„Karajev hirmutab, aga mina ei karda“

Isegi kõige getostunumal struktuuril on oma hierarhia, mille tipus on poliitikud, kelle poolt „marginaalid“ hääletavad.

MIHHAIL TRUNIN

Nikolai Karajevi artikli „The Division Bell Land. Väga eestilik lugu“ ilmumine ajakirja Vikerkaar selle aasta esimeses numbris on kahtlemata tähelepanuväärne sündmus. Esiteks on selle teksti kirjutanud erudeeritud, andekas ja terava pilguga inimene. Karajev on hästi teada kui ajakirjanik, kirjanik ja tõlkija. Teiseks – ja see on mulle erakordselt tähtis – on tegemist sündmusega, mida olen oodanud ja mille vajalikkust rõhutanud tekstist teksti.1 Kohaliku vene intelligentsi esindaja (siin võiks kasutada ka märksa kõrgelennulisemat sõna „eliit“, kuid Karajevile, niipalju kui mina oskan öelda, sobib pigem lihtsa Lasnamäe poisi kui entsüklopedistist snoobi kuvand) on ulatuslikult ja argumenteeritult arutlenud mitmete probleemide üle, mis mingil viisil erutavad kolmandikku meie maa elanikest, ning teinud seda eesti keeles ühes meie tähtsaimas ajakirjandusväljaandes. See fakt ise heidab muu hulgas valgust ka „vaikiva“ „vene kogukonna“ olukorrale (mulle on see sõnaühend hirmsasti vastumeelt ja seepärast panen selle jutumärkidesse): näib, et igaüks võib veenduda tegelikult selles, et asi ei ole võimu usurpeerinud pahasoovijates, kes ei lase õnnetutel eestivenelastel hingata ega pead tõsta ning rääkida kõigile oma probleemidest, vaid milleski muus. Aga milles siis? Milliseid boonuseid pakub rõhuasetus oma marginaalsusele ja kellele on see kõige kasulikum?

Karajevi artikkel on jaotatud kaheks osaks: „filosoofiliseks“ ja „rahvuslikuks“. Autori filosoofilises võtmes arutlused, mis esitatakse lugejale tema enda pikaajaliste mõtiskluste viljana, väärivad kahtlemata austust ja toetust: kosmopolitism, püüdlus näha „inimeses isiksust ja mitte ta rahvuslikku kuuluvust“, ettekujutus, et „objektiivselt pole mingeid rahvusi olemas, kuid rahvusluse idee on kahtlemata igati elus ega kavatsegi surra“, samuti küsimus „kes peaks otsustama, kas mul on „eesti“ mentaliteet või mitte?“. Karajevi artikli positiivne programm on kahtlemata non multa, sed multum.

Pärast viimast Karajevi tsiteeritud arutlust jäävad aga silma alapealkirjad. Igaüks neist – välja arvatud ehk „Nõukogude okupatsioon. Ajalooline müüdi­loomine“ (kuigi ka see räägib ise enda eest) – sisaldab agressiivselt sõjakat komponenti (kõigis näidetes minu kursiiv): „Kahe süsteemi võitlus“, „Jõuetu nördimus“, „Võitlus tundmatutega“, „Ja võitlus jätkub“2. Minu teada pole Karajev mitte ainult kosmopoliit, vaid ka patsifist ning kõik need „võitlused“ kannavad tema puhul kujundlikku tähendust. Ent nende ilmumine teksti jõulistes kohtades on üsna iseloomulik ning osutab sellele, et Karajev väljendab oma tekstiga kohalike venelaste hulgas nõutud ideoloogiat, mida võib nimetada üldiselt „rahvuslikuks“, täpsemalt aga getostunud grupi ideoloogiaks. Siinjuures ei taha ma mingil juhul süüdistada autorit poliitilises angažeerituses ega kahtle tema mõtete ja arutluste siiruses.

Nikolai Karajevi artikli „The Division Bell Land. Väga eestilik lugu“ pealkiri viitab Pink Floydi laulule „High Hopes“ ehk „Suured lootused“.

Repro

Enne kui vaatlen, millise ideoloogiaga on tegemist, juhin tähelepanu sellele, kuidas Karajev on oma seisukohtade esitamise üles ehitanud. Ta mõistab kohusetruu ajakirjanikuna, et mis tahes arvamust tuleb kinnitada faktide või näidetega, ning püüab ka seda põhimõtet järgida. Siinjuures on aga iseloomulik, et Karajevi näited on tihti peaaegu et anekdootlikud (mida on väärt jutud sellest, et „Toomas Hendrik Ilves väitis […] nagu polnuks Nõukogude Eestis restorane“, „NSV Liidus ei olnud kõigile kättesaadavaid arvuteid, ja tuleb välja, nagu olnuks see mingi nõukogude aja erijoon, ehkki peaaegu samamoodi olid lood mistahes arenenud riigis“ või Mihkel Raua avameelselt (enese-)iroonilise raamatu „Eestlase käsiraamat“ mainimine täiesti tõsises kontekstis?), mõned aga vastuolulised. Nii on otse teksti naaberlõikudes öeldud: „Paljudel vene noortel, eriti Tallinnas, igapäevase suhtlemisega eesti keeles probleeme pole ja nad on saavutanud isegi teatud eeliseid teenindussektoris“ ning „Sealjuures pole eesti keele selgeksõppimine kergete killast (ega teda asjata peeta üheks maailma raskeimatest keeltest)“.

Edasi läheb Karajev üle aga märksa tõsisematele süüdistustele ja kõrgendab tooni kuni paatoseni, kuid oma kõige pateetilisemaid arutlusi empiiriliste näidetega ei kinnita. Vaadelgem järgmist teesi: on „vaieldamatu tõsiasi, et siinsed venelased elavad eestlastest kehvemini“, sest meie riigis ei olevat õiglust. Millised andmed tuleks või saaks esitada selle väite selgituseks: kas majandusnäitajad, õnnelikkuse indeks? Küsimusele, millal saabub Karajevi arvates õiglus, võib aga vastata vana anekdoodiga: „Armeenia raadiolt küsiti: „Aga kas kommunismi ajal raha on?“. Armeenia raadio vastas: „Kellel on, kellel pole“.“

Karajevi teksti arenedes lähevad sel viisil esitatud üldistused üha retoorilisemaks: „Milliste järeldusteni peaksin jõudma, kui mind, Eestis sündinut ja siin kogu elu veetnut, nimetatakse „muulaseks“ ja „migrandiks“?“ Lugeja tahakski siinkohal teada saada üksikasjad, et paljastada pahategijad-natsionalistid, ent autor on eelistanud seekord piirduda vaid retoorikaga. Edasi loeme: „Ausalt öelda lähen minagi kogu oma sallivuse juures närvi, kui järjekordne eesti natsionalist silmakirjalikult imestab, kui palju eestivenelasi on altid Venemaa propagandale. Te ise ju tõukasite neid sellele, kaua ja sihikindlalt kultiveerides neis nördimust ja haavumust; kas maksab siis imestada, et inimesed solvusidki – ja hakkasid uskuma Venemaa televisiooni, mis ei väsi korrutamast, kuidas venelastele rahvustunnuse alusel ülekohut tehakse?“ Mul on raske ette kujutada, kuidas on võimalik väljastpoolt kultiveerida inimeses haavumust (see peaks olema peaaegu intiimne tunne, mis tekib seesmiselt). Ja ka Eesti venelased ei usu Venemaa propagandat kindlasti haavumusest, sest neid ajendavad erinevad tunded: nõukogude mineviku nostalgia (Venemaa propaganda koordinaatide süsteemis on see praegu kanoniseerimisel), soov rõhutada oma sidet ajaloolise kodumaaga ning usaldus neile arusaadavas emakeeles räägitu vastu. Pealegi: kui atraktiivne Vene propagandale ka ei oleks tees, et Baltimaadel „vene inimesi ahistatakse“, on viimase nelja aasta jooksul magistraalteemadeks olnud esmajoones Ukraina ja Süüria ning pärast neid USA kui välisvaenlane. Vene propaganda põhisisu ei seisne praegu selles, kui õnnetud, tagakiusatud ja löödud on venelased, vaid hoopis vastupidi, nimelt selles, kuidas Emake Venemaa „tõuseb põlvedelt“, kuidas „kõik kardavad teda jälle“ ning kuidas ta näitab kogu maailmale „kuradi vanaema“.

Ma ei saa teada, mis toimus Eestis 1990. aastatel või 2007. aasta aprillis, sest ma ei ole siin sündinud ning tollal ma siin ka ei elanud. Sealjuures olen ma valmis uskuma Karajevi väidet, et eestlaste ja venelaste omavahelised suhted olid nii Nõukogude perioodil kui ka taastatud iseseisvuse esimestel aastatel keerulised ning ilma vastikute natsionalistlike momentideta läbi ei saadud. On aga hästi teada, et elu on sündmuste poolest rikkam ning keerulisem igasugustest sotsioloogilistest üldistustest. Oletagem, et aastatel 1991–2007 ahistati kohalikke venelasi vahelduva eduga, taheti visalt assimileerida, kuid nemad, mis iseloomulik, elasid selle siiski kuidagi üle. Kuidas neil see nende sõnul nii väljakannatamatutes tingimustes korda läks? Siinkohal saan ma muidugi vastutada ainult iseenda eest ja apelleerida üksnes omaenda kogemustele.

Tulin Tallinna elama 2009. aastal, kui pronksiöö järelkaja alles hakkas vaibuma. Suhelda sain ma sellal ainult vene keeles, seega peamiselt kohalike venelastega, ning kõiki nende meeleolusid, mida on kirjeldatud Karajevi artikli selles osas, kus käsitletakse „pronksiöid“ (venelaste pidamine „pättideks“ jne), tabasin ma täielikult. Ausalt öeldes oli mul, 24aastasel Moskva poisil, siis veidi hirmgi nahas. Vaatasin eestlasi kartlikult ja ootasin, millal hakatakse mind ahistama, alandama ja nimetama pätiks, muulaseks, neetud migrandiks või tiblaks … No kui mitte otse näkku, siis kas või seda mulle igal viisil mõista andma. Aga ei hakatud. Sotsialiseerumiseks ja eesti keele vajalikul tasemel selgekssaamiseks kulus mul mõni aasta. Ja nende mõne aasta jooksul juhtus palju huvitavat: minu kolleegid kohalike venelaste hulgast (ehk sama emakeelega ja samasse kultuuri kuuluvad inimesed), kellega olin algusest peale valmis suhtlema ja kellega ma seostasin teatud lootusi, eemaldusid minust üha rohkem (nüüd on mõned neist jõudnud isegi otseste solvanguteni PBK eetris). Samal ajal eestlased, kellega on kombeks venelasi hirmutada, toetasid mind kogu aeg igati ja ilmutasid minu vastu huvi. Pole ka ime, et see huvi muutus kiiresti vastastikuseks. Ma saan aru, et oma elukutse spetsiifika tõttu ei pea ma kokku puutuma massiliste nähtustega ega pretendeeri seepärast ulatuslikule üldistusele. Võib-olla on „minu Eesti lugu“ seotud kitsa teaduskorporatsiooni iseärasustega, kus äge konkurents ja pingelised suhted osaga kolleegidest on igati loomulikud. Oma muljete alusel ei saa ma siiski jätta parafraseerimata Lev Tolstoid: „Karajev hirmutab, aga mina ei karda.“

Ausalt öeldes on mul märksa hirmsam suhelda kohalike venelastega, kuigi minu arvates ei ole nad mingid „agressiivsed, räpased, rumalad, laisad, joodikud ega harimatud“. Mida edasi, seda rohkem hämmastab mind see, kuivõrd eestivenelaste loodud kohutav eestlase portree on tegelikult nende enesekirjeldus. Kõige kummalisemana näis mulle Karajevi artiklis tees, et „eestivenelaste kui ühe isoleeritud grupi ajalugu ei ole isoleeritavate, vaid isoleerijate ajalugu“. Minu kogemused räägivad vastupidisest: marginaalide staatus on millegi poolest kohalikele venelastele isegi kasulik. Igal juhul on nende hulgas kindlasti inimesi, kes niisugusest olukorrast võidavad.

Igal, isegi kõige getostunumal struktuuril on oma hierarhia. Selle tipus on poliitikud, kelle poolt needsamad „marginaalid“ (muide, veidi vähem kui kolmandik riigi elanikest) hääletavad ning kelle nimed on otseselt esitatud Karajevi artiklis (loetelu saab soovi korral täiendada). Teisel kohal (ja mulle kui inimesele, kes ei tegele poliitika, vaid kultuuriga, on see palju hellem moment) on need inimesed, kellel on kohalike venelaste hulgas kultuurieliidi staatus ja kes muretsevad üle kõige selle staatuse püsimise pärast3 – koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Ja siin näeme paradoksi: nii poliitikud kui ka nn vene kultuurieliit valdavad ise eesti keelt suurepäraselt, nende sihtauditoorium aga mitte. Üks kõige lihtsamaid ja käepärasemaid meetodeid oma auditooriumi vajalikus seisundis hoidmiseks on tuletada kohalikele venelastele meelde, et eestlastele on nad „teise sordi inimesed“, õigusetud ja jõuetud, ning neil jääb üle ainult „elada ja panna vastu – nii nagu välja tuleb“.

See on näide halva lapsevanema murest oma laste pärast, kes, nagu vanematele näib, ei ole võimelised iseseisvaid otsuseid tegema. Ja siin hakkab ootamatus rakursis toimima metafoor, mille Karajev on tõstnud oma artikli pealkirja.4 Tuletagem meelde laulu „High Hopes“ ehk „Suured lootused“, mille esimene salm on andnud pealkirja Pink Floydi albumile: „Beyond the horizon of the place we lived when we were young / In a world of magnets and miracles / Our thoughts strayed constantly and without boundary / The ringing of the division bell had begun.

Tekst, nagu näeme, algab otsekui pastoraalsete motiividega ja räägitakse lapsepõlvega hüvastijätmisest, mis eeldab suurel määral iseseisvust ja vastutust. Kuigi väljend „the division bell“ on tõlgitud Karajevi loos „lahkulöömise kellaks“, ei ole antud juhul jutt jaotamisest omadeks ja võõrasteks. On teada, et selle sümboolse sõnapaari taga on Briti parlamendi ülemkojas rippuv kell, mis teatab oma helinaga parlamendi liikmetele eelseisvast hääletamisest.

Seega tähendab sõna „division“ pigem lahkarvamust, mis on vastutustundliku otsuse vastuvõtmisel vältimatu. Seepärast on suurem osa Pink Floydi albumist pühendatud suhtlusele, sest ainult see võib aidata inimestel paljud probleemid lahendada.5 Kui Karajevi eesti keeles avaldatud artikkel on esimene repliik selles keerulises suhtluses, siis võib selle üle ainult rõõmu tunda.

Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand

1 Vt nt Mihhail Trunin, Retooriline vastasseis. – Sirp 10. XI 2017.

2 See fraas meenutab muu hulgas populaarset nõukogude laulu, mille muusika on kirjutanud Aleksandra Pahmutova ja sõnad Nikolai Dobronravov (1974). Selle refrään kõlab: «И вновь продолжается бой. / И сердцу тревожно в груди. / И Ленин – такой молодой! / И юный Октябрь впереди!» („Ja taas jätkub lahing. / Ja süda nii ärev on rinnas. / Ja Lenin on veel nii noor! / Ja Oktoober nii noor on veel ees!“ – tõlkija tõlge.)

3 Ei ole imekspandav, et ühena esimestest reageeris Karajevi artiklile Irina Belobrovtseva ulatusliku ja vaimustatud repliigiga tema Facebooki lehel.

4 Karajev kirjutab: „Kui, nagu Pink Floydi laulus, hakkab lööma „Division Bell“, Lahkulöömise Kell, siis selle poolt sisendatav ebavõrdsus „omade“ ja „võõraste“ vahel tungib protsessis osalejate peadesse – kõigil, ilma eranditeta“.

5 Vt Mark Blake, Comfortably Numb: The Inside Story of Pink Floyd. Da Capo Press, 2008, lk 363–367.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht