaarile annaks pereterapeut soovituse: kuulake teist! Kuulamis-, mitte rääkimisoskust vajame kõik, sealhulgas ka valitsus.   

Hasso Krull :

Valimised on toredad. Erakonnad on toredad. Poliitikud on toredad. Kõik see on nii tore, et valimiste mõiste muutub ebaselgeks. Kuidas valida, mille vahel valida? Mille poolest poliitikud üksteisest erinevad? Mille poolest erakonnad üksteisest erinevad? Kas me saaksime valida mõne poliitiku, kelle poliitika erineks täielikult kõigi teiste omast? Kas või ainult  prooviks, vahelduse mõttes, kas või ainult nalja pärast? Kas me saaksime hääletada mõne erakonna poolt, mis täielikult erineks kõigist teistest erakondadest?   

Neile küsimustele ei paista praegu kuskilt selget vastust. Ma ei taha öelda, et poliitikud oleksid kõik ühte nägu; ma ei taha ka öelda, et erakonnad oleksid häälestatud samadele sihtgruppidele. Tahan ainult öelda, et tänapäeval ei ole olemas sõltumatut poliitikat. Kunagi oletas Ulrich Beck, et kui tulevikus pöördutakse tagasi industriaalühiskonna mudeli juurde, tekkivat olukord, kus „majandus ei vastuta  asjade eest, mida ta põhjustab, ja poliitika vastutab asjade eest, mis ei ole tema kontrolli all”. See olukord on ammugi käes. Turumajandus on püha ka siis, kui ta paiskab meid vaesusesse ja konfliktidesse; pangad on pühad ka siis, kui nad ajavad majanduse ummikusse. Poliitikud jäävad aga ikka õnnetuteks korrumpeerunud populistideks, kes on süüdi kõiges selles, mida nad ei ole teinud, mida tehakse ka edaspidi, nendest olenemata, või millest nad üldse  midagi ei teagi. 

Mida peaksid valijad sellises olukorras tegema? Kõige loomulikum reageering näib olevat apaatia. Apaatia tähendab allumist üleskutsele, millelt ei saa midagi oodata; täpsemalt,  meid kutsutakse üles toetama esindajaid, kellest teatavas olukorras võiks oleneda minu ja sinu, riigi, rahva, kogu maailma saatus, aga kellest praeguses olukorras ei olene maailm, riik ega rahvas, rääkimata minust ja sinust. Tõsi küll, tänane maailm on maailmastunud, väikesed protsessid mõjutavad kiiresti suuri ja vastupidi, geograafilised vahemaad on järjest tähtsusetumad; aga see ei tähenda, et me võiksime toimuvas näha kellegi tahet. Majandust  on raske isikustada; otsused, mis meie elu kõige tugevamalt mõjutavad, ei ole kantud kellegi subjektiivsusest, rohkem või vähem teadvustatud eelistustest. Seega peame oma lootuse panema kellelegi, kes on vähemalt meiega sarnane, kes on päriselt inimese nägu ja nii nagu meiegi hõlmamatute protsesside meelevallas. Sest majandus meie nägu ei ole. Mineviku üle arutades on palju kaheldud, kas „inimnäolist sotsialismi” üldse kunagi oli;  tänapäeval huvitab see küsimus väheseid. On aga täiesti selge, et inimnäolist turumajandust ei tule mitte kunagi, ja see puudutab meid kõiki.       

Põhjendatud apaatia võib väljenduda kahes vormis. Üht neist võiks nimetada passiivseks apaatiaks: see on seisund, kus tagajärjeta valikute tegemisel orienteerutakse ennekõike peavoolule. See tähendab, et poliitiliste parteide vahel valides tuleb kindlalt eelistada neid, mille avalik toetus  on kõige suurem; millised need parteid on, selgub avaliku arvamuse küsitlustest. Pole eriti tähtis, kes küsitluse korraldas, kes rahastas ja millistel tingimustel see läbi viidi – kõige suuremaid parteisid toetatakse alati kõige rohkem. Pärast seda on kerge valimiskasti juurde minna. Teine apaatiavorm on aktiivne apaatia: tagajärjeta valiku tegemisest keeldutakse, hoolimata sellest, et keegi ei saa keeldumisest teada ja kedagi ei huvita, miks keelduti. Tõsi  küll, tulevikule mõeldes on aktiivne apaatia hoopis intrigeerivam: see on esindusdemokraatia „must kast”, kust võib pärast teada saada, mis tegelikult juhtus. Valimiste seisukohalt ei ole aktiivset apaatiat olemas. Kui aga meie tsivilisatsiooni peaksid raputama hoopis tõsisemad kriisid kui hiljutine majanduskriis, on just aktiivse apaatia sfäär see, kust võib saabuda ootamatu ja tervistav lahendus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming