Kas eesti vajab rahvusmuuseumi?

Mariann Raisma

Tänases kultuurimaailmas tuleks rõhku panna muuseumide horisontaalsele ehk võrgustiku kvaliteedile.

 

Ikka ja jälle tõuseb kultuuriringkondades esile rahvusmuuseumi loomise küsimus. Usun, et tänaseks päevaks on Eesti kultuuripoliitikas mõistetud tugevate mäluasutuste võrgu olulisust – rahvusmuuseumi küsimus on üks osa selle struktuuri reorganiseerimisprotsessis.

Rahvusmuuseumi mõte on kujundada ühiskonna jaoks ühe riigi ja rahva mineviku mõjus versioon. Arvestades Eesti Rahva Muuseumi temaatika aktuaalsust ning tema staatust viimase paariteistkümne aasta jooksul, kantakse talle automaatselt üle rahvusmuuseumi staatus ehk teisisõnu pannakse Eesti Rahva Muuseumi jõulistele õlgadele kogu Eesti minevikuloo raske pärand. Sarnast koormat soovib kanda ka Eesti Kunstimuuseum, propageerides rahvusgalerii staatust. Ning miks mitte ka Eesti Ajaloomuuseum, kui nimetada ära kõik Eesti muuseumimaastiku kolm vaala. Kas aga rahvusmuuseumi nimetust saab üldse ühelegi Eesti muuseumile anda või tuleks mõned neist sel eesmärgil hoopis ühendada?

Eestis on praegu mitmeid rahvusinstitutsioone, nimetada võiks näiteks rahvusooperit, rahvusarhiivi või rahvusraamatukogu. Oma kõlava nimega on nad nn sümbolobjektid, mis kannavad oma nimes rahvuslikkust kui eesti riigi põhiideed. Rahvusasutus on oma eriala keskselt – olgu selleks siis muusikateatri looming, raamatud või ürikud – kõikehõlmavaim, püsivaim ja suurim. Eespool mainitud rahvusinstitutsioonide loomine jäi 1990. aastate teise poolde, kui neist said iseseisvad avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Siis hoog rauges ning tollal veel suhteliselt tagasihoidlikult keerukal kultuurpoliitilisel maastikul figureerinud muuseumid omale rahvusmuuseumi ei saanud.

Rahvusmuuseumiks saamise argumentidena võib nimetada staatust, sõltumatust, majanduslikku iseseisvust ning kindlasti suurust – rahvusmuuseum peab olema Eesti mastaapseim, samuti moodsaim, ent samas traditsiooniline ja püsiväärtustele toetuv institutsioon. Mida see staatus muuseumidele annab? Ning teiselt poolt – kas rahvusmuuseum peab vastama ka mingitele nõudmistele?

 

Rahvusmuuseum kui idee

 

XIX sajandi Euroopat vallanud rahvusliku identiteedi tõusu ning rahvusriikide kujunemise tuules hakati looma ka uut rahvusriigi ideed toetavaid muuseume – rahvusmuuseume (national museum). Neisse koondati maa kogu laiahaardeline pärandilugu ehk teisisõnu nii ajalugu, kunst, loodusteadused kui etnograafia. Rahvusliku kollektiivsuse väljenduse sümbolobjektina oli rahvusmuuseumi jaoks oluline just laiahaardeline ajalooline materjal, seda kiviajast kuni lähiminevikuni, mis toetas riikliku idee jätkumist, selle heroilisi pöördepunkte ning seal elanud suurvaimude surematuid tegusid. Modernistliku ühiskonna kujunemisega loodi sellele maailmanägemisele vastavad muuseumid, mis põhinesid suurtel narratiividel, hierarhilisel ülesehitusel, eesmärgipärasusel ning positivistlikul progressiideel. Pole üllatus, et samad kategooriad iseloomustavad analoogseid muuseume ka tänapäeval. Briti kultuuriruumis levima hakanud nimetust rahvusgalerii (national gallery) kasutatakse kesksete kunstimuuseumide puhul tänaseni. Sageli on nendes siiani hoiul lisaks visuaalkunstidele ka tarbekunst ja disain, mis rõhutab taas XIX sajandil nii olulisena tundunud mastaapi ning kõikehõlmavust. Usku sellesse, et maailma on võimalik kokku koguda ning süstematiseerida.

Megamuuseumide õitseaeg langeski üle-eelmisesse sajandisse. Enamasti just sellest ajast pärinevad ka tänaseni töötavad rahvusmuuseumid, peegeldades siiani ideid, millele loodi nüüdisaegne Euroopa. Järk-järgult hakati aga suuri üldmuuseume reorganiseerima ning looma küll sõjaajaloo, etnograafia, kivimite, küll uuema ja vanema maalikunsti temaatilisi muuseume.

 

Rahvusmuuseumid Eestis

 

Nii nagu enamik XIX sajandil ideeliselt välja kujunenud mäluasutusi, olid ka tänaste Eesti Ajaloomuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi eelkäijateks rahvusmuuseumist inspireeritud ideed. Eesti Ajaloomuuseumi esiisaks olnud Eestimaa Provintsiaalmuuseum sai XIX sajandi keskel alguse samuti sisuliselt rahvusmuuseumi aatest. 1940. aastal reorganiseeriti muuseum kaheks: loodusmuuseumiks ja ajaloomuuseumiks. Sellega määratleti uue muuseumi positsioon. Ajaloomuuseum sai riikliku ajalookäsitluse üheks oluliseks tööriistaks ja väljenduseks. Puudutamata ideoloogilisuse taset, tahan siinkohal rõhutada riigi ajaloomuuseumi traditsioonilist rolli: tema funktsioon on koguda ja esitleda eelkõige poliitilist ajalugu ning sellega seoses ka territooriumi ajalugu, olgu selleks poliitiliseks võimuks Eesti Vabariik, Hansa Liit, Nõukogude või Euroopa Liit.

Eesti Rahva Muuseumi idee lähtus algselt sarnasest kõikehõlmavast printsiibist; aluseks polnud küll mitte territoorium, vaid etnos. Eesti rahvakultuuri kogumine, etniliselt monoliitse kultuuri vaimse pärandi säilitamine kujundas ka muuseumi nime – rahva muuseumi. Oma tegevussfääri aja jooksul kitsendades on muuseumist saanud soome-ugri rahvakultuuri uuriv ja säilitav asutus, mis tegeleb kultuurantropoloogia ning eesti pärimuskultuuriga nii füüsilisel kui vaimsel tasandil. Rahvaga tegeleval muuseumil ehk teisisõnu etnoloogiamuuseumil populaarsusest puudu ei tule, sest inimese igapäevatasand on oluliselt mõistetavam kui näiteks riik ja selle poliitilised keerdkäigud.

Eelmistega sarnast arengut näeb ka tänase Eesti Kunstimuuseumi puhul: Põhja-Eesti rahvusmuuseumi staatus vahetati 1928. aastaks välja kunstile orienteeritud muuseumi vastu. Aastate jooksul on toimunud erialakeskne laienemine ning ka spetsialiseerumine, viimaseks näiteks Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi eraldumine 2004. aastal.

 

Milline on XXI sajandi rahvusmuuseum?

 

Tänases Eestis pole muuseumi, mille saaks kategoriseerida rahvusmuuseumina. Lihtsalt uhke nime pärast pole muuseumi ajaloolist nimetust ja seega ka selle olemust mõtet muutma hakata, samuti tõstataks see keerukad kogude dubleerimise probleemid.

Mis siis on kokkuvõttes rahvusmuuseumi põhiidee? See on rahvusriigi ideoloogia hoidmine. Muuseumid on oma karakterilt tänases ühiskonnas olulisimad rahvusliku ja riikliku identiteedi säilitajad ning kollektiivse ajaloomälu kujundajad. Seetõttu on kultuuripoliitilised otsused tulevaste rahvusinstitutsioonide kohta ilmselgelt vajalikud. Rahvuslikkuse idee säilitamine globaliseeruvas ühiskonnas on kindlasti argument – kas seda saab efektiivsemalt teha hästi toimivate erialamuuseumidega või tuleks selleks kasutada võimast rahvusmuuseumi sümbolit? Kuigi Eesti Kunstimuuseum, Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Ajaloomuuseum on igaüks oma spetsiifikaga pärandiinstitutsioonid, ei tasu unustada, et nende kõikide identiteet põhinebki rahvuslikkusel ja rahvuslikul pärandil. Ehk teisisõnu, rahvusmuuseumi idee toimib, seda lihtsalt erinevates mäluasutustes.

Mulle tundub, et Eesti muuseumid on õnnelikus olukorras, kuna puudub üks megastruktuur, mis on oma kogudelt või mastaabilt teistest peajagu üle. Seetõttu on muuseumimaastik tasakaalustatud ning see annab muuseumidele võimaluse ühtlaselt areneda. Oluline on eri teemadega tegelevate muuseumide sünergia – minevikuinterpretatsioon, mis rajaneb mitmel lähtepunktil, erineval materjalil ja tõlgendustel. Olulisim märksõna selles kontekstis on “mitmekesisus”. Ei Eesti Rahva Muuseumi ega Eesti Ajaloomuuseumi ülesandeks saa olla kogu Eesti ajaloo uurimine, kogumine ja esitlemine. Kaks põhimõtteliselt erineva lähenemisega, ent Eestile samavõrra olulist mäluasutust (üks inimese-, teine ühiskonnakeskne) loovad teineteist toetades uut teadmist nii selle maa, siin elavate rahvaste kui riigi ajaloo kohta. Arendades jõuliselt vaid üht poolt, vajub asi kreeni, seda eelkõige sisuliselt.

Eesti mahtude juures kujuneks rahvusmuuseumist kõige suurem muuseum, seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Kaasaegsest pärandipoliitikast lähtuvalt pole aga prioriteet mitte panustada niivõrd mahule, vaid kvaliteedi tõusule. Praegugi on Eestis tegemist keskmuuseumide süsteemiga, mis nn katusorganisatsioonidena jagavad oma professionaalset know-how’d väiksematele mäluasutustele.

Seega, XXI sajandi rahvusmuuseum peaks Eestis välja nägema korraliku muuseumide võrgustikuna, tulemusteks nende kõrgetasemeline näitusetegevus ning läbimõeldud kogumis- ja teadustöö. Tänases kultuurimaailmas tuleks rõhku panna muuseumide horisontaalsele ehk võrgustiku kvaliteedile, mitte kujundada sisutühja, ent vormiliselt atraktiivset vertikaalset hierarhiat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming