Kaksikkirves: Tänapäeva askees

Hasso Krull

  “Päike kaob juba silmapiiri taha, kui tulen kerjamast; kodutee on pikk, mu kott aga almustest raske.” Nõnda kirjutas umbes kakssada aastat tagasi Ryōkan, jaapani luuletaja, kes pärast kloostrist lahkumist elas ülejäänud elu eraku ja kerjusmungana. Tsiteeritud tanka on muidugi paradoksaalne: ühest küljest on kodutee pikk ja kandam raske, teisest küljest jagati ande heldelt ja erakut ootab mõnus õhtueine. Tänapäeva inimeselt nõuab selle kõige kujutlemine omajagu pingutust. Tavaliselt nähakse askeesis ainult enesepiiramist, kehaliste naudingute taandamist. Sellise askeedi pilk maailmale on üleolev, rõõmutu ja vastik: heal juhul on ta igav targutaja, halvemal aga ohtlik hull. Ei tule kõne allagi, et ta võiks olla lustlik ja lapsemeelne, vastutulelik ja suhtlemisvalmis. Igatahes ei kerki meie silme ette pilt, mille annab Ryōkan: “Püksid liiga lühikesed, kuub liiga pikk: nii hulgun ringi, muretu ullike. Äkitselt märkavad mind lapsed tee ääres, hakkavad käsi plaksutama ja laulavad kooris pallimängulaulu.”

Ühes tankas palub sõber Ryōkani, et see kirjutaks hiinakeelse luuletuse; Ryōkan aga keeldub seda tegemast, kuni sõber pole hakanud temaga veini jooma. Niisugune nali jätab mulje, et askeesist ollakse üpris kaugel. Aga kas see on ikka tõsi? Eks ole paast vaid vahend ülearusest vabanemiseks, mitte aga eesmärk omaette? Siit edasi mõeldes sugeneb aim, et oleks võimalik leida askeesi tänapäevaseid vorme, mida ehk alati kohe ära ei tunta, kuid mis pole seepärast vähem tervendavad ja vabastavad.

Esimene mõte viib muidugi toitumise juurde. Meie praegune kultuur tunneb mitmesugust taime- ja toortoitlust, valitud dieete ja mingil määral paastu. See kõik on lähemas või kaugemas suguluses vanade keeldude ja kommetega, mis on toitumist rituaalselt korrastanud. Kuna aga praegune tarbimisühiskond keskendub ennekõike toodetele, ei ole vanade koodide rakendamine alati aukudeta: põhimõtteliselt saab ka taimetoitlane McDonald’si restoranis kõhu täis. Aga kas see on tänapäeva mõistes askees? Minu meelest ei ole. Askees peaks ju mõjutama maailma kahesuunaliselt, hoides ummistumast inimese sisemust ja tekitades samal ajal healoomulise nihke väljaspool. Ainult sellisel juhul on meil tegemist tasakaalustatud, kosmilise askeesiga. Keegi võib küll pealtnäha järgida mõnd muistset ettekirjutust, aga kui ta samal ajal nuumab rämpstoidu-giganti, mis saastab tervet planeeti, ei saa seda kindlasti pidada tõsiseks askeesiks. Sama kehtib terve hulga toodete puhul, mis on näiliselt süütud, kuid mille taga peitub hävitava loomuga korporatsioon. Näiteks hammaste pesemise komme on ilmselt askeetliku päritoluga (hambavalu häirib meditatsiooni), aga Colgate’i või Blend-a-Medi hambapasta ostja pole kindlasti mitte tänapäevane askeet. Mõlemad suurtootjad (Colgate-Palmolive Co. ja Procter & Gamble Co.) jätkavad julmi ja piinavaid loomkatseid, mille tarbetus on ammu ilmne – seega toetab iga ostja sisuliselt piinakambrite kinnimaksmist. PETA ja teiste loomakaitseliikumiste võrgulehtedelt leiab küllalt informatsiooni halvaloomuliste tootjate kohta, aga sellega viitsib põhjalikult tegelda ainult tänapäeva askeet. Mis puutub orjatööga valmistatud toodetesse, siis nende algupära ei olegi tarbijale tihtipeale kättesaadav, askees põrkub vastu teadmatuse piiri ja peab otsima teist viisi maailma tasakaalustamiseks.

Teine viis on kindlasti seotud meele puhtusega. Puhas meel mõjub tervendavalt enese kehale ja samuti kõigele ümbritsevale, selle saavutamiseks on palju vanu vahendeid, alates rituaalidest ja harjutustest kuni luule ja muusikani. Ometi tundub, et needki pole tänapäeval piisavad või vähemalt mitte esmased. Nüüdisaja suurim meelesaastaja on ju hoopis teleekraan, mis hoiab sadu miljoneid inimesi lakkamatult mingi lummutise võimuses. Tänapäeva askeeti peaks seega kõigepealt iseloomustama hoopis see, et ta vaatab teistest vähem telekat! Samuti on lugu igasugu tabloidide ja muu mürgirohke meediaga. Siin võib lühikegi paast anda häid tulemusi, rääkimata korrapärasest ja läbimõeldud askeesist.

Tänapäeva askees on seega täiesti võimalik, ja isegi väga vajalik. Peame vaid endale aru andma, et alustada tuleb veidi teisest kohast. Muidugi peab see askees olema ka intelligentne ja vältima nüri järjekindlust, mis viib eemale tasakaalustavast printsiibist. Ka rumalavõitu elurõõm on ikkagi parem kui tige tarkus. Tõtt-öelda ei tohi karta isegi eksimist, sest nagu kirjutab Ryōkan: “Tee viib kümne tuhande puu vahelt läbi, tuhandeid künkaid varjab tihe udu. Lehed langevad juba enne sügist; kuigi vihma ei saja, on kaljunuki all ikka pime. Korjan seeni, käes korv, ja ammutan kivisest lättest kruusiga vett. Sellist kohta poleks ma leidnud, kui ei oleks teelt eksinud.”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming