Kaksikkirves: Lume loomine

Hasso Krull

  Meie pärimuses on olemas omaette kiht, kus maapinnavorme luuakse kahe looja koostööna. See koostöö ei ole päris üksmeelne, vaid jätab mulje, et teatav hulk vorme on tekkinud mingi viguri või vembu tõttu: üks kahest loojast on trikster, kellele miskipärast ei meeldi ühtlane ja sile, ettearvatav ja tasakaalustatud maailm. Nii peab ta tingimata midagi ette võtma, et tuua juba olevasse tasakaaluseisundisse sisse häire või rike, mis on pealtnäha põhjendamatu, aga saab hiljem ometi olemise seaduseks. Väga iseloomulik on näiteks järgmine 1939. aastal üles kirjutatud lugu: “Kui Jumal maailma loonud, loonud ta siis ka Tsolgo ümbruse ilusa ja kauni maana. Pärast maailma loomist läinud Jumal sauna, et ennast puhastada päevatöö tolmust. Omad maailma loomise riistad pandnud sauna otsale. Sauna tulnud ka Vanakurat ise. Temal olnud Jumalaga saunas päris sõbralik vahekord. Pääle vihtlemise ütelnud Vanakurat Jumalale: “Puhka sina natuke, mina lähen, toon sauna vett juurde,” ja väljunud saunast. Võtnud siis sauna otsalt Jumala maailma loomise riistad ja loonud Tsolgo ümbrusse hulga järvekesi, lompe ja loike, kuhu oleks temal pikse ajal hää varju pugeda. Kui Jumal ja Vanakurat pääle vihtlemise saunast väljunud, märganud Jumal, et tema maailma loomise riistu on vaheajal tarvitatud ja juure loodud Tsolgo ümbrusse hulga järvekesi, lohke ja loike. Kohe saanud Jumal aru, et see on Vanakurja töö, ja ütelnud: “Oled sa üte tsolgatuse tennü.” Sellest ajast hakatud seda ümbrust Tsolgoks hüüdma.”

Põlluharija vaatepunktist on “ilus ja kaunis maa” selline, mida on hõlpus üles künda ja kus on viljakas muld. Soised, märjad ja ebatasased alad on talle tülikad ja tarbetud. Sellest hoolimata on tal aga alles intuitsioon, et see, mis inimese arust paistab esmapilgul kasutu, võib suuremas mõõtkavas ometi olla otstarbekohane. Tolle suurema mõõtkava käigushoidmiseks ongi olemas trikster, kes saunas toimuva puhastumisriituse vahepeal loob nagu muuseas hulga väikesi orge ja veekogusid.

Tänapäeva seisukohast pole “järvekesed, lohud ja loigud” muidugi mingi rike. See on lihtsalt maastiku omapära, mis võib autoaknast vaadates olla just huvitav. Eriti talvel, kui ühtlane valge lumi toob nähtavale kõik maapinnavormid. Maastik muutub puhtaks ja selgeks, vahel lausa geomeetriliseks. Tekib küsimus, kui tõsine võis olla saunast tulija pahameel, nähes, et tema loodu on muudetud sopilisemaks ja vormikamaks? Ehk oli tegu vaid kombekohase torisemisega? Ja millest rääkis loojapaar omavahel saunas?

Kuna selle kohta pole jutus ühtki vihjet, pakun välja ühe omapoolse oletuse. Mulle tundub, et kuumas saunas, kui vähemalt ühel osalisel oli selja taga väsitav päev, rääkisid vanajumal ja trikster lumest. Või juhul, kui lund veel polnud olnud, oleks nad rääkinud lume loomisest. Lumi on paradoksaalne substants. Ühest küljest polegi ta mingi aine, vaid ainult vee teisitiolek, kristalliseerunud algollus, mis lülitub tagasi ringlusse pärast sulamist. Majanduslikus mõttes pole lumel seega esmajärgulist tähtsust, ta on vahepealne etapp. Teisest küljest muudab lumi täielikult kogu pimeda talvise maastiku ilmet: ta tekitab talveteed ja kiirgab heledat valgust, mis päikesesäras võib nägemist ka piirata, aga on enamasti meeldiv ja võimaldab kaugele näha. Lumisel ajal on meie maa tegelikult kõrb, kummalise ilmega pinnalaotus, mis varjab ohte ja ootamatusi. Veekogudele tekivad sillad seal, kus neid muidu ei ole. Lumi ja jää kujundavad uue ümbruse, linnulennult väga sileda ja ühtlase, kuid ligemalt vaadates tihti konarliku ja hapra. Seda kõike saaks müütiliselt seletada kahe looja ettearvamatu koostööga, mille taustaks on saunas sõlmitud iseäralik kokkulepe.

Vastne lumi on alati puutumatu ja puhas. Ta on justkui tagasipöördumise ja taastumise sümbol, ja tõsiasi, et lumele jäävad kergesti jäljed, ainult rõhutab seda. Lume määrdumine on osa tema paradoksaalsest iseloomust. Samas pole lumi ainuüksi sile pind, puhas tahvel. Ta koosneb väikestest algosadest, silmaga nähtavatest lumekristallidest, mis küll kõik üksteisest erinevad, aga millel on alati ühesugune ehitus. See lakkamatult korduv kuuetipuline struktuur on nagu kosmiline leping, teatava arusaamatu, peaaegu mõttetu püsivuse kinnitus. Lumeräitsakas sulab imekiiresti, sulades aga saab temast vesi, mis vastaval temperatuuril võtab jälle väga kiiresti samasuguse jääkristalli kuju. Saunas viheldes, keset kuuma veeauru pilvi, on muidugi mõnus mõelda, kuidas seesama vesi võiks õige varsti muutuda külmaks helkivaks joontemänguks.

“Mis sa arvad, kui õige teeksime lume? Sellise jaheda ja valge, üle kogu maa? Lavalt tulles oleks lumes hea püherdada.” “Hea küll, teeme pealegi. Ainult mitte veel täna.” “Puhka sina natuke, mina lähen, toon sauna vett juurde.”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming