Kaksikkirves: Primitiivne kommunism

Hasso Krull

  Michel Houellebecq on oma “Elementaarosakestes” muu hulgas arutlenud rasestumisvastaste vahendite legaliseerimise üle, mida Prantsusmaal tehti aastal 1967 ja mis olevat vallandanud seksuaalse vabanemise. “Kibe on aga märkida, et kuigi seda seksuaalset vabanemist on mõnikord kujutatud kogukondliku unelmana, oli see tegelikult järjekordne aste individualismi ajaloolisel tõusuteel... Õigupoolest olid perekond ja abielupaar viimane primitiivse kommunismi saareke keset liberaalset ühiskonda. Seksuaalne vabanemine hävitas viimased kogukonnavormid, mis indiviidi veel eraldasid turust.” (“Les particules élémentaires”, Pariis, 1998, lk 116.) Nagu Houellebecqile iseloomulik, on siin põhjus ja tagajärg meelega segi aetud. Rasestumisvastaseid vahendeid on ju tundnud paljud kultuurid, kus see ei ole sugugi takka piitsutanud individualismi – vastupidi, sündimuse piiramine aitab just väikesi kogukondi paremini koos hoida. Kui veel arvestada, et kontratseptiividevastane seadus ise kehtestati Prantsusmaal alles 1920. aastal, paistab Houellebecqi loodud pilt hooletu karikatuurina.

Siiski torkab toodud tsitaadis silma üks omapärane sõnakasutus, mis pole tänapäeva pruugis päris tavaline. Houellebecq nimetab perekonda ja abielu viimaseks primitiivse kommunismi saarekeseks keset liberaalset turumajandust, kus indiviid ühest küljest on ülim väärtus, teisest küljest aga kaup, mis peab ennast ise müüma. Haruldane on siin see, et kommunismi on mõistetud sõna algsemas tähenduses, mis tuleneb sõnast “commune”  ja märgib ühisomandi valitsemist. “Primitiivne kommunism” vastandub niihästi Marxi teoreetilisele konstruktsioonile, mis ratsutas spekulatiivse filosoofia, tööstuse ja progressi-idee laineharjal, kui ka Lenini loodud parteilisele diktatuurile.

Eestis on “kommunism” tänapäeval levinud sõimusõna, mida kasutatakse poliitilise mürafooni tekitamiseks, kõneleja autoriteedi tõstmiseks ja mõnikord vastase nime määrimiseks. Viimane variant on suhteliselt harv, sest eks ole suur hulk kapitaliste ja parempoolseid poliitikuid tulnud just “endiste” hulgast, mistõttu teineteist nahutada oleks narr. Küll toimib kommunismi mõiste hästi teatava kärbsepaberina, mille külge jääb alati sumisema avaliku arvamuse kõige massiivsem ja rumalam osa. Kuna kommunism kehastab okupatsiooni, diktatuuri, genotsiidi ja tsensuuri, siis peab nende ilmingutega kaudselt seostuma kõik, millel on vähegi sugulust XIX sajandi revolutsiooniliste ideede ja hilisema kapitalismi-kriitikaga.

Tõepoolest, teatavas ajaloolises kontekstis ongi kõik need asjad orgaaniliselt seotud; veel enam, võib isegi öelda, et möödunud sajandi diktatuurid, genotsiidid, kommunismid ja fašismid tulenevad lõppkokkuvõttes kapitalismist enesest, mis on nende tõeline kasvupinnas. Marx ja Engels laulsid “Kommunistliku partei manifestis” (1848) ju muu hulgas kiidulaulu Ameerika “avastamisele” ning India ja Hiina turgude “avamisele”, sest kogu koloniaalne vallutus viis inimkonna nende meelest lähemale klassideta ühiskonna tekkele. Siit pole sugugi kaugel tänapäevane arusaam, et demokraatiat peab tervel planeedil levitama majandusliku ülevõimu, sõdade ja popkultuuri abil. Neid asju kommunistlikeks ei peeta, ja eks see õigem olegi, kuigi ühtlustatud massitarbimine sarnaneb mõnedes aspektides väga klassideta ühiskonnale.

Oluline erinevus on siiski olemas: kommunistlikes utoopiates puudub individualism. Siit järeldatakse tavaliselt, et isikliku vabaduse hävitamine on neisse sisse kirjutatud – ja kui tegemist on diktatuuriga, kehtib see loogika raudselt. Diktatuur hävitab individualismi selleks, et võtta indiviidilt vabadus vastanduda ühiskonnale, isegi kui see on muutunud talle vaenulikuks. Kui nüüd aga võrdleme seda punkti tänapäeva liberaalse demokraatiaga, selgub üllatuslikult, et vastandid puutuvad kokku: indiviid vastandub siin ühiskonnale lakkamatult, kuid see kõik toimub vahetusväärtuse kaudu, anonüümsete turujõudude meelevallas. Kogukondlikku tuge pole tal sugugi rohkem kui inimesel, kelle vastandumisjõu on taandanud diktatuur.

Seega võib Houellebecqil teatud viisil ikkagi õigus olla. Pole küll põhjust arvata, et isikliku vabaduse piiramine võiks teha mõne kogukonna õnnelikumaks, isegi kui omavahelised sidemed tugevnevad; küll võib aga olla, et turu ainuvõimust kaugenemine tekitab “saarekesi”, mis tugevdavad kogukondlikku ühtsust ja pakuvad kaitset. Need “saarekesed” polegi midagi muud kui primitiivne kommunism, individualismi hajumine, ühisomandi teke ja vastastikune abi. Muidugi on sellised vormid praeguses ümbruses katkendlikud ja nõrgad, aga see on parem kui mitte midagi. Igaüks, kes usub, et miski ei ole turust tugevam, peab viimaks üksi turuga silmitsi seisma – turust saab teatud mõttes tema viimane kohtunik. Kuid see, kes igatseb Houellebecqi kombel “primitiivset kommunismi”, on kogukondlikele suhetele avatud ja võib ehk vältida mõndagi, mis esineb paratamatuse nime all.