Kant, Münchhausen ja miilitsad

Olev Remsu

Päike pole veel tõusnud, kui ma Nida tanklas tukkuva tädikese vastu aknaklaasi koputades üles äratan ja teatan talle vene keeles, et tahan maksta bensiini eest. Leedu inimene ei pelga vene keelt, Poolas ja Lätis võis veel paar aastat tagasi juttu vene keeles alustades oma asja ainult sossi keerata. Nüüd hakkavad nemadki reaalsusega leppima, ei murra inglise keelega keelt.

Naine raputab pead, muljub meelekohti ning imestab: kus see bensiin on? Siis mõistab oma küsimuse jaburust, võtab mult vastu pangakaardi, ja edasi on kõik ta liigutused automaatsed. Ka Leedu piirivalvurid on silma looja lasknud, neidki peab maast üles raputama. Kas siis Euroopa Liidu piiril tohib kell kolm hommikul põõnutada? Varsti läheb päris valgeks, linnud hakkavad rahvuspargis laulma, aga nemad magavad. “Tahan Venemaale,” ütlen sõrmenukkidega vastu akent prõmmides.

“Mis Venemaa see on, Ida-Preisimaa,” parandab mind unesegane riigimundris ametnik, ju annab talle julgust mu auto Eesti number.

Tõelist õiglase und magavad Vene piiriinimesed, siin on ka kohmitsemist kuhjaga. Pass, autojuhiload, maksa ja maksa. Viisa eest sai Tallinnas seitsesada viiskümmend krooni letti laotud, nüüd veel ökoloogiamaks 200 rubla, transpordivahendi maks kummalised 120 ja 20 rubla, kusjuures kõndida tuleb lageda taeva all pidevalt ühest putkast teise.

“Kas see on jalgratta eest või?” täpsustan, sest enda teada auto eest ma Tallinnas juba maksin.

“Teil on veel jalgratas ka või?” imestab mundrimees. Peab küll päris pime olema, et mitte märgata ratast autokatusel. Veel kord 120 ja 20 rubla. “Ja nüüd minge kindlustusse!” nõuab maksukoguja.

Pangakaart ei toimi ja kindlustuse putkas jään hätta. Minimaalne tähtaeg on kaks nädalat ning lahke ja lihav mammi küsib minult 1400 rubla kopikatega.

“Ma ei taha kaheks nädalaks! Ma tahan ainult üheks päevaks!” selgitan talle. Asi see kolmandik Eestit nii pindalalt kui rahvaarvult siis läbi sõita ei ole. Mida ei saa, seda ei saa.

See on ju riiklik röövimine, kui lühemaks ajaks kindlustada ei saa! Kas te ei leia, et kui riik petab, võtavad kodanikudki sellest eeskuju! Kes see hoolib petturriigi seadustest ja määrustest, tahan kindlustusmadaamile sisistada, kuid talitsen oma suud. Tuleb meelde, et kümmekond aastat tagasi oli Lätiga täpselt samuti – kindlusta neljateistkümneks päevaks, kuigi tahad Lätist ainult mõne tunniga läbi sõita.

“Kui palju teil neid rublasid alles on?” küsib naine osavõtlikult.

“Tuhat kakssada,” vastan raha üle lugedes.

Ja kohe leiame kompromissi. Naine märgib mu autole väiksema kubatuuri, nõnda on kindlustusmaks ainult 1160 rubla, ja mure on murtud. Ja ta pakub selle lahenduse ise, selle pealt kopikatki teenimata! Ta tunnistab, et pangakaardiga maksmise võimalus võiks ju olla, samuti ei teeks paha pangautomaat.

“Küll me varsti jõume ka sinnamaani,” loodab lopsakas, pitskraega kleidis tädi.

Kuidas me seda nimetaksime? Et eetika võitis kuiva ettekirjutise, et moraal tõsteti kõrgemale seadusest?  Igatahes Euroopa Liidus poleks seesugune lahendus kuidagi võimalik. Vene värk, teate küll, sellel on oma plussid ja oma miinused. Kokku jaman sel piiril üle pooleteise tunni.

Sõidan edasi mööda pikka ja peenikest Kura säärt lõuna poole. Kummalise asja on Nemunase jõgi, hoovused ja tuuled kokku keerutanud. Sajakilomeetrise liivase maasääre rohkete kuni 70 meetrit kõrgete luidetega, mis vanasti aastas mitusada meetrit edasi liikudes külasid enda all matsid. Seesama Nidagi on kaks korda liiva jäänud, elanikud koos oma kraamiga väheke edasi kolinud, kuid majad on kollasesse hauda kadunud.

Alles üheksateistkümnenda sajandi lõpus õpiti luiteid kinni pidama, alul vooderdati mätastikuga, hiljem istutati mets peale.

Mööda mõnesaja meetri kuni kolme kilomeetri laiust säärt kulgeb ainus tee, Leedu poolel sinetas paaris kohas mõlemat kätt meri, pööran praegugi pead, ehk näen taas ühekorraga Kura lahte ja Läänemerd? Ei, kahjuks mitte.

Mis Leedu, mis Vene! Nii on see ainult viimased kuuskümmend kaks aastat. Ei ole ilmekama lähiajalooga piirkonda kui Kura säär ja terve Kaliningradi oblast. Leedus käisin läbi kõik selle, Klaipėda piirkonna (Memel-Gebiet’i) muuseumid, mitte kuskil ei ole kirjas, mis aastatel kuulus see piirkond mis riigile. Mitte kuskil! Ometi võib need andmed vabalt leida isegi üdini sovetlikust Bolšaja Sovetskaja Entsiklopedija’st.

Tähendab, leedukatel on, mida varjata. Meie aga oleme Memel-Gebiet’iga ühte riiki kuulunud pikalt-pikalt, ja mitte (ainult) nõukogude ajal, vaid ka Saksa ordu valduses peaaegu kaks sajandit, aastatel 1328–1525.

Leedukad lihtsalt vallutasid 1923. aastal Nõukogude Liidu ässitusel Rahvaste Liidu mandaadiga Prantsusmaa halduses olnud saksa-leedukeelse rahvastikuga Memel-Gebiet’i ja kuulutasid selle põliseks Leedu territooriumiks. 1939. aastal tuli see põline ala Nõukogude Liidu intriigide tõttu Molotovi-Ribbentropi pakti järgi Hitlerile anda, kuid suur sõber kinkis Leedule vastutasuks leppimise eest veel magusama suutäie – Poolalt võetud Vilniuse linna, mille Leedu Vabariik oli kuulutanud oma iidseks pealinnaks. Niisiis, sõidan mööda kunagist kodumaad.

 

 

Müüdid, müüdid, müüdid

Mida mõtleb minu vanuses, minu hariduse-kasvatusega inimene, kui ta läheneb Kaliningradile? Peast vuhisevad läbi müüdid, õige mitu müüdiidu korraga. Kuidas on lood merevaigust toaga? Kas need üles tõstetud sillapooled üle Pregeli jõe on lõpuks alla lastud? Ja Hitleri punker, kas sinna ikka saab mööda salakäike? Ja siin pidid maa all nagu Wellsi “Maailmade sõjas” ootama relvad ja sõdurid, et füüreri uue käsu peale vahepeal katkenud lõputut sõda alustada. Ja kuidas läheb Kantil, suurel filosoofil Immanuel Kantil, keda vähesed loevad, kuid enam-vähem kõik austavad?

Nagu vanu kreeklasi liitsid Zeusi hüppamised ja kargamised, nii ühendas nõukogude rahvast Kaliningradi salapära. Jah, Stalinil õnnestus endale maid anastada alul Hitleriga liidus olles, pärast Hitleriga sõdides, kunsttükk, mis pani vana rebase Churchilli kukalt kratsima. Temal seesugused riukad ei õnnestunud, kuigi ta väga tahtis. Mingi kummaline võõrandumine õhkub sellest Kuningliku Lennuväe poolt puruks pommitatud alast. Mitte miski ei sobi siia, kõige vähem nimi.

Mis Kaliningrad? Tallinnagagi (tema enda teada Reveliga) seotud, Tallinnast kaasagi kosinud Mihhail Ivanovitš Kalinin, absoluutselt võimuta Poliitbüroo liige, Nõukogude Liidu staarost, juhtus surema 1946. aastal, ning Stalin lasi tema nime järgi ristida veel ühe linna, nagu oleks sellenimelisi asulaid Stalini-maal vähe olnud! Seda tegi generalissimus tänutäheks oma isiku ärakinkimise eest, võtke eeskuju, võite ka omanimelised linnad saada! Ümber nimetati linn, millega Kalininil polnud absoluutselt mingit seost.  Aga mis siis, kui see päästis Tallinna Kalininiks ümbernimetamise eest?  Nomen est omen.

Linn kannab muide paljusid nimesid veel tänagi. Leedulastele on see Karaliaučius, poolakatele Królowiec, tšehhidele Královec, igal toponüümil on loogiline ja ajalooline põhjendus, vaid venekeelne on totaalselt juhuslik.

Kõik tundub Kaliningradis vale, täiesti vale. Need majad, mis purustamistest alles, ei sobi vene õhustikuga, need hooned, mis on pommiaukudesse ehitatud, ei lähe kokku naaberrajatistega. Kuigi väliselt on speerlikku kasarmuasketismi ja stalinistlikku ampiiri korralikult passitatud: majad on ühekõrgused, nende aknaread jooksevad samal joonel. Aga sõnum ei klapi.

 

 

Vale vale kukil

Ja siis tuleb kerjus sinu käest raha manguma saksa keeles! Nagu Leedus Klaipėda kandis (ka Neringas ehk Kura säärel), nii on siingi esimeseks võõrkeeleks saksa keel. Aga saksa keel ei sobi ju siia! Või just vastupidi – sobib nagu rusikas silmaauku? Kord tundub nii, kord naa. Enne saksa keelt räägiti siin balti keelkonda kuuluvat preisi keelt, milles jõuti välja anda koguni kolm katekismust, enne kui muistsed preislased saksa keelele üle läksid.

Preislasedki olid tuntud juba Tacitusele, kelle “Historia’s” seisavad aestid ja prussid kõrvuti. Ehk oli preislaste väljasuretamise üks põhjusi sangarlikkus, see, et nad põlgasid ristiusku? Nõnda et surgu Lembitu, elagu Kaupo!

Enne sõda elas Königsbergis 370 000 elanikku, kui Stalin linna kolmepäevase rünnakuga 9. aprillil 1945. aastal vallutas, siis ainult 20 000. Ja need deporteeriti hiljem Ida-Saksamaale, mitte Siberisse! Nõukogude Liit kaotas selles rünnakus 150 000 sõdurit, hiljem sai see koletult suur arv argumendiks ala omandamisel. Oleks arukamalt sõda peetud, oleks motiveering vähem kandnud.

Kant on muidugi õige, Königsbergis ta elas. Käis siit väljas vaid korra, kiviviske kaugusel külas tuttaval mõisnikul, ja kirjutas siin oma geograafiaõpikuid ja filosoofiaid. Venemaa ja Nõukogude Liit on olnud väga kitsid välismaalasi austama, õigupoolest peale Marxi ja Engelsi polegi kellestki lugu peetud. Ent Kaliningradis on Kant saanud brändiks, mis publiku kokku peibutab. Isegi Pregeli jõe pisike Altstadti saar on ümber ristitud Kanti saareks, millist nime pole see kunagi kandnud. Kaliningradi ülikool kannab Kanti nime ja ilusti korras hoitakse nüüd Saksa rahadega taastatud toomkirikut Kanti saarel.

Kant maeti sinna kirikusse viimase põrmuna 1804. aastal, mõnekümne aastaga oli külgkabel lagunenud, haud varisemise ääre peal. Alles Weimari vabariigis taastati Kanti 200. sünniaastapäevaks 1924. aastal haud, gooti kirik sai kõrvale konstruktivistliku sammastikrajatise. Kanti pronkskuju anti küll vanarauaks (metallist sakslane, müts käes), kuid on nüüdseks üks ühele taastatud ja seisab uhkuses hotelli “Kaliningrad” ees, kutsub öömajale ja hommikusöögile. Kanti nime jäädvustavaid seinatahvleid leidub veel siin ja seal, vanal ülikoolihoone varemetel laiub ka Kanti kuulus tsitaat saksa ja vene keeles: “Kaks asja täidavad mu hinge lõpmatu vaimustusega, need on tähed taevas ja moraalikoodeks minu sees.”

Kanti hauaga toomkirikust tehakse oikumeenilist pühakoda (seal on praegu õigeusklike ja protestantide löövid, juurde tulevad katoliiklaste, judaistide ja moslemite omad), muuseumi ja kontserdisaali. Kaliningradis seisab peale Kanti kuju sõjaski ja pärast sõda, kui hoolega võõbati ümber identiteeti, hävitamata jäänud Friedrich Schilleri kuju, kelle näidendeid pole Königsbergis lavastatud ja kes pole seal käinud nagu Kaliningi. Samal ajal Kalinini kuju puudub!

Ja ehk sobib kõige paremini Kaliningradi vapra luiskaja, Venemaa teenistuses olnud Saksa ohvitseri parun von Münchhauseni kuju. Münchhausen oli kõige sümpaatsem ja kõige ausam mees, tema lugude tõesus tulenes teatavasti nende uskumatusest. Münchhauseni kuju sobib Kaliningradi etemini kui päris pronks-Kanti lähedal Võidu-nimelises Keskpargis asuv maailma esimene ja suurejooneline dissidendist bardilaulja, rämehäälse Vladimir Võssotski ausammas.

Muide, ma austan Võssotskit samavõrd kui Kanti.

 

 

Valmistume õhtusöögiks

Teen veel tiiru Ida-Preisimaal, tagasi Kaliningradi jõuan pisut enne südaööd. Linna administratiivpiires peatavad mu korraga kaks liiklusmiilitsat, vehivad punaste sauadega, annavad märku tee äärde sõita. Vahepeal on STOP-märk, militsionäär küsib vaatamiseks mu sõiduluba, võtab selle endale ja pragab:

“Kodanik, olete rängalt rikkunud Vene Föderatsiooni liikluseeskirju, te ei peatunud STOP-märgi ees!”

Vaidlen vastu, ütlen, et militsionääri käsk on seadus. Murrame piike, viimaks kästakse mul minna üle neljarealise laia maantee miilitsaputkasse, kus parajasti kahe telefoniga räägib korralikult pressitud mundris major, isegi juuksed on ilusaks seitliga Bondi-soenguks kammitud. Kui ta pikapeale aega saab minuga tegelda, kordab ta kõike sama. Mina ei anna alla. Ütlen, et kui miilits korralduse annab, pean ma sõitma punase tule ja telliskivigi alt läbi. Viimaks ütleb major otse näkku: “Vaadake, me valmistume õhtusöögiks, aga meil ei ole raha! Vahest leiate meile 50 rubla!”

Mis mul vastu vaielda, olen ennast valede võrku mässinud varahommikusel kindlustamisel. Kui mu dokumente hakataks põhjalikult kontrollima, siis võib sohk ju avalikuks tulla. Väikseim raha, mille ma taskupõhjast leian, on 100-rublane. Panen selle lauale, loodan 50 tagasi saada. Aga tutkit!

Piinlik tunnistada, kuid ma olen rahul, et nõnda lihtsalt pääsesin. Põgenen tagasi Euroopasse.

Kes ütles, et see on Ida-Preisimaa? Venemaa mis Venemaa.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht