Kartellilõhnaline õiglus

Kaarel Tarand

Riigi maksuraha kergel toel viivad ettevõtjadkaupmehed läbi kampaaniat, mis peab neist publikule jätma mulje kui õilsatest majandussubjektidest. Mõte on selles, et kõik, kes avalikult ühinevad „Ausa hinnastamise leppega” ehk lubavad eurole ülemineku hetkel mitte hindu tõsta, ongi ausad. Idees on siiski mitu konksu sees, loogikavigadest rääkimata.       

Kampaaniaga püütakse luua muljet, justkui võiksid ebaausad või -õiglased hinnad tekkida just aastavahetusel rahavahetusega seoses ja neid kunagi varem Eesti pinnal poleks liikvel olnud – ega ju Eesti inimene ja eriti ettevõtja  siis kunagi ahnusest aetud pole olnud, nagu ilmekalt kinnitas ka värske TV-eksperiment „100 sekundit”. Järelikult, hinna mittetõstmisel on tagasiulatuv mõju. Kui aastavahetusel ja avalikust leppest tulenevalt fikseeruv hind on õige, siis oli ta õige ka enne. Mis sest, et mõne toote hinna sees on kasumit 2 ja teises 200 protsenti, ühtviisi ausad kõik. Erilisteks aususe etalonideks muutuvad piirkondlikku monopolismi nautivad vee- ja energiaettevõtted, kui  need peaksid leppega liituma.     

Pealtnäha on kampaania suunatud hinnatõusu vastu (mida ettevõtjad rahavahetuse käigus muidu justkui sepitseksid). Aga vähemasti nende silmis, kes usuvad mikromajanduse aabitsaid ning vabaturu kõikvõimsust hinnakujunduses, ei peaks ju hinnatõusu pärast niikuinii muret olema. Jah, kui mingis valdkonnas on sõlmitud salajane kartellikokkulepe hinna tõstmiseks, on asi halb (aga seda peaksid uurima õiguskaitseorganid). Kui seda pole, siis osutuvad konkurentsis võitjaks need, kes põhjendamatu hinnatõusuga kaasa ei lähe, sest nende läbimüük suureneb hinda  tõstnud konkurentide arvelt. Seega, aus turg peaks põhjendamatu hinnatõusu igal juhul ära hoidma ja premeerima neid, kes ausaks jäävad, ilma lepetetagi.       

Oleks inetu kahtlustada meie ettevõtjaid selles, et nad on sunnitud käituma nagu AA-d (anonüümsed alkohoolikud), kes selleks, et kiusatusest hoiduda, end pidevalt alkohooliku tiitliga märgistavad. Või ongi siis iga kaupmees hinnatõususõltlane, kes ei suuda vastu panna kiusatusele hinda tõsta ka siis, kui selleks põhjust pole? Ja ainus, mis sõltuvust natukenegi piirab, on igapäevane avalik deklaratsioon: ma ei  tõsta hinda, kui põhjust pole. Ehk tasuks ausat hinnastamist õhutaval Eesti Kaubandus-Tööstuskojal hoopis kaaluda oma liikmeskonnale sõltuvusvastase nõustamisteenuse pakkumist?     

Nagu näitab eurole ülemineku kogemus teistes riikides, põhjustab rahavahetus rahva ostuhimu kahanemise. Vaevalt et Eestiski teisiti võiks minna. Euro kange kursi tõttu hakkame kasutama väikese nimiväärtusega müntepabereid, tuhandete asemel opereerime edaspidi kümnete ja sadadega. Mis sest, et ostujõult on meil raha käes ligikaudu endine hulk, teda lihtsalt tundub olevat vähem. Ja see käivitab alateadliku kulutuste piiramise. Vabaturg peaks nõudluse vähenemisele kohe reageerima hinna alandamisega. Tahes-tahtmata  tekib tunne, et nn aus hinnastamine ongi põhiliselt mõeldud kartellina hinnalanguse vältimiseks. Kuna kõik hinnad, mis on rahavahetamise eel tekkinud, on juba ausad ja õiglased, siis ega neid ju ometi langetada ei saa, kõnelgu turusignaalid, mida tahes!       

Statistikaameti andmetel õnnestus Eestis ettevõtjatel-kaupmeestel viimatine seisak ja kohatine langus majanduselus üle elada hindu langetamata. Tarbijahinnaindeksi kiire kasv jätkus 2008. aasta suveni, tänavu märtsist aga hakati pärast poolteist aastat väldanud hinnastabiilsust  jälle tempokalt hinnatõuse korraldama. Ja nüüd müüakse meile maha ideed, et praegused ja eriti aastavahetuse hinnad on õiglased. Järelikult pidid olema õiglased ka 2007. ja 2008. aasta hinnad. Olid ikka või? Kas siis polnudki liigses laenurahapakkumises ja sellest stimuleeritud hinnarallis midagi taunitavat? Kõik unustatud?       

Kogu see pikk sissejuhatus tegi mõistagi selgeks, et Sirp kavalate hinnakokkulepetega ei liitu. Vastupidi, juba järgmisel nädalal leiab üksikmüügist Sirbi ostja, et lehel on uus ja hoopis kõrgem hind. Kiusatus on põhjenduseks öelda, et Sirbil kui mitu korda rohkem sisu ja kvaliteeti pakkuval lehel ei ole lihtsalt sünnis  kioskis maksta sama palju kui Eesti Päevalehe või pooleteise Postimehe number. Tegelikult aga läheb Sirp lihtsalt mitme lehekülje võrra paksemaks ja uus hind on vähemalt sama aus kui varasemgi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming