Kaksikkirves:Müütiline varjupaik

Hasso Krull

  Saksa filosoof Peter Sloterdijk on 2001. aastal ilmunud raamatus “Päike ja surm” arutlenud nüüdsete rahvusriikide üle, leides, et need püsivad kujuteldavate kogukondadena, mille aluseks on teatav poliitiline fiktsioon. “Tänapäeva poliitika põhieesmärk on majutada tohutu inimhulk ühise etnilis-kultuurilise katuse alla, andes neile ka töökava ja varustusprogrammi. Mulle tundub, et praegusi riike on lihtsam mõista siis, kui võtta rahvust poliitilise varjupaigana – ja veel enam, põlisrahva reservaadina, paistku see pealegi paradoksaalne. Selline ruum on pelgupaik, kaitseala inimestele, kes on jäänud juurteta ja tunnevad end ohustatuna.” Sloterdijki meelest pole sellises ebakindlas olukorras enam üksnes pagulased, vaid ka põliselanikud. “Me ei tohiks enam rääkida poliitilise varjupaiga õigusest nii, nagu oleks see vaid üks sisepoliitika elemente: tänapäeval moodustab see õigus poliitika südame. Traditsiooniline eristus kohalike elanike ja varjupaigataotlejate vahel ei vasta enam tegelikkusele; nüüd kehtib suhe enamuses ja vähemuses olevate varjupaigataotlejate vahel.” (Peter Sloterdijk, Ni le soleil ni la mort. Fayard, Pariis 2003, lk 219-220.)

Arusaam, et rahvusriik on üks poliitilise varjupaiga vorme, peaks Eestis olema hästi mõistetav. Võiks ju öelda, et kogu meie rahvuslik projekt on algusest peale seisnenud varjupaiga taotlemises. Selleks, et tõestada varjupaiga taotlemise õigust, tuli kõigepealt muidugi luua “oma kultuur”: mitte küll sellepärast, et varem poleks olnud kultuuri – keelt, traditsiooni ja rahvast, vaid et see oleks mõistetav neile, kellel oli voli anda asüüli ja moodustada reservaate. Juba baltisaksa estofiilid leidsid, et rahvale tuleb “tagasi anda” tema eepos; hiljem kuulutasid ärkamisaja radikaalid, et “rahva meelest” ei saa kustutada muistset priiusepõlve. Järgnes rida ennustamatuid ajaloolisi sündmusi, mis põhimõtteliselt tõestasid valitud suuna õigsust. Juurde tuli ainult paratamatu klausel, et “kindel linn vajab väga-väga kaitset ja varjupaik sala-varjupaika” (Paul-Eerik Rummo). Kuigi selle fraasi kontekst oli irooniline, jõudis tema tõsisem sisu moonutuseta kohale ja suruti mitme põlvkonna meelde koos soovitusega, et “kõik maailma vabadus” tuleks kuhugi peitu viia.

Rahvusliku varjupaiga taotlemisega käivad kaasas ideoloogiad, mida praegu võib kõige üldisemalt nimetada rahvusromantismiks. Need ideoloogiad võiks põhijoontes jagada kahte kategooriasse. Esimesse kategooriasse kuuluks selline rahvusromantism, kus varjupaiga taotlemise eeldusena nähakse regionaalset keelelist ja kultuurilist ühtsust, mis suudab vastu panna kõigile lahustavatele ja lammutavatele jõududele. Oma ja võõra vahel peab olema selge piir. Teise kategooria moodustaks niisugune rahvusromantism, kus eeldusena nähakse just teatavate piiride kustutamist, keskendudes ainult mõnele põhitunnusele. Sellisteks põhitunnusteks võivad olla keelesugulus, kultuurivahetus, usutunnistus jne. Mõlemale rühmale annab romantilise ilme see, et ajaloole projitseeritakse nägemusi, mis on loomu poolest pigem müütilised.

Varjupaiga taotlejaid on palju, neil on erinev kujutlusmaailm ja nii kerkib uusi rahvusromantismi ilminguid hoogsalt nagu ehitisi. See kõik on loomulik, kuid siiski võib meelde tuletada, et rahvuslik varjupaik on poliitiline fiktsioon. See on, nagu Sloterdijk samas tekstis ütleb, üks “paratamatu illusioon”, mis õnnestumise korral hoiab ära halvema. Romantilise hoiaku nõrkus on aga siiski selles, et varem või hiljem lööb ajalugu projektsioonide koorma all kõikuma, tekitades pettumust või lausa varinguid. Seepärast võikski poliitiliste, ideoloogiliste ja religioossete varjupaikade kõrval olla veel üks, puhtal kujul müütiline varjupaik, mis ei nõua oma ettekujutuste ülekandmist kuhugi mujale. Selline müütiline varjupaik oleks poliitilisest varjupaigast lahus selles mõttes, et ei nõua mingi õiguse taotlemist ega oma staatuse põhjendamist. See ei oleks ka illusioon, sest kui illusioon on taju eksitus, kuulub see reaalsuse juurde, müüdid aga asuvad teisel tasandil. See müütiline varjupaik võib olla täiesti oma, ta võib olla lausa “põlisrahva reservaat”, aga ei sunni meid kinnituma ühegi ajalookäsituse külge. Kuidas seda müütilist varjupaika leida? Näiteks niisuguse mänguga: külm… külm… veel külmem… soe… soojem… päris kuum…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming