Kaksikkirves

Hasso Krull

Orgaanilise maailma poole  

Vähemalt romantismist on teineteisele vastandatud kaht ühiskondlikku ideaali. Üht neist võib nimetada atomaarseks: ühiskond olgu vabade ja võrdsete indiviidide hulk, mida reguleerib ükssama seadus ja mis püüab takistada korporatiivsete liitude teket. Teist ideaali on mõnikord nimetatud orgaaniliseks. Sel juhul on kõigepealt tähtis kogukonna terviklikkus, mida korraldab varieeruv tavaõigus; igaühel on kindel koht ja üksikisik on ennekõike suurema koosluse osa, kogukondliku organismi organ.

XX sajandil hakkas orgaaniline ideaal seostuma totalitarismiga. See seos pole päris täpne, sest orgaaniline ühiskond ei eelda mingi keskvõimu kontrolli ega poliitilist ideoloogiat. Küll võib öelda, et totalitarism on võimalik alles pärast demokraatia tulekut, sest totalitaarsed struktuurid saavad tekkida ainult atomiseeritud massiühiskonnas, kus seisused enam ei mängi erilist rolli. Orgaaniline mudel näib sel juhul jäävat nii individualismist kui diktatuurist lahku.

Orgaanilist ühiskonda on meie kultuuris peetud ka “traditsiooniliseks”, s.t ta näib olevat kõige lähemal neile kogukondadele, mida tavaliselt uurivad antropoloogid. Traditsioonide taandumine võrduks siis sellega, et orgaaniline mudel jääb järjest kaugemale ja indiviid tunneb end järjest vähem mingi terviku osana. Nii kirjutab Ulrich Beck oma “Riskiühiskonnas”: “Koos detraditsionaliseerunud elulaadidega tekib indiviidi ja ühiskonna uus vahendamatus, kriisi ja haiguse vahendamatus selles mõttes, et ühiskondlikud kriisid näivad individuaalsetena ning nende sotsiaalsus on tajutav veel vaid väga piiratud ulatuses ja kaude… Klassisidemetest vabanenud, individualiseeritud elukeskkonnas on kollektiivsest saatusest saanud isiklik saatus, mille ühiskondlikkus nähtub veel ainult statistikast ega ole vahetult tajutav.” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 94 ja 115-116.) Demokraatia levik peaks seega tähendama, et üle terve planeedi kasvab individualism ja üksikisik muutub kõikjal järk-järgult vabamaks, makstes selle eest küll veidra tundega, et tema vaevadel ja hädadel pole ühiskonna kui tervikuga vähematki pistmist.

Ometi jääb tänase maailma majanduslikku jagunemist jälgides mulje, et liigutakse pigem ühe uue orgaanilise mudeli suunas. Paradoksaalsel kombel näitab seda tööjõuturu avardumine, migratsiooni lakkamatu surve ja ka kuulus “rahvusvaheline terrorism”, mis suuresti just sellele arengule püüab kive teele ette veeretada. Tööjõuturu avardumine tähendab kõigepealt odava tööjõu lokaliseerimist: selleks, et seda hõlpsalt kätte saada, on vaja ainult minna õigesse kohta. Näiteks inimene, kes on sündinud piirkonnas, kus toodetakse kummijalanõusid või arvutiprotsessoreid, peab suure tõenäosusega alistuma saatusele ja muutuma ülemaailmse keha organiks, mille eesmärk on juba algusest peale määratud. Tema teine valik oleks muuta asukohta, toetudes individualismi doktriinile: nii võiks ta heal juhul jõuda paika, kus tema asend organismis nõuab midagi hoopis muud. Kuid enamasti on see väga raske ja lihtsam on toimida valmis organina kord juba paikapandud globaalses süsteemis.

Tõsi küll, kõikjal üle maailma on olemas eluvõimaluste spekter, mis pealtnäha avab väga paljudele tee sõltumatu enesemääramise poole. Eks ole ju peaaegu igas riigis mingi võimalus saada ametnikuks või õpetajaks, arstiks või politseinikuks, ärimeheks või poliitikuks, kunstnikuks või tuletõrjujaks? Tõepoolest. Aga need variandid on samuti määratud olemasoleva organismi nõudmistega. Olla see või teine Indias, Saksamaal või Kolumbias – need on kolm erinevat asja, sest saatused, millega ma kokku puutun, on orgaaniliselt erinevad. Täpsemalt, kuigi ma kõigil kolmel juhul suhtlen kahejalgsete kõnelevate olenditega, kuuluvad need olendid funktsionaalselt erinevate organite koosseisu. Sama kehtib mis tahes muu enesemääramise kohta. Selleks, et oletatav vabadus teostuks, peab mingil muinasjutulisel kombel muutuma inimese saatus, mis tema tahtest ei olene.

Selline orgaaniline maailm erineb varasemast mudelist selle poolest, et organiks muudetud inimene ise ei pea tervikut tajuma. Organism, millesse ta kuulub, ei ole mitte tema kogukond; tema kogukonna saatus on justkui “isiklik saatus”, mille kriisid ja haigused pole muu maailmaga seotud. Katse taastada tervikutaju oleks koguni ohtlik, sest nii võib ilmsiks tulla süsteemi põhjendamatus või ebaõiglus. Seepärast on ainus võimalus süvendada veelgi praeguse maailmakorra orgaanilisust. Lihtsamalt öeldes, demokraatia edasine levik ei too enam kaasa vabaduse, vaid üksnes saatuslikkuse ja ettemääratuse kasvu: see on liikumine ühe kummalise, kuigi võib-olla ka väga ajutise orgaanilise maailma poole.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht