Kaksikkirves: Progress ja paanika

Hasso Krull

  Progress on seni olnud üks tänapäeva kõige rahustavamaid mõisteid. Isegi kui suurem osa igapäevastest uudistest tekitab ebamugavust või hirmu, sisendab siiski kindlust mõte, et ajaloo üldine käik kulgeb paremuse poole. Seda paistavad tõendavat ka igapäevased mugavused, tehnilised täiustused, teaduses toimuv liikumine ja võib-olla inimlike harjumuste areng, kuigi see viimane pole päris ilmselge.

Rahustavale progressi-kujutelmale vastandub argieluline paanika. See on teatav rohkem või vähem varjatud hirm, mis kannustab ja ahistab iga tegutsevat inimest. Nii kirjutab oma “XXI sajandi sõnaraamatus” Jacques Attali: “Paanika on lambakarjale omane liikumine, kus igaüks jäljendab teist, kartes marginaliseeruda ja saagiks langeda… Just paanika, hirm jääda tegevusetuks sunnib töölise klammerduma alamakstud töökoha külge; hirm olla “teistsugune” kihutab tarbija hankima trendikaid asju, kas jäljendamisefekti mõjul või valitseva arvamuse diktaadi all; hirm kaotada “soodne” võimalus paneb kokkuhoidliku inimese ostma soovitatud tooteid. Nii määrab paanika asjade ja inimeste väärtuse vastavalt sellele, kui palju on ostjaid või hindajaid: edetabel on väärtuse mõõt.” (Vt Vikerkaar 2004, nr 6.) Kuigi paanika survele antakse alati järele, ei saa keegi selle eest kunagi väärilist tasu: isegi pärast suurt pingutust jääb kõhedus ikka alles.

Need kaks vältimatut ja üleloomulikku tunnet, progressitunne ja paanikatunne, hoiavad tänapäeva inimest kogu aeg oma pingeväljas. Esimene tekitab lõpuks teatava rusutud alistumuse, üldise fataalsuse õhkkonna. Teine, ei tea kust algav paanika, viib aga iseenda vastandini, kummalise eksalteeritud joovastuseni. Üks müütilisi märksõnu selle seisundi kohta on “adrenaliin”.

Tekib tahtmine leida mingi mudel, mis progressi ja paanika raudsest haardest eralduks. Mudel, mis ei alluks saatuslikkuse ja joovastuse võngetele. Üks esimesi võimalusi näib siin olevat progressi vaatepunkti nihutamine tulevikku. Saatuslikkuse tunne võrsub ju sellest, et senise progressi tipp asub alati olevikus, modernsuses; kõiki “progressi saavutusi” saab hinnata üksnes minevikku tänapäevaga võrreldes, heites pilgu ajas tahapoole ja tundes end kõigist möödunud sajanditest peajagu üle olevat. Kui nüüd nihutame vaatepunkti paar sajandit kaugemale tulevikku, muutub kogu pilt. Eeldades, et areng kulgeb katkematult, oleks lihtne kujutleda, kuidas meiegi praegu sumpame “üleeilses päevas”. Kui aga nihe oleks suurem, ütleme mõnikümmend tuhat aastat, viibiksime inimliku evolutsiooni armetus ebaküpsuses, millel pole enam primitiivsuse võlu ega veel ka varase täiuse hõngu. S.t me oleksime progressiivse evolutsiooni pooltoode.

Niisugune nägemus on ehk mõneti masendav, aga annab ometi tagasi kaotatud vabaduse, mida olevikku mõistetud masinliku progressi orjal olla ei saa. Kuigi viibime evolutsiooni ebamäärasel astmel, mis kauge tuleviku pilgu all paistab mannetu, on meie jaoks avatud tänase rumaluse ammendamatud võimalused. Tundub, et just sellise lõpmatuse väljavaatest on lummatud tänapäeva meedia, ajakirjandus ja televisioon. Meie vabadus on meie lolluses, sest see on meile ainuomane ja kordumatu – tulevased põlved ei mõista enam, kust kogu see jama meie pähe õieti tuli. Just selles mõttes võime ka meie kirjutada ennast suure algustähega, kuni veel tähti tunneme. Meie ei taha olla vaikiv lehekülg aegade raamatus… Aga selle vabaduse puudus on see, et ta ei kõrvalda ikkagi paanikat. Saatuslikkus väheneb, aga joovastus kasvab, kõhedus tuleb tagasi.

Sel juhul jääb alles teine võimalus. Loobuda üldse mõttest, nagu võiks aeg olla teel paika, mida veel olemas ei ole ja kus endine on alatiseks möödunud. Võib-olla on tulevik tegelikult juba valmis, võib-olla me üksnes järgime mustrit, mille võiks välja joonistada mingite arvutuste põhjal. Sellisel juhul ei ole paanikaks põhjust, sest liikumine on ainult näiline ja hävimas pole kedagi. Meie vabadus ei olene rumalusest, õigupoolest polegi meil tarvis olla rumalad. Hetkeks võib ehk ehmatada avastus, et niisugune aeg kaotab lineaarsuse, et ta ei ole enam nagu sirgjoonel kihutav rong, vaid kurviline, sopiline, enesesse tagasipöörduv otsekui bioloogiline olend. Kuid sellega ei kaota me tegelikult rohkem kui tolle fataalsuse ja joovastuse segu, mis meid oma haardes hoidis. Tagasipöörduv aeg on küll keerukam, aga ilma ahistava pääsmatuseta. Progress ja paanika hajuvad nagu viirastused, nad muutuvad osalisteks ja ajutisteks. Vabadus tuleb tagasi ilma midagi nõudmata, aga koos võimalusega täiendada või kustutada, s.t teisendada. Nii saaksimegi olla ühtaegu vabad ja arukad, justnagu inimesed ennemuiste.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming