Kaksikkirves: Usuõpetus ja pärimusõpetus

Usu?us ja p?mus?us

  Kohustusliku usuõpetuse küsimus on Eestis ikka kuum ja kirglik teema. Kuna meil on demokraatlik põhiseadus, mis tagab usuvabaduse ja südametunnistuse vabaduse, on seda ainet mitut moodi ümber nimetatud. Kõige levinum varjunimi on nüüdseks “religiooniõpetus”, mis jätab lahtiseks selle, kui paljusid usundeid õieti on mõeldud ja kas mõni neist peaks olema keskses asendis. Just “religiooniõpetuse” märgusõna kaudu on üks parlamendis tegutsev survegrupp nüüd asunud ründama usuõpetuse vabatahtlikkuse põhimõtet, esitades erilise seaduseelnõu. Muuta tahetakse niihästi haridusseadust kui ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. Sellisel juhul jääks usuõpetuse mõiste seadustest üldse välja ning seda asendav “religiooniõpetus” oleks vabatahtlik vaid väga piiratud tingimustes (ainult põhikoolis ja ainult lastele, kelle vanemad neid kangekaelselt tundi ei luba). Gümnaasiumis oleks sama aine küll kohustuslik kõikidele, ja kooli seisukohalt vabatahtlikkust ei olekski, sest õpetamiskohustus tuleb realiseerida juba viie soovija korral. Sooviavaldajad ei peaks ise kooli tulemagi, sest kõigile lapsevanematele saadetaks koju haridusministeeriumis koostatud küsitlusleht, mis tuleks allkirjastatult kooli tagasi saata.

Sellisele jõhkrale survele oleks mõistagi raske vastu seista. Ükski lapsevanem ei taha, et tema laps peaks gümnaasiumis vaeva nägema uue ainega, mida teised on varem kaua õppinud ja mille eest pannakse hindeid. Ainet ennast on senistes diskussioonides kaitstud kolme põhilise argumendiga. Esiteks tõstvat religiooniõpetus eesti rahva eetilist taset. Teiseks olevat kristlik religioon meie kultuuri põhialus, mida tundmata ei saa haridus olla täielik. Ja kolmandaks, teiste religioonide tundmine arendavat mõistvust ja sallivust, mis on globaliseerumise ja terrorismi ajastul erakordselt oluline.

Kaks esimest väidet on nõrgad ega ole väitluste käigus kuigivõrd täienenud. Kuna paljud väitlejad on “eetika” all mõelnud ennekõike kümmet käsku, pole nad suutnud vabaneda ka vanaaegse usuõpetuse varjust ega osanud kuidagi seletada, mis imeväel kristlik religioon inimese nii puhtaks ja valgeks küürib, et kõik teised on mustad ja koledad paganad. Ajalugu seda ju ei kinnita, ja kes on näinud “Ristiisa”, teab sedagi, et kiindumus religiooni ei välista mingil moel organiseeritud kuritegevust. Eetika ei teki põhimõtete, vaid elavate eeskujude kaudu. Ka arusaam, et meil olevat protestantlik kultuur, ei põhjenda omaette õppeaine vajadust, sest eks ole sel juhul palju olulisem süvendada usulise tausta tundmist ajaloo, kirjanduse, kunsti ja muusika õpetamisel? Nii oleks paremini tagatud ka õpetuse mittekonfessionaalsus, rääkimata seoste nägemisest eri kultuurivormide vahel.

Religiooniõpetuse pooldajate ainus tugev väide on see, et erinevate traditsioonide tundmine avardab maailmanägemist. Selles ei saa keegi kahelda, ja kuigi siingi saaks palju ära teha humanitaarainete õpetuse kaudu, jääb kuhugi tuikama teatav lünk. On ju tõsi, et tänapäeva eesti inimene kuigivõrd ei tunne isegi meie vanarahva pärimust, rääkimata teistest kultuuridest, usunditest ja mütoloogiatest. Pärimusõpetuse puudumine on palju tõsisem probleem kui usuõpetuse vajadus neile, kes seda soovivad, sest kirikuid ja kogudusi on Eestis küll, aga vanemate või kaugemate traditsioonide tundjaid vähe. Ka arusaam religioonist on tihti üsna kitsas, sest kõik peale kristluse tundub võõras ja eksootiline.

Niisugust tõsist puudujääki ei saa muidugi täita üleöö. Kuna monoteism oma olemuselt teised usundid ja jumalused välistab, võiks kristlikest kodudest pärit lastele küll olla kasulik vabatahtlik usuõpetus, mida annaks mõni haritud ja avarapilguline teoloog. Nõnda pääseks laps välja koduse kasvatuse ühekülgsusest, mõnikord isegi sektantlikust fanatismist (usuhullude peredest pärit laste jaoks ju omaette turvakodusid pole). Seevastu kohustuslik religiooniõpetus, mille mittekonfessionaalsus on kirjas ainult paberil ja mille ainekavasid koostavad kristliku taustaga inimesed, tekitaks maailmapildi avardamisele olulist kahju. Sellest võiks hõlpsasti saada hoopis vahend, mille abil õpilaste maailmapilti ahendatakse ja moonutatakse, seades teatavad usulised ideed teiste suhtes esiplaanile ja näidates neid “täiuslikumate” ning “kõrgematena”. Uks oleks valla niihästi rohmakale diletantismile kui ka ülevõimu-ideoloogiatele, mis kujutavad üht kultuuri või religiooni teistest progressiivsema ja arenenumana, õigustades ülejäänute tõrjumist või hävitamist. Kui otse välja öelda, siis pole kohustuslikust religiooniõpetusest kaugel sellinegi usuline rassism, mida Ameerikas kaua on esindanud Ku Klux Klan. Seda vältida aitaks vaid tõsisel kultuurirelativismil põhinev pärimusõpetus, mis ei peakski keskenduma üksnes religioonile, vaid samavõrd erinevate rahvaste kommetele ja tavadele, müütidele ja mõtlemisele. Selline õpetus avardaks tõepoolest maailmanägemist ja just seda peabki nõudma.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming