Kalevite kange poega

Toomas Rein

 

 

Väljavõte linnavalitsuse plaanist: “Tallinna linn korraldab konkursi Kalevipoja skulptuuri püstitamiseks Tallinna lahte. /—/ Esitatav töö peab lähtuma eepose “Kalevipoeg” ideest – tugevdada sõnumit, et me kestame rahvana. Kontseptsioon ja selle visuaalne kajastus peab andma vaatajale võimaluse tõlgendada Kalevipoja ideed iga üksikisiku ja kogu eesti rahva jaoks, olema vastuvõetav võimalikult erineva sotsiaalse staatusega inimeste poolt. Kontseptsioon peab andma võimaluse n.ö müüdikirjelduseks. Rõhutada tuleb Tallinna kui merelinna eripära. /—/ Lahendada skulptuur kui meres olev vaateplatvorm, mis ühendada rannikuga jalakäijate muuli või sillaga ja kus on võimalus tõusta skulptuurile nii trepi kui liftiga.”

Jutt absoluutselt õige, välja arvatud viimane lõik vaateplatvormist, trepist ja liftist. Nii grandioosse ülesande lahendamisel tuleb loojatele anda siiski täiesti vabad käed ja lasta Pegasusel kapata. Pealegi ei kujuta ette, et tavainimesed müütilist pooljumalat käega katsuda saavad, rääkimata talle pähe ronimisest ja sinna suitsukonide, süljelärakate, tühjade õllepurkide ning muu olmeprügi jätmisest. 

Sama plaani kohaselt koosneks kavandatava žürii koosseis keskerakondliku linnavalitsuse kogu tippjuhtkonnast täies lahingurivistuses (11 liiget), lisaks 2 külalisesinejat Eesti Arhitektide Liidust ja Eesti Kujurite Ühendusest.

“Me ju kõik teame, milline eesti Kalevipojameister tahab oma Kalevipojakujude rivvi üht lisaks saada,” ironiseerib ajalehes Sirp (25. VIII) Jürgen Rooste. Muidugi teame – see on paljude eestlaste lemmikskulptor ja värske keskerakondlane Tauno Kangro, kes selle teemaga on juba aastaid rinda pistnud ja kelle konkreetne Kalevipoja kavand Tallinna lahte ammu realiseerimist ootab. Nüüd veel mingi konkurss – loodame siiski, et see kujuneb vaid formaalsuseks ja kõik lõpeb hästi.

Analüüsime aga nüüd kiretult ja süvenenult seni teada Kalevipoja skulptuuri kavandit, et selle põhjal kujundada endale pilt kunstimeistri kapatsiteedist selle vastutusrikka teema lahendamisel ja eeldatavast lõpptulemusest.

Esimene häda on taiese ebamastaapsus ja seega naeruväärseks jäämise oht. Tallinna lahe akvatooriumis ja hiigelsuurte laevade kõrval on ta hea kolleegi Kalvi Voolaiu sõnade kohaselt “päkapikk rosoljekausiga” (vt aastatagune Eesti Ekspress). Ta oleks seal sama tobedalt väike kui Tartu kaubamaja on tobedalt suur. Võib-olla aimab Tauno Kangro ka ise seda, aga täiesti kindlalt teab ta, mida 50 meetri kõrgune pronksjurakas koos veealuste raudbetoonkonstruktsioonidega maksma läheks ja loomulikult pole sel juhul mõtet Tallinna linnavalitsust traumeerida.

Teine häda on tulevase rahvusmonumendi eeldatav vaatajate vähesus. Suhteliselt vähe saab olema inimesi, kes seda seal täie rinnaga, rahulikult ja aasta läbi nautida saavad – eriti külmade, tuuliste ja pimedate ilmadega. Isegi Pirita teele lähedal olles vilksataks ta möödasõitjatele vaid korraks. Samas ei saa kuju kaldale liiga lähedal ka olla, sest hunnik pronksi on ikkagi suur ahvatlus ja mõneti kõrvaline asukoht inspireeriv.

 

Ette on heidetud ka plagiaatorlust (ilmne sarnasus Kalju Reiteli analoogse skulptuuriga) ja kitšilikkust ning tõmmatud paralleele Moskva kitšskulptuuri suurmeistri Zurab Tseretheliga. Selle võrdluse lükkan aga otsustavalt ja täie resoluutsusega ümber. 1980ndate lõpul nägin suurt näitust Moskva Maneežis, kus olid välja pandud Suure Võidu 50. aastapäevaks kavandatavate memoriaalansamblite konkursitööd. Tserethelilt oli seal väljas isegi kaks ideekavandit, pärast nende nägemist olin pool päeva kõnevõimetu. Usun, et sama on tundnud ka need inimesed, kes on näinud tema Peeter Suure 100 meetri kõrgust hiigelmonumenti Moskva jõe ääres. Nii et väga kujundlikult väljendudes on Kangro absoluutne lõppkõrgus Tserethelile alles algkõrguseks, millest ta läheb üle nagu muuseas ja “karjapoisiga” – suits suus, kasukas seljas ja vildid jalas.

Täiesti läbi mõtlemata on ka see, mis saab siis, kui kuju ühel päeval ja mingil ettenägematul põhjusel poliitilisi pingeid tekitama hakkab. Ega merre ikka punase kraanaga saa sõita või pronksist suurmeest vees lintidega piirata ja politseiga ööpäevaringselt paatides turvata.

Tauno Kangro Kalevipoja kõige suuremaks puuduseks on aga see, et taiesel puudub sellisena igasugune kunstiteosele nii vajalik sõnum, kontseptsioon, kandev idee, jutustus. Ainus selgem vihje eeposele on tema asukoht meres (Merella on minul koda / lainte all mu salatare / kalakudus kambrikene). Rahvusvahelisest dünaamilisest mehest (Vaatab laulik vaimusilmis / Sinu teede käikisida / radasida Soome rannas) on tehtud lahesopis molutaja, ujuvvahend peos. Ujuvvahend oli Kalevipojal aga väga aktiivselt käigus: pärast maailmalõpureisi veel korduvad sõidud Soome nii kuulsa relvameistri kui ka Saarepiiga manu (Sõudis kiirelt Soome poole / purjetades põhja poole / tõttas eite tabamaie / tetre paelust päästemaie). See on jäänud aga kahjuks lahti mõtestamata, rääkimata mõõga ja selle needuse, Kalevipoja surma ja tagasituleku teemadest. Kuju kuuluks sellisena justkui eilsesse päeva ja tal puudub kaasaja mõõde – ta ei ole innovatiivne, ei ole jätkusuutlik.

Erinevalt paljudest kriitikutest, kes süüdistavad skulptorit müügimehelikus nahaalsuses ja suurusehulluses, heidan mina Tauno Kangrole ette hoopis vastupidist: grandioossele teemale popsi kombel lähenemist, rahvuseepose ainulaadse stoori kasutamatajätmist ja müütilise pooljumala taandamist lihtlabaseks pargiskulptuuriks – mis sest, et meres.

Mõtisklesin kõige selle üle ühel ilusal, päikesepaistelisel päeval Kadriorus mere kaldal ja nautisin Amandus Adamsoni surematut “Russalkat”, mis praegu renoveerituna on vist isegi kaunim kui valmimishetkel. Nautisin ka sealt avanevat Tallinna panoraami koos sadama ja seal seisvate suurte ja valgete reisilaevadega.

Seal seisis ka Tallinki uhiuus, hiigelsuur ja ujuv imede ime, tõeline Läänemere Isand!

Aga ta ei olnud valge nagu laevad ikka, vaid kirju kui pühademuna – selle oli üle pintseldanud tuhandete eestlaste lemmik Navitrolla. Mõtlesin ehmatuse ja imestusega, et miks inimesed ometi ilusaid valgeid laevu üle plätserdavad? Ja siis äkki oleks otsekui valgus minu peale langenud ning nägin selgesti, et see polegi laev, vaid hoopis “Lennuk” (Kui siis laeva enne koitu / paadikene enne päeva / “Lennuk” lausa valge eella / vesiteel läks veeremaie / lainte kiigul lendamaie). Jah, see oligi toosama müütiline muinaslaev, aga tänapäevases, Tallinna – Helsingi reisilaeva kehastuses. See oligi Kalevipoja sõiduvahend Soome vahel seilates (Laeva seati lainetella / seati nokal Soome poole / Põhja piiri pööruselle / vastu vana Vankerida). Kogu tulevasest monumendist oli see aga vaid pool, n-ö pjedestaal. See-eest oli aga mastaabiprobleem käigu pealt lahendatud – olemasolev ja seega mastaapne merehiiglane pjedestaalina tuleb loomulikult võtta kogu kompositsiooni aluseks ja eeposekangelase hiigelskulptuur selle peale õiges vahekorras paigutada – nii lihtne kogu asi ongi! Muidugi peaks Kangro nüüd loobuma sellest laevukesest Kalevipoja kätel, sest tõeline ja elusuurune laev on pjedestaalina juba olemas – aga õnneks langeb siis ära ka eespool nimetatud plagiaatorluse süüdistus. Muinaskangelasele endale tuleb aga anda  eeposepärasem ja täpsem lahendus, tuleb ausalt ja ilustamata välja tuua kogu loo dramatism ja ülevus ning seda kompositsioonilise tervikuna.

See oleks ilma alakehata Kalevipoeg, ühes ettesirutatud käes peerud, valgustamaks pimedas laevateed, teises aga toosama saatuslik mõõk. Nii oleks siin oskuslikult kokku põimitud rahvuseepose olulised motiivid: mõõga ostmine Soome sepalt (See’p on sündind sõjariista / mehe kangema käele), tüli Soome sepa juures (Saagu, saagu ma sajatan / saagu sind sõjariist surmama / terav raud sind tappemaie), Kalevipoja surm mõõga läbi (murdis mõõka mõrtsukana / Kaleville kintsudesse / lõikas maha jalalabad / pureteles põlvedeni) ja tema tagasitulek (Aga ükskord algab aega / kus kõik piirud kahel otsal / lausa lähvad lõkendama).

Koos laevast-pjedestaaliga saaksime nii rahvuseepose hiiglasliku ja kujundliku lühikokkuvõtte, millel ka tänapäeva mõõde ning mis lisaks veel liigub! Tallinki lipulaev kui tänase Eesti edu sümbol väljendab lisaks ka eestlaste alateadlikku laevaigatsust ning sulandub sujuvalt Kalevipoja müüti. Vaevalt et laevafirmal lisatava monumentaalkunsti-teose vastu midagi on, sest kui on Navitrolla näol öeldud A, siis tuleks Kangro näol öelda ka B. Pealegi tekiks unikaalne võimalus saada kaks eesti rahva lemmikut korraga ühele pildile – see oleks tõeline kunstide süntees! Kui laiast maailmast analoogi otsida, siis võiks selleks olla näiteks Michael Jackson ja Alice Cooper korraga ühel laval möllamas – uskumatu!

Siis ei oleks see enam lihtne laev-monument, vaid midagi hoopis hoomamatut ja unenäoliselt ebareaalset – Lendav Hollandlane näiteks – Flying Dutchman! Mis Flying Dutchman, hoopis Flying Kitšman – kuulen juba mõnd irvhammast vaimutsemas! Aga ka omaaegse Valga veinitehase legendaarset piiritusveini kutsusid hambamehed küll peedikaks, küll perselõhkujaks – nahka aga pisteti hüva kraam ikkagi.

Ja kuidas sobib mütoloogiline kangelane laevale, kus käib kogu aeg pidutsemine ja prassimine? Väga hästi, lugege eepos korralikult läbi (Naised tantsisid tanuta / mehed mütsita mürasid / poisid poolil püksata / neiud neljatöllakille / hüpakille, käpakille / Õlut, kuri hullamassa / tegi tarkuse tölbiksi / selged silmad segaseksi / pööras arud pööraseksi / tegi mehed meeletumaks). Jne.

Kõik Kangro Kalevipoja kujuga seotud ja eespool toodud miinused muutuksid korrapealt plussideks. Mastaapsusest ja kunstisõnumist oli juba juttu. Inimeste hulk, kes monumentaalteost Tallinna ja Helsingi sadamas ning avamerel mööduvatelt laevadelt aasta läbi näevad, on meeletu ning lahesopis konutajast on saanud Rahvusvaheline Mees. Pooljumalale ei saa enam pähe ronida, vaid tema ise kõrgub meie kohal ja ka igasugune vandalism on täiesti välistatud (valve sadamates).

 

Ka Tserethelile ja Moskvale õnnestuks nüüd lõpuks ära teha. Mis viga oleks olnud laevaehitaja Peeter I Moskva jõel sõitma panna, arvestades seda, millised rahad Venemaal liiguvad. Aga võta näpust – kui ikka ajusid ja ideid ei ole, siis ei aita ka rahahunnikud midagi!

Nüüd olemegi märkamatult jõudnud raha juurde. Kirjeldatud hiiglaslik ja ainulaadne rahvusmonument oleks samas imeodav. Pjedestaali ja raudbetoonvundamenti meres ta ei vaja – see on juba olemas laeva kujul ja seejuures väga kunstipärane. Laeva peale püstitatav mütoloogiline suurmees ei pea ju tulema kallist ja raskest pronksist, vaid suurele metallkarkassile kinnitatud kergest ja kaasaegsest materjalist (õhuke terasleht, tugev plastik, karastatud klaas, alumiinium). Ta võiks olla ka seest valgustatud – mis efekt pimedal ajal, mis meie laiuskraadil domineerib! Ka kulutusi konkursi läbiviimiseks ja žürii tasustamiseks ei tule, sest nagu tähelepanelik lugeja on juba aru saanud, arvestab minu projektettepanek ikkagi konkreetset kunstnikku ja erakonda. Värske tubli keskerakondlasena ei tohiks Kangrol ka eepose kangelase tüpaaži väljatoomisel erilisi raskusi tulla. Olen “Kalevipoja” hoolega läbi lugenud  ja seal pole kusagil kirjas, et müütiline isik ei võiks olla prillide ja tugeva massiivse peakujuga, jässaka kehaga – täpne isikukirjeldus eeposes lihtsalt puudub. On aga paar paljutähendavat vihjet (Tuuled juhtigu sul teeda / õhud õrnad õpetagu / taevatähed andku tarkust … või siis … Ülemaks kui hõbevara / kallimaks kui kullakoormad / tuleb tarkust tunnistada). Kuna suuri prille meenutav öökull on aga teatavasti tarkuse sümbol, siis on need vihjed küllaltki kõnekad.

Ja lõpuks, mis saab ikkagi siis, kui tuleb kunagi järjekordne monumendisõda ja rahvuskangelasest oleks vaja kuidagi pimeduse varjus ning häbelikult lahti saada. Seekord käiks see väga lihtsalt: Kalevipoeg sõidaks lihtsalt jälle Soome sepa juurde. Kuna Eestis nii suuri dokke pole, ei jäägi muud üle ning ta tuleks tagasi juba tavalise ja lihtlabase laevana, loomulikult valgena.

Teemat kokku võttes saaksime väikse raha eest täiesti ainulaadse ja algupärase monumentaalteose ning, mis kõige tähtsam, uunikumi kogu maailmas! Ütleksin isegi, et innovatiivse ja jätkusuutliku – ma ei karda neid sõnu!

Muidugi võivad paljud lugejad nüüd tõsiselt pahandada, et mis pull see jälle on. Eestlased on aga alati pullimehed olnud ja Kalevipoeg ise oli veel väga suur pullimees. Tegelikult pole siin aga mingit pulli. Tahtsin lihtsalt kujundlikult öelda, et nii Suur Teema vajab ka suurelt mõtlemist! Tihti väga ebastandardselt ja esmapilgul ootamatult, tean seda arhitektina kindlalt. Mingisuguste lahesopis sulistavate Nalja Märtide ja Kalja Pärtidega pole küll suurt midagi peale hakata – nii mulle tundub. Vaja on Suurt Ideed, Suurt Pauku. Igatahes.

Küll siis Kalev koju jõuab / oma lastel õnne tooma / Eesti põlve uueks looma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming