Karistuse mõistatuslik leebus

Inimesi ei tükeldatud enam nelja või kuue hobusega, vaid distsipliiniga.

Ott Puumeister

I Kuidas tükeldada inimest?

Michel Foucault avab oma 1975. aastal esmakordselt avaldatud raamatu „Valvata ja karistada“ äärmiselt värvika ja äärmuslikult piinarikka pildiga Robert-François Damiens’i hukkamisest. Ebaõnnestunud kuningatapja nuhtlemine kiskus justkui tellitult viltu – avaliku hukkamise üks funktsioone oli ka kuriteo taasetendamine –, pikendades nii vaese mehe kannatusi. Tema keha ei tahtnud hobuste rebimisele alluda ning lõpuks pidi ta kõõlused läbi lõikama ja liigesed puruks raiuma, et oleks võimalik jäsemed kehast eraldada. Tänapäeval ei kujuta me seesugust karistusviisi enam kuidagi ette, krigistame vaid Foucault’d lugedes hambaid ning hoiame tagasi sõnapildist põhjustatud iiveldust.

Tõepoolest, XIX sajandil sündinud vangla, mille loo esitab „Valvata ja karistada“, jaotab inimesed teisiti, tükeldab nende keha teiste meetodite abil kui otsene füüsiline vägivald. Karistusmeetodid, millega meie oleme harjunud, ei kujuta enam endast suveräänse võimu ja seaduse piiridest üleastuja kehalist kokkupõrget. Verine vaatemäng on kadunud ning ühiskond tundub esmapilgul humaansem. Tundub, justkui oleks koos vanglaga sündinud seaduse humaansus. oleks nagu avastatud, et ka kurjategija on inimene. Kuid Foucault’ tees ei järgi niivõrd sirgjoonelist loogikat: vangla – ja sellega koos karistuse mõistatuslik „leebus“ – ei sündinud tühja koha pealt või valgustatud inimsüdame heatahtlikkusest. Vastupidi, leiutati uued viisid inimese tükeldamiseks: seda ei tehtud enam nelja hobusega (või kuuega, kui neljast ei piisanud), vaid jõudude kontrolli all hoidmisega, liigutuste suunamisega, käitumise valitsemisega – distsipliiniga.

„Valvata ja karistada“ puhul ei ole niisiis tegemist „kõigest“ vangla sünnilooga, tegemist on ühe võimutüübi genealoogiaga, võimutüübi, mis vanglas avaldub oma kontsentreeritud ja peaaegu ideaalsel kujul. See võim ei piirdu konkreetse institutsiooniga, vaid paneb need toimima; Foucault’ kuulus väide, et kool sarnaneb vanglaga, ei tähenda seda, et kool oleks karistusasutus, vaid et mõlemad on distsiplinaarsed institutsioonid, mõlemad toimivad sarnase diagrammi alusel. Selleks on Panopticon, Jeremy Benthami loodud arhitektuuriline korrastatus. Keskmes seisab vahitorn, mille ümber on ringikujuliselt asetatud kongid nii, et valvur saaks igas kongis toimuvat jälgida, kongist ei ole aga kunagi näha, kas valvur on parasjagu kohal või mitte. „Täielik valgus ja valvuri pilk hoiavad sind paremini ohjes kui pimedus, mis ju lõpuks ka kaitseb. Nähtavus ongi lõks.“

Foucault ei jutusta meile niisiis ainuüksi uute karistusmeetodite sünnist, vaid uut tüüpi nähtava ruumi tekkest. Selles ruumis asetatakse indiviid valguse kätte: ta osutub teadmise ja võimu objektiks. Täpsemalt öeldes avastati klassikalisel ajastul „keha kui võimu objekt ja sihtmärk“. Kuid kas suverään ei tegutsenud lausa otseselt keha kallal, märgistades ja tükeldades, vägivallatsedes ja surmates? Tegemist ei ole siiski sama kehaga, tegemist on kehaga erinevates võimumehhanismides, millest üks hävitab ning teine toodab. Distsiplinaarne võim jaotab kehad ruumis (eraldab, lahterdab ja lokaliseerib, paigutab funktsionaalselt, asetab järkudesse) ning hoiab kontrolli all kehade tegevust ajas (ajakasutuse paikapandus, tegevuse ajaline läbitöötatus, keha ja žesti vastavusseviimine, keha-objekti liigendus, täielik ärakasutamine). Distsiplinaarne võim avaldub tootlikkuses, edukuses, potentsiaali saavutamises, samas kui suveräänne võim lõpeb surmaga; see on võim väikeste asjade üle, ent suveräänsus asetab lavavalgusse kuningavõimu kogu oma hiilguses ja kohutavuses.

Koos distsipliinidega sünnib uut tüüpi indiviid, kelle „naturaalne keha“ saab poliitiliselt esmatähtsaks. Uus võimu objekt ja subjekt, naturaalne keha on „jõudude kandja, teatud kestuse kolle; keha, mis on aldis sooritama teatud spetsiifilisi operatsioone, millel on oma kord, oma aeg, oma sisemised tingimuse ja konstitutiivsed elemendid“. Distsipliini esmaküsimus ei ole see, kuidas keelata ja karistada, vaid kuidas toota normaalset indiviidi; (potentsiaalne) karistus ootab neid, kes ei täida normi, kes ei suuda end piisavalt normaliseerida. Karistuse eesmärgiks saab seega ebanormaalsete normaliseerimine; karistus ei rakendu enam kuritööle, vaid inimesele. Õigemini neile inimese aspektidele, mis ei vasta normile (ebatäpsed liigutused, ebasünnis käitumine, ebapiisav enesekontroll jne). Niisiis, distsiplinaarne võim enam ei hävita ega mõista surma, vaid toodab ja paneb elama. Kui suveräänse võimu puhul näeme keha vahetut tükeldamist, siis distsipliini puhul muutub keha teadmise objektiks, mis tükeldatakse, et seda paremini ära kasutada, rakendada. Tähendab, võim peab tootma jõudu, mitte ainult takistama vaenulike jõudude rakendumist.

Distsiplinaarses mehhanismis tuleneks karistus niisiis justkui inimesest enesest, on tema hälbelisusest tingitud. Kui vangla ilmub ajaloo areenile parandusliku institutsioonina, saab seadusest üleastujast käitumishälvik, kes väärib ja vajab karistust juba oma olemusest lähtuvalt. „Seal, kust oli läinud kaduma avalikult ja piinavalt hukatu märgistatud, tükeldatud, põletatud ja hävitatud keha, ilmub nüüd välja vangi keha, mida dubleerib „käitumishälviku“¹ individuaalsus, kurjategija pisihing, mille karistusaparaat ise on tootnud karistamisvõimu rakenduspunktiks ning selle objektiks, mida tänapäevalgi kutsutakse parandusteaduseks.“

II Teadmise ja võimu ruum – seade

Kuid Foucaut’d ei huvita otseselt hälvik, keda distsiplinaarses seades toodetakse ja pidevalt taastoodetakse; nagu öeldud, huvitab teda see seade ise, mille tulemuseks on indiviidi kui normaliseeritava „naturaalse“ subjekti nähtavaletulek ning tingimused, mis võimaldavad selle subjekti kohta tõde lausuda. „Valvata ja karistada“ keskne probleem on välja joonistada see nähtav ja kõneldav sfäär, milles normaliseerimist vajav subjekt saab sündida.² Millises ruumis ja ajalises jaotuses subjekt sünnib, millistes taktikates ja strateegias ta mängu astub või mängu asetatakse?

Eesmärgiga neile küsimustele vastata võtab Foucault 1970ndatel kasutusele mõiste dispositif, mis on kõnealuses tõlkes leidnud enesele eestikeelse vaste sõnas „seade“ (inglise keeles on näiteks kasutatud ka sõna „apparatus“). Seade on teatud mõttes diskursuse täiendus või isegi asendus. Kui 1960. aastad möödusid Foucault’l analüüsides teadmiste korda, millest piisas diskursiivsete formatsioonide analüüsist, siis 1970ndatel hakkavad Foucault’ töödes aina kesksemat kohta hõivama võimusuhted. Olgugi et 1970. aasta Collège de France’i inauguratsiooniloeng kannab pealkirja „Diskursuse kord“ („L’ordre du discours“, mis ingliskeelses tõlkes sai omale veidra kuju „Discourse on Language“), on seal juba otseselt juttu võimu probleemist.

On otsitud viise, kuidas diskursuse sisemine korrastus toodab välistusi, loob hierarhiad, toodab subjektipositsioone. Tegemist on samaaegselt nii „Teadmise arheoloogia“ jätkamise kui ka sellest eemaldumisega.

Foucault ise on seade määratlenud järgmiselt: tegemist on „läbinisti heterogeense kooslusega diskursustest, institutsioonidest, arhitektuurilistest vormidest, regulatiivsetest otsustest, seadustest, administratiivmeetmetest, teaduslikest lausungitest, filosoofilistest, moraalsetest ja filantroopilistest propositsioonidest – lühidalt, nii öeldu kui ka mitte-öelduga. […] Seade ise on suhete süsteem, mis on võimalik nende elementide vahel luua”.³ Lühidalt, kui 1960. aastad möödusid teataval viisil homogeenseid süsteeme (diskursiivsed formatsioonid, mille analüüsitavaks ühikuks olid lausungid) analüüsides, siis võimu sisenemine Foucault’ enese diskursusesse sunnib teda tähelepanu pöörama ka „mitte-öeldule“. Kui teadmine avaldus diskursuses, siis võimu puhul tuleb arvesse võtta ka elemente, mis ei kõnele, kuid toodavad siiski efekte – ehk tõhusamaltki, kui öeldu.

Suurim viga, mida 1970ndate Foucault’d lugedes saab teha, oleks aga nentida, et teadmine on võim; teadmine ja võim küll ilmuvad koos, eksisteerivad kaasosaluses, kuid, nagu ütleb Gilles Deleuze, kui „teadmine tähendab nähtava ja kõneldava ühendust, on võim selle eeldatav põhjus; kuid vastupidi, võim eeldab teadmist kui seda hargnemist ja eristumist, milleta võim ei saaks teoks. […] Ei eksisteeri tõemudelit, mis ei viitaks tagasi teatavale võimule, ega ühtegi teadmist või isegi teadust, mis ei väljendaks või implitseeriks oma teostumises rakenduvat võimu”.⁴ Deleuze’ile võlgneme väga täpse eristuse teadmise kui vormi ning võimu kui jõudude suhte vahel; teadmise ja võimu toimimine on seega fundamentaalselt erinev, kuigi vorming eeldab jõusuhet ning jõusuhe ei saa avalduda vormitult.

„Valvata ja karistada“ esitab distsiplinaarse seade keeruka suhtevõrgustiku, kus nii hälbelisuse diskursus, arhitektuuriline jaotus, ajaline kontroll, valguse langemine Panopticon’is, politsei- ja juriidiliste institutsioonide teotsemine jne kõik kokku loovad strateegia, milles sünnib parandatav indiviid, kelle elu ise muutub põhimõtteliselt karistatavaks. Ning karistatavus muudab omakorda indiviidi võimalikuks teadmise ning teaduse objektiks. Indiviid saab teadmise objektiks oma kõrvalekalletes, niivõrd et „meie tsivilisatsioonis, […] kui tahetakse individualiseerida tervet, normaalset ja seadusi austavat täiskasvanut, siis ei jää muud üle, kui küsida temalt, mis on temas säilinud lapsest, milline varjatud hullus temas peitub ja millist suurt kuritegu võiks ta tahta toime panna“. „Normaalne inimenegi“ (kui tõsiselt peaksime seda sõnapaari võtma?) on sisimas juba potentsiaalselt ebanormaalne ehk allutatav distsiplinaarsetele võimumehhanismidele. Ehk tähendab karistuse mõistatuslik leebus siiski vaid meile juba harjumuspärast distsiplineeritust?

1 Eestikeelseks vasteks prantsusekeelsele sõnale „délinquant“ valitud „käitumishälvik“ kaotab mingis mõttes ära ses peituva kuritegelikkuse, kuid annab edasi käitumise kõrvalekaldelisuse. „Käitumishälve“ tõstab esile normi ja kõrvalekalde vastasmängu, prantsuskeelne „délinquant“ aga aga kõrvalekalde kriminaalsuse.

2 Nähtava ja nähtavuste kohta Foucault’ töös vt nt „Valvata ja karistada“ järelsõna.

3 Michel Foucault, The Confession of the Flesh. Rmt: Power/Knowledge: Selected Interviews and Other Writings 1972-77. Pantheon Books, New York 1980, lk 194.

4 Vt Gilles Deleuze, Foucault. Continuum, London, New York 1999, lk  33-34.