Kas Darwini mõõtu avastus tulekul?

Marek Strandberg

Kalevi Kull ja Stuart Kauffman arutavad, millise võimaliku sajandi läbimurde ees seisab bioloogia. Eluteaduses, nagu väidab osa bioloogidest, on olnud kaks suuremat avastust. Ühe on teinud XIX sajandil Darwin ja see puudutas evolutsiooninähtust ning teise XX sajandi keskpaiku Francis Crick, James Watson ja Rosalind Franklin, ja see on seotud pärilikkusaine struktuuri ja rolliga. Rohkem ei midagi. Edaspidise molekulaarbioloogia ja molekulaargeneetika võidukäigu võib kvalifitseerida täppisteaduslike vahendite osavaks rakendamiseks muukimaks lahti elusaine üksikprotsesse ja nende võrgustikke. Stuart Kauffman (sünd 1939) on bioloog, kelle arvates ei ole võimalik elu loomust seletada vaid keemiliste ja füüsikaliste protsessidega masina kuvandiga. Reduktsionism, nagu nimetatakse sellist lähenemist, on Kauffmanile ja tema kolleegidele üsna vastukarva. Miks? Aga kas või seepärast, et reduktsionistlikust maailmakäsitlusest ei ole just palju abi, kui jutt puudutab elusa olulisimat omadust – võimet evolutsioneeruda. Kauffman on koos oma matemaatikuist kolleegidega välja tulnud hüpoteesiga, et looduslikku valikut eraldi nähtusena ei olevatki ja et evolutsioon toimib biosfääri või ökosüsteemi omadusena, et leida muutuvale keskkonnale ja selles tekkivatele suhetele uusi vastuseid ja lahendusi. Selliseid, mida polegi võimalik selgelt ette ennustada või arvutada. Kauffmani hüpoteesi meelikõditav iseloom on selles, et see näitab, et aine universumis võibki olla jagunenud elutuks, mida juhivad matemaatilistel alustel füüsikaseadused, ning elusaks, mille omapäraks on olla ennustamatu ja mille puhul kõik lootused seda protsessi ettemääratud valemeisse kirjutada on lootusetud. Kauffman ütleb, et elusainel ja selle osadel on oma funktsioonid. Funktsioonid, milleks on leida lahendus probleemidele, ja enamgi, püüda aimu saada neist probleemidest. Elusrakk võib Kauffmani hüpoteesi järgi toime tulla nii olemasolevas keskkonnas, aga kohaneda ka oma geneetiliste ja ensümaatiliste võrgustike abil uue keskkonna ja tingimustega. Kalevi Kull, nagu teisedki biosemiootikud lausuvad seepeale, et elusainel on oma tähendus ning eluprotsessid ongi semiootilised, mitte niivõrd füüsikaliselt deterministlikud. Kas Kauffmani hüpotees ja teooria avab meile sootuks uue elu aspekti, sõltub mõistagi asjakohastest katsetest ja vaatlustest. Paari nädala eest külastas bioloogiateoreetik Stuart Kauffman Eestit. Ta osales Tartus korraldatud konverentsil „Elu mõte” ja pidas Tartu ülikooli semiootikaosakonnas seminari, milles tutvustas muu hulgas oma hüpoteesi elusaine omapära kohta. Eelmises Sirbis andsin sellest seminarist ja seal räägitust ülevaate. Nüüd on mul hea meel vahendada lugejatele Stuart Kauffmani ja maailmakuulsa Eesti biosemiootiku Kalevi Kulli vestlust. M. S.

Kalevi Kull (K. K.): Oled töötanud mitmel teadusalal. Õppinud meditsiini ja filosoofiat, tegelnud teoreetilise bioloogia, keerukate süsteemide teooria ja matemaatilise modelleerimisega, süsteemibioloogiaga, kirjutanud ka füüsikast ja teadusfilosoofiast. Kuidas sa end teadusilmas identifitseerid?

Stuart Kauffman (S. K.): Arvan, et selleks on teoreetiline bioloogia, või siis keerukate süsteemide teadus. Ega sel viimasel pole ju õieti valmis tööriistugi. Areneb alles.

K. K.: Aastail 1968–1972 korraldas C. H. Waddington sümpoosionide seeria pealkirjaga „Teoreetilise bioloogia poole”, mis toimusid Itaalias Como järve ääres. Need olid väikesed, kuid maailma tippbiolooge haaravad nõupidamised, kus ka sina osalesid. Waddington saatis meile Tartusse nende ettekannete raamatud ja see andis meie teoreetilise bioloogia kevadkoolidele hoo sisse. Sealt ka mu esimene kokkupuude Stuart Kauffmani nimega. Milline tähtsus neil sümpoosionidel sulle oli?

S. K: Oojaa, sellel sündmusel on tõesti mitu tahku. Isiklik ja üldine. Mu enda jaoks – see muutis mu elu. Sealt pärineb suur hulk mu häid kolleege. John Maynard Smith, kelle pärusmaaks oli nii mänguteooria kui ka signaliseerimisteooria rakendamine evolutsiooniprotsesside kirjeldamisel, matemaatik Brian Goodwin, kes panustas palju teoreetilise bioloogia arengusse, morfogeneesi uurija Lewis Wolpert… Ja muidugi Wad [C. H. Waddington – M. S.] ise, kes kahjuks suri mõni aeg pärast meie tutvuse algust. Mu esimeseks töökohaks saigi tänu neile Chicago ülikool, sealt oli koguni neli selle sümpoosioni osalist. Mõistagi, Waddington ise oli vapustav inimene ja teadlane, multitalent ja mõtleja. Loomulikult ka teised. Mulle olid need kontaktid ja teemad üksjagu romantilised – olin sel ajal meditsiiniüliõpilane, kes ärkas kell neli hommikul ja ruttas kirurgiapraktikumi.

Minu jaoks oli see oluline muutus. Chicago ülikoolis sain tuttavaks maailma toonaste tippbioloogidega. Mu tööd juhuslike Boole’i võrgustike alal võeti tõsiselt. Nagu mina leidsin tee uute asjadeni, sama juhtus ka Waddingtoni konverentsiga. 7–8 aastat pärast seda sündis või leiutati molekulaarbioloogia. See kasvas välja Schrödingeri teosest „Mis on elu?”. Siis DNA struktuuri avastamine. Pärast geneetilise koodi avastamist kulus mõni aeg, kuni Jacob ja Monod avastasid geenid, mis üksteist sisse ja välja lülivad. Selle järel domineeris bioloogias väga reduktsionistlik, eksperimentaalselt briljantne, aga kontseptuaalselt naiivne suund – sellest, mida molekulid teevad. Molekulidel, nende seostel ja nende tagajärgede kirjeldamisel ning ennustamisel põhinev bioloogia oli omamoodi möödapääsmatu etapp bioloogiateaduse enese evolutsioonis.

See on hämmastav, aga omal ajal puudus arengu- ja rakubioloogias igasugune huvi teooria vastu. Huvi ei olnud ka Waddingtoni konverentside vastu. Jätame siinkohal kõrvale populatsioonigeneetika, seal muidugi oli, selle olid loonud Fisher, Sewall Wright ja Haldane matemaatilise teooriana. Seal seoti Mendeli seadused ja Darwin, millega seostus sünteetiline evolutsiooniteooria, sellest on Ernst Mayr palju kirjutanud. Waddingtoni püüuks oli aga epigeneetika ja geneetika paaripanek – pärilikkusainega mitteseotud ja sellega seotud ühise pärilikkuskontseptsiooni loomine. See paaripanek sai alguse Waddingtoni töödest aastatel 1940–1956 kuni teoreetilise bioloogia sümpoosionideni, kuid see paaripanek toimub sisuliselt alles praegu.

Minu meelest unustati üsna pikaks ajaks, 40 aastaks, vajadus ja ka võimalus siduda geneetika ja evolutsioonibioloogia omavahel tervikuks. Seda kuni süsteemibioloogia tekkeni. Olen püüdnud oma molekulaarbioloogidest sõpradele-tuttavatele need 40 aastat selgitada, et bioloogiliste süsteemide kirjeldamiseks tuleb kasutusse võtta nende seisundid. Paraku ei saa seisundeid ei tsentrifuugida ega pipeteerida ja olen tundnud, et mind vaadati kui kommunisti ajal, kui Ameerikat valitses hirm ja paranoia kommunismi ees. Püüdsin selgitada, et evolutsioon võib olla seisundite voog ja muutumine, mille matemaatiline kirjeldus on üksjagu lihtne. Mind ei mõistetud. Proovisin siis selgitada seda, et üsna raske on näiteks vanaisa kella lahti lammutades aru saada Newtoni gravitatsiooniseadusest või tuletada koguni pendli võrrandeid neist juppidest. Küll aga vastupidi: Newtoni seadusi teades on võimalik kella juppidele anda loogiline seletus. Ühes evolutsiooniteooriate ülevaateartiklis on mind meelikõditavalt paigutatud eri geneetiliste ja epigeneetiliste mõttesuundade kosjasobitajaks. Tõepoolest, ma olen matemaatiliselt ja numbriliselt arvuteil modelleerinud geneetilisi regulatiivseid võrgustikke, mis peaksid siis iseloomustama raku kohanevat käitumist. Sellest on juttu mu esimeses raamatus „Korra päritolu” („Origins of Order”). Sellel on ilmselt keskne koht ka evolutsiooni kirjeldamisel ning sealt jõutakse selgitamiseni, miks rakutüübid on nii erinevad.

Mu arusaam oli, et rakutüübid on kui atraktorid, rakkude suhetevõrgu teatavad stabiilsed seisundid. Sellest on nüüd uuesti kirjutanud Sui Huang.

Molekulaarbioloogia edusammud on paraku kõrvale jätnud Waddingtoni olulised kontseptsioonid ja põhiküsimused, mida ta püstitas. Molekulaarbioloogia ühtaegu nii arendas bioloogiat kui ka pidurdas selle arengut juba mainitud 40 aasta vältel.

K. K.: Kas juba Waddingtoni aegu polnud bioloogia enam see nn füsikalistlik bioloogia, vaid ikkagi juba epigeneetiline lähenemine elule, märkide ja tähenduste bioloogia? See, millest kõnelesid Howard Pattee ja Brian Goodwin.

S. K.: Goodwini lemmikteemaks olid nn morfogeneetilised väljad ja strukturalism bioloogias.

K. K.: Tal oli ka ju arusaam bioloogiast kui tähenduslikkusesse puutuvast teadusest. Aga kas sul oli juba toona teadmine, et see bioloogia ei ole niivõrd füsikalistlik kui just muid protsesse ja seoseid kirjeldav teadus?

S. K.: 90% ulatuses ei arvanud ma seda toona kindlasti. 90% püüdsime püsida Waddingtoni rööbastel ja leida seoseid geneetika ja epigeneetika vahel. Minu enda teadustegevus oli esimesed 25–30 aastat tugevalt seotud just morfogeneesi ja ka epigeneesi füüsikaliste alustega.

Kuid Howard Pattee küll, jah, rääkis meile, mis on sümbol. Ja mitteholonoomilised piirangud.

Sa oled öelnud, et Rashevsky oli esimesi, kes relatsioonilise bioloogia poole pöördus, ning Pattee ja Bob [Robert – M. S.] Rosen olid tema õpilased. Mäletan, kuidas Chicago ülikoolis Nicolas Rashevsky suund maatasa tambiti, Dick [Richard – M. S.] Lewontin oli siis dekaan, ja mõttetuseks kuulutati. Rashevsky oli ehk esimene matemaatilise ja teoreetilise bioloogia valdkonnas, kes hakkas bioloogias rääkima sümbolitest ja mõistetest matemaatilises võtmes.

Tema asemele palgati Jack Cowan, kes esindas siis soovitud bioloogiateooria rangelt füsikalistlikku suunda.

Cowan võttis ka minu sinna tööle ja tema peamiseks huvisuunaks oli teoreetiline neurobioloogia – ta uuris, kuidas toimib aju.

Brian Goodwin aga oli D’Arcy Thompsoni vormiõpetuse järgija, tema jaoks ei olnud looduslikul valikul mingit rolli, olulised olid üldised vormi seadused.

Mäletan üht juhtumit avaral niidul, mil ta vihmas äikesetormi trotsis, metallvardaga vihmavari pea kohale sirutatud, justkui tahtes välistada loodusliku valiku juhuse. Mõnevõrra koomiline vahejuhtum.

Paistes, ütleme nii, heas mõttes hulluna, oli tal siiski alati õigus ja ta oli minust oma arusaamades kümmekond aastat eespool. Kui Goodwin hakkas kõnelema kvaliteetide teadusest, ei osanud ma seda ei mõista ega väärtustada.

Pärast läks ta Schumacheri kolledžisse ja arendas seal kvalitatiivset teadust. Tänapäeval otsin ma aga evolutsiooni sisu ja mootorit just semiootikas, tähendustes ja funktsioonides, mis ongi tegelikult kvaliteedid ja väärtused. 15 aastat hiljem pean taas Goodwini kohta lausuma: Brian, sul oli õigus.

K. K.: Kas sa tead midagi Osaka rühmast?

S. K.: Ei tea.

K. K.: See oli rahvusvaheline strukturalistliku bioloogia uurimisrühm, milles Goodwin osales …, aga las see olla.

S. K.: Ah jah, meenub, tean siiski pisut sellest.

K. K.: Aga kes on olnud need mõtlejad, kellelt oled ehk enim oma elus ja teaduses õppinud?

S. K.: Waddington. Ross Ashby, kellega ka isiklikult kokku puutusin. Warren McCulloch. Mu mentor ja vahetu õpetaja Stuart Sutherland Oxfordist. Stuart ahvatles mind pidevalt küsimuste ja ülesannetega, mis nõudsid teooriate leiutamist. See oli alati väga stimuleeriv, kui kohtusime. Jacob ja Monod. Kuigi ma ei ole nõus ehk poolega Jaques Monod’ raamatust „Chance and Necessity”, on see mind ometi sügavalt mõjutanud.

Seosed on omapärased, sest näiteks saabas, mida kannan, on ostetud Monod’ perekonnale kuuluvast poevõrgust (näitab jalga, mida toestab vigastuse järel kõndimistehnoloogiline abivahend – M. S.). Jacques Monod osales Teises maailmasõjas vastupanuliikumises. Vapper tegelane, kes on nii mind kui ka paljusid oma avastuste ja arusaamadega mõjutanud. Nii nagu ka Waddington 1957. aastal ilmunud raamatuga „Geenide strateegia”, mida lugesin omal ajal kolm korda ja mis mõjutas minu ilmapilti kõvasti.

Waddington oli vähemalt nelikümmend aastat oma ajast ees, võib tagantjärele tunnistada. Ja ta oli ka tohutult avatud ja meeldiv inimene. Mõjutajatest veel – John Maynard Smith ja Eörs Szathmáry, ja mis salata, ka sina, Kalevi. Sa oled mulle avanud valdkonna, millest mul varem aimu ei olnud.

K. K.: Nüüd üks suur küsimus, kuid proovi vastata lühidalt. Mida pead omaenda panuseks teadusse, bioloogiasse?

S. K.: Kõigepealt, juhuslike Boole’i võrgustike teooria, mille kaudu saab iseloomustada rakuseisundeid.

Teiseks oleks kollektiivsete autokatalüütiliste võrgustike olemasolu, mis on ilmselt molekulaarsel tasandil paljunemise aluseks. Pelk DNA teisendamine RNAks ja selle kasutamine valgusünteesiks ei ole piisav, et mõista paljunemise loomust. Autokatalüütilised võrgustikud on seda.

Siit jõuame kolmanda küsimuseni: milline on tõenäosus, et juhuslik polüpeptiid katalüüsib mingit juhuslikku reaktsiooni? 1982. aastal sain geneetik Leland Hartwelli üht loengut kuulates aru, kuidas seda ideed kontrollida. Tuleb vaid sünteesida miljoneid juhulikke DNA lõike, kloonida bakterite abil igat miljoniteks ja valida siis nende hulgast mingi reaktsiooni katalüüsimisvõimega tegijad välja. Sel moel olen leiutanud kombinatoorse biokeemia. Ses vallas on mul koguni mõned rahvusvahelised patendid. Mul on siiralt hea meel, et olen suutnud panustada küllalt laialt kasutuses oleva kombinatoorse keemia arengusse.

Neljandaks võib pidada minu arendatud kohasusmaastike statistilise struktuuri teooriat. See kuulub siis evolutsiooniteooriasse.

Viies puudutab kvantfüüsikat – kvantteooria ja klassikalise teooria tasakaaluala käsitlust. Kas see ka õigeks osutub, näeme ehk kümne aasta pärast.

Kuuendaks ja vist kõige tähtsamaks pean aga seda teooriat ehk seletust, kuidas biosfäär tekitab ise võimalusi ja arenguteid oma eelnevatest seisunditest ilma märkimisväärse välise valikuta. Sellel on matemaatiliselt arusaadav seletus, sest faktiliselt on elusrakul lisaks vaadeldavale rollile, tähendusele ja funktsioonile, mida ta täidab, veel haaramatu hulk muid, mis võivad ilmneda näiteks keskkonnaolude muutumisel. Kombinatsioone on biosfääris lõpmatu hulk ja need on samaväärsed, mistõttu genereeribki biosfääri seisund ise uusi arenguvõimalusi, mitte mingi deterministlik protsess või arvutus.

Mulle meeldib siinkohal tuua kruvikeeraja näide, millele on peale meile esmaselt pähe tuleva funktsiooni kruvisid keerata veel hõlvamatu hulk muid ülesandeid, milleks seda saab kasutada. Kuna neid muid ülesandeid ei saa järjekorda sättida, ei saa neid paraku ka samadel põhjustel ennustada. Puudub algoritm. Ma arvan, et just see teooria on sillaks molekulaarse reduktsionismi ja näiteks ka biosemiootika vahel. Kui bioloogilise valiku asemel on tõepoolest see, mida teooria ennustab – biosfäär tekitab oma võimalused ise –, on see loomulikult ütlemata oluline ka kogu tsivilisatsioonile. Mõistagi jääb siin alles „kui”. Iga teooria nõuab katsetamist.

K. K.: Miks on seda laadi bioloogiateaduse, mittefüsikalistliku bioloogia, edendamine just angloameerika kultuuriruumis eriti raske?

S. K.: Ma olen seda ise seletanud nii, et Newtonilt oleme saanud seadused, mis ennustavad, mõne erijuhuga mõistagi, aga siiski täpselt, asjade kulgu. Darwinilt oleme pärinud teadmise selle kohta, et on olemas eluvormid, ja seda ilma vormija või loojata. See on intellektuaalne pärand, mis varjestab meie eest mittefüsikalistliku bioloogia maailma hoopis teistsuguse reaalsuse. Paraku on seesama mittefüsikalistlik bioloogia, kui seda just nii kutsuda, üsna ilmselt tõene nähtus, kui seda vaadelda moel, nagu olen püüdnud seletada. Piltlikult öeldes kuuleme Monod’d ütlemas elu kohta „telenoomiline”, mitte rääkimas elu tähendusest. Lihtne on taandada elusaine ja selle protsessid „justkui tähenduslikku” tüüpi järgnevustele ja mitte märgata tähenduse ja funktsioonipõhiste protsesside toimumist.

K. K.: Näiteks nagu Daniel Dennett seda kirjeldab …

S. K.: Just. Reduktsionistlik ja materialistlik traditsioon, väga tugev traditsioon angloameerika eluteaduses, nõuab valjuhäälselt: „Andke mulle mehhanism!” Selleks et seletada ja ennustada nähtusi.

Ma loodan, et mu selgitus ja teooria selle kohta, kuidas on elusal funktsioonid, kuidas miski pole „justkui tähenduslik”, vaid ongi tähenduslik, märgiline, aitab oma selguses leevendada seda vastupanu, edasi minna mehhanistlikust maailmapildist.

K. K.: Ütlesid meile üleeilsel seminaril, et sul oleks vaja veel 20 minutit, et selgitada, kuidas teha positiivset teadust väljaspool kausaalsete seaduste maailma. On seda võimalik ka veel lühemalt öelda?

S. K.: Parim viis seda teha on ilmselt kirjeldada mingit autokatalüütilist võrgustikku, mille omavahelised suhted võivad luua soodsa keskkonna näiteks järgmisele autokatalüütilisele süsteemile. Need kujunevad siis teineteist toetavaks ja püsivaks. Just selles ongi biosfääri sisemine loogika iseenda ülesehitamisel. Sel moel lahendab bioloogiline süsteem eesolevaid ülesandeid, kuigi see lahendamise tee pole n-ö ette määratud. Sobivaks näiteks on bakterikonsortsiumid, kus ilmub vastastikune abi, sümbioos. See nähtus ei ole klassikalises mõttes algoritmiline, kuid on olemas ja seda me saamegi nimetada ettetulevate probleemide ja olukordade lahendamisfunktsiooniks.

Mõistagi on tulemuslik ja positiivne teadus neis oludes võimalik ka ilma selleta, et peaksime välja tooma Newtoni seaduse laadsed reeglid. Seda enam et näib, et neid paljude eluprotsesside puhul ei olegi. Kui isegi iga välja kujunenud geneetiline või autokatalüütiline süsteem ongi täpsete seaduspärade järgi toimiv süsteem, siis eri variatsioonidega tekkinud selliste süsteemide kogum ei ole seda enam. Loomulikult on neis kogumites olemas seaduspära, kuid mitte käitumist ja olekuid ennustavad kausaalsed seadused.

K. K.: Kas see n-ö ennustava ja kausaalsete reeglite ülene teadus on loomult matemaatiline?

S. K.: Esmalt arvan, et jah. Teisalt jälle: kui elusa aine funktsioonid on mõnes mõttes sama kui tähendused, kui teaduslikult saab käsitelda ka väärtusi, siis tundub jälle, et osa teadust nagu võiks olla mittematemaatiline. Siinkohal jään küll veidi hätta selgitamaks, mida ma pean silmas jälle teaduse all. Siin jõuame paratamatult sinu valdkonnani – semiootikani. Sa peaksid isegi ju vastust teadma.

K. K.: Alati polegi ehk matemaatikat kui üht selgitamise tööriista vaja.

S. K.: Me räägime ja suhtleme tavakeeles, mis pole algoritmiline, räägime lugusid ja mõistame maailma, mis võib olla küll matemaatiliselt modelleeritav, kuid ei ole matemaatikaga asendatav.

K. K.: Kui uurime elu, siis peame mõistma, et matemaatiline modelleerimine on üks võimalus asju selgitada, kuid need asjad, nähtused ja protsessid ei ole ise matemaatilised, alus on muus. Füüsikaliste protsesside puhul on kõik teistpidi. Füüsikalised protsessid ise on loomult matemaatilised. Füüsikaliste nähtuste kirjeldamisel on matemaatiline kirjeldus fundamentaalne, semiootiliste nähtuste kirjeldamisel aga pindmine.

S. K.: Ilmselt nii.

K. K.: Teadlaste loomupäraseks sooviks on olla oma arusaamadega kultuuris laiemalt ja üldisemalt mõistetud. Samas on igal õpetlasel siiski oma sügavam arusaam, mille populariseeritud kirjeldus on igatahes pinnapealne. Paradoksaalne on seega soov näha oma sügavamat arusaama vulgariseerituna, mis samal ajal ei ole ju õpetlase tegelik soov, et tema maailmapilt saaks labastatud.

Kas on nii, et sügav maailmamõistmine ei saagi seetõttu olla väga levinud ja populaarne?

S. K.: Saab aga ehk muud. Ma ei kaldu arvama, et merkantiilne maailm teenib hästi inimlikke vajadusi. Me teeme paljusid asju SKT kasvatamise nimel, justkui me ei teaks, – aga võimalik, et ei teagi –, mida selle asemel teha. Teie, eestlased olete teinud ju asju ka enne SKT maagia teket ning, nagu ajaloost näha, üsna hästi toime tulnud.

Väärtussüsteemid nagu oleksid nihkunud. Ka valgustusaegsed ideed levisid ja võeti omaks ilma selleta, et igaühest oleks saanud süvafilosoof. Maailma väärtused muutusid ja inimesed läksid nendega kaasa.

K. K.: Sul on hea ütlus selle kohta, kuidas olla hooliv ja salliv mitmete kultuuride vahel ja suhtes.

S. K.: See on nii: Me peame üksteist puudutama (kultuuriliselt siis) nii õrnalt ja ettevaatlikult, et jätta igaühe juured paika, ent piisavalt, et luua uusi kultuurivorme. Me võime segada ja kombineerida rahulikult oma toitumisharjumusi teiste kultuuridega. Hiina restoran New Yorgis ei ole ju mingi ime ega ka oht. Küll on aga oht selles, kui hakkame segama oma juuri: uskumusi, müüte, religioone.

K. K.: Mida sa tahad, et sinult veel küsitaks?

S. K.: Näen, et maailmas, Ameerika Ühendriikides ja Euroopas sealhulgas, on võimustruktuurid, mille eesmärk on haarata rohkem võimu ja valitseda suuremat hulka raha. Nad vääravad nii demokraatia loomust kui ka rahva mõistet, „meie, rahvas”, nagu on selle sõnastanud näiteks Thomas Jefferson. Nad on tõkkeks tsivilisatsiooni arengule. Ehk oskad ise selle peale midagi kosta?

K. K.: See ongi see, mida me püüame teha ja mõista … Kuidas olla nii, et on loominguline ja hea. 🙂

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht