Kas Eesti riik oli aprillis 2007 kurt ja pime?

Seppo Zetterberg

2007. aasta aprillisündmused käivitasid eestivenelaste positsiooni ja integratsiooni õnnestumise, eestlaste ja venelaste erineva ajalootõlgenduse ning monumentide poliitilise ja sümboolse tähenduse üle ägeda arutelu ja analüüsi. Vikerkaare kevadine kaksiknumber toob sellele olulist lisa. Mingil moel vajutab pronksiöö oma pitseri kogu 200-leheküljelise vihiku luulele ja proosale, veel konkreetsemalt esseedele ja artiklitele.

Tekste täiendavad Jaan Klõšeiko kõnekad, 27. aprillil pildistatud fotod vineeritahvlitega kaetud poeakendest. Purustatud akende antud barbaarse lohutamatuse tooni pehmendab siiski paljudel tahvlitel leiduv tekst: „Oleme avatud”. Järgnevas võtan vaatluse alla vaid mõned kirjatööd.

Peeter Torop vaatleb („Eesti sambad”) ajalugu, mälu ja mäletamist ning sedakaudu riigi ning rahvusliku identiteedi kaitsmist. Ta nendib, et Eesti sammaste mõistmiseks ei pea kirjutama sammastest endist, „sest suhtumine sammastesse tuleneb nii Eesti enesekirjelduse nõrkusest kui ametliku Eesti identiteedikontseptsiooni ehk (ajalooliselt) erilise Eesti kontseptsiooni puudumisest”.

 

Kolm sammast

Torop võtab näideteks kolm sammast, kõik seotud ruumilise konfliktiga, mis on raskendanud nende rahulikku käsitlemist. Lihula monumendi püstitamine oli ruumiline konflikt, sest tugeva sõnumiga ausammas püstitati hauasamba lähendusse: „See oli ruumikonflikt, mitte sambakonflikt, sest rikuti surnuaia rahu”.

Tõnismäe sammas sai pikka aega rahus olla, kuid sealgi tekkis ruumikonflikt. Eestis justkui endistviisi vanas N Liidus elavad mitte-eestlastest sõjaveteranid muutsid – eri põhjustel – oma pühade tähistamise Tõnismäe pronkssõduri juures ideoloogilisteks etendusteks. See viis Toropi järgi kolonisatsioonini, mis siinses seoses tähendab mingi vähemusrühma tegevust võõra ruumi hõlvamiseks.

Teguviis on tuntud paljudel maadel, kus immigrandid on linnades koloniseerinud mingid ehitised, kvartalid või tänavad. Nii koloniseeriti ka Tõnismäe mälestusmärk ja kõik katsed seda tagasi võita ebaõnnestusid. „Lihula skeem kordus,” tõdeb Torop.

Kolmandaks võtab Torop ette Vabaduse väljaku samba, mis samuti on ruumiliselt konfliktne, kuigi see konflikt elab oma elu põhiliselt meedias. Konflikt on teravnenud, kuna kardetakse, et kahe eelmise samba stsenaarium kordub ning sammas pannakse püsti jõuga. „Sest nüüd koloniseerib ja seega ka ideologiseerib võim seni neutraalse paiga, ähvardades sellega kõigutada vanalinna ruumi ökoloogilist tasakaalu,” kirjutab Torop ja väidab, et kõik kolm sammast on nähtavale toonud Eestile valusa probleemi.

Mõistan Toropi põhjendusi Lihula ja Tõnismäe osas, kuid minu arvates ei kuulu Vabaduse monument samasse rühma.

Martin Ehala põrmustab oma artikli „Venekeelse põlisvähemuse sünd” põhiteesina valeväite, justkui näidanuks pronksiöö integratsiooni läbikukkumist. Vastupidi. 15 aasta arengu analüüs näitab, et integratsioon on olnud kiire ja ulatuslik – eriti kui arvesse võtta, kui aeglased identiteedimuutused üldjuhul on.

Eestlaste kriitilises suhtumises eestivenelastesse toimus pööre 1990ndate keskel ja aastakümne lõpuks olid eestlased muutunud suhtumises venekeelsetesse märgatavalt tolerantsemaks. Ka 2/3 venekeelsetest soovis tihendada suhtlemist eestlastega ja leida eestlastest sõpru. Aastal 1995 pidas eesti keele oskust vajalikuks 82% venekeelsetest ja samal ajal kasvas eesti keele oskajate hulk. Ka Eesti kodakondsuse väärtustamine tõusis järsult. Arvamusküsitluste järgi olid Eesti elanike meelest 2004. aasta kolm tähtsamat sündmust riigi liitumine ELi ja NATOga ning Lihula monumendi teisaldamine. Sündis kontekst, mille taustal arenesid identiteedipoliitikas uued suundumused. Radikaalrahvuslikke ringkondi tõukas mure etnilise identiteedi nõrgenemise pärast otsima viise rahvusliku mobilisatsiooni esilekutsumiseks. Võimaluse vajaliku konflikti loomiseks pakkus Lihula samba kõrvaldamine. Eestlaste hulgas peeti valitsuse tegevust solvavaks, kuna pronkssõduri osas ei olnud võimud aastaid midagi teinud. „Lihula sammas sai seega ajendiks sammas-samba-vastu-retoorika tekkimisele,” kirjutab Ehala. See omakorda aitas kaasa vene marurahvuslaste aktiveerumisele.

Ja mida olemuslikuma rolli sai pronkssõdur venekeelsete identiteedi loomises, seda enam nõudsid eesti marurahvuslased selle kõrvaldamist. Paljudele värsketele uurimustele toetuv Martin Ehala artikkel on oma asjalikus kiretuses tervislik lugemisvara ja oleks tähtis, et ka välismaalased, näiteks soomlased, sellega tutvuksid.

Aprillikriisi eri tahke vaatlevad oma kriitilistes artiklites veel Tõnis Saarts ja Rein Ruutsoo. Saarts imestab, kui harva on viimastel aastatel Eestis küsitud, mis saab eestlastest 10 või 20 aasta pärast. „Poliitiline eliit on haaratud rohkem minevikutontidega sõja pidamisest kui uute strateegiliste sihtide seadmisest,” tõdeb ta. Saartsil on õigus, kuid vaid osaliselt, ses viimaste aastate ja praegune Vene propagandasõda näitab, kui tähtis osa Eestis on ka „minevikutontidel”.

Rein Ruutsoo uurib oma analüüsis „Järeleaitav demokraatia Eestis: saavutused ja väljavaated” muu hulgas mõisteid „katkestus Eesti moodi” ja „arengukolonialism”. Esimene neist tähistab lähimineviku nägemist ainult negatiivsena, sellisena, millest pole midagi õppida ega väärtuslikuks pidada. Vana eliidi kõrvaleheitmine stiilis „plats puhtaks” tõi võimule need, kel polnud ühiskonna kui sotsiaalse organismi kogemust. Šokiteraapia pühkis minema inimesi ja koos nendega sellise sotsiaalse kapitali, mis oli hinnanud solidaarsust, hoolivust ja muid ühiselu toetavaid vorme.

Eesti siirde alusideoloogiaks tuli Ruutsoo arvates „restitutsiooniline arengukolonialism”, ja Eesti riigist pidi saama „taastatud riik”. Järjepidevus on tema meelest tegelikult dekoratsioon, mida on võimalik põhjendada vaid väga kitsa juriidilise konstruktsiooni raames. „Kuid „taastamise”, autentse Eesti juurde tagasipöördumise idee takistas keskendumist uuendustele ja demokraatliku maailma vahepealsete saavutuste ülevõtmist.”

Rein Ruutsoo sõnastab – küll palju teravamalt – selle, mis on mullegi silma torganud: kui uues Eestis rõhutati vana vabariigi jätkuvust, uskusid mõned naiivselt, et sealt, kuhu 1939-40 jäädi, saab 1991. aastal jätkata, otsekui mingit vaheaega ei olekski olnud. Arvati, et istutakse samas vagunis, mis poolsada aastat jaamas seismise järel uuesti liikuma hakkas. Alati ei mõistetud, et on viimane aeg hüpata uude, kaasaegsesse sõiduvahendisse.

Vadim Belobrovtsev arvab („Kuidas me kaotasime integratsiooni”), et aprillikriisi, poodide rüüstamist ja vandalismi põhjustas muuseas just see, et peaminister keeldus igasugusest dialoogist mälestusmärgi teisaldamise vastastega. Kui inimesed märkasid, et nad ses asjas midagi korda saata ei suuda ja et riigivõim nende arvamust arvesse ei võta – „riik oli kurt ja pime” – hakkasid nad käituma nii, nagu nad hakkasid.

Hüüded „Rossija! Rossija” olid Belobrovtsevi meelest pigem meeleheitekarje kui märk ülisuurest Venemaa armastusest. Ta märgib, et integratsioon on kahepoolne protsess, kuid et eestlased ja venelased panevad selle mõiste alla täiesti erinevad asjad.

 

Eesti kodakondsus – milleks?

Eesti kodakondsus annab vaid hääleõiguse Eesti ja Euroopa parlamendi valimistel, võimaluse teenida Eesti kaitseväes ja töötada riigiasutustes, kirjutab Belobrovtsev. Hoopis kasulikumaks on osutunud Venemaa kodakondsus: Euroopas reisid niikuinii vabalt ja Vene passiga pääsed viisavabalt Venemaale. Aprillisündmused innustasid võtma Venemaa kodakondsust ka neid, kes olid varem kõhelnud.

Vikerkaare toimetus on teinud mitmekülgse teemanumbri koostamisega ära suure töö. See on omamoodi 2007. aasta aprilli vahearuanne, mitmekülgne analüüs, kuid mõistagi veel kaugel lõplikust. Mitme kirjutise väärtus seisneb teoreetilises küsimusepüstituses, ei ole piirdutud ainult tundeliste reaktsioonide ja mälestustega.

Artiklivalikus on järgitud mitmekülgsust. Osa neist suhtub väga kriitiliselt valitsuse tegevusse kevadel 2007 ja tervesse Eesti ühiskonna integratsioonipoliitikasse. Siiski viib see mõttele, kas on kriitika taga otsene viha just Ansipi vastu või on see uues Eestis juba ammu enne praegust valitsust alustatud poliitika põhjendatud kriitika. Õigluse huvides tuleb tõdeda, et Ansipi valitsus küll kurt ega pime polnud. Ehk pisut lühinägelik.

Mõnest kirjutisest vaatab vastu tagantjärele tarkus, kus kirjutaja jagab nõuandeid, kuidas valitsus kevadel 2007 oleks pidanud tegutsema. Tehtud vigadest on põhjust õppida, kuid kriitika liigina on seda sorti tarkus liiga lihtne lahendus.

Vikerkaare artiklid näitavad ka, kuivõrd komplitseeritud probleem on aprill 2007. See on supp, mida keedab mitu kokka paljudest toorainetest: integratsioonipoliitika, ajaloonägemus, sammaste sümboolika… Telgitagune roll oli muidugi ka Venemaal. Olekski olnud asjakohane saada analüüs ka Venemaa Eesti-poliitikast kevadel 2007.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming