Kaksikkirves: Inimkeel ja linnukeel

Hasso Krull

  Kui kevad viimaks on käes, hakkavad puud ja põõsad, linnud ja loomad, kahejalgsed, neljajalgsed, kuuejalgsed, kaheksajalgsed ja kes-teab-kui-paljujalgsed teistmoodi elama. Hääled kajavad teisiti, valgus langeb teisiti, tuul puhub teisiti, tiu tiu ja teisiti – kõik on natuke teisiti. Inimesed tunnevad ja mõtlevad teisiti, kõnelevad teisiti. Küllap kõnelevad teisiti ka linnud ja loomad, puud ja põõsad, koguni lilled ja rohi, aga meie ei saa sellest hästi aru.

Või ehk saame, aga me ise ei tunnista seda? Alain Daniélou järgi on Indias traditsiooniliselt eristatud keele nelja astet: esimene neist on vaid ähmane arusaam millestki, mis on. Teine aste saabub siis, kui sellest moodustub kujutlus, mõte, idee; kolmandaks hakatakse otsima vahendeid, kuidas seda kõike sõnades väljendada. Alles neljandal astmel toimub sõnade edasiandmine teistele kas suulises või kirjalikus vormis.

Nõnda on inimesel justkui “neli keelt”. Viimast jagavad omavahel ainult teatava kogukonna liikmed, kellel on ühine emakeel, ja võib-olla ühine kirjakeel; kolmas on kõigi inimeste jaoks põhimõtteliselt ühine, tänu sellele saame tõlkida või aidata üksteisel leida sõnu vajaliku tähenduse väljendamiseks. Teine keel, mille aineks on enam-vähem selginenud kujutlused, pole omane üksnes inimesele. Selle kaudu saab suhelda ka loomadega, kelle kujutlused meie omadest muidugi erinevad, kuid võivad olulistes punktides ka kokku langeda.

Esimene, ähmane ja algne keel, on kahtlemata raskesti jälgitav ega ole paljude meelest üldse kommunikatiivne. Ometi toimub just sel tasandil kõige intensiivsem suhtlemine erinevate eluvormide vahel. Mõnesid sel tasandil toimuvaid vahetusi, nagu näiteks haigus või purjujäämine, pole kellelgi võimalik täiesti ignoreerida, kuid sellest hoolimata ei nähta neis tavaliselt “sõnumit”. Seda tasandit võib põlata ja nimetada primitiivseks kuni raske mürgituse või surmatõveni. Samas toimib just siin ka suurem osa erootilist suhtlemist, seletamatud sümpaatiad ja antipaatiad, kõige varasem mõistmine, sisseelamine ja samastumine.

Vahel kuuleme inimestest, kes räägivad puude või lilledega. Sellest on raske aru saada, sest taimedel pole meie mõistes isegi kujutlusi, ja sellise kahekõne tõlkimine öeldud või kirjutatud sõnadeks käib ainult ühe osapoole kaudu. Puu ei mõista ega tunne suurt huvi, et kui nimetame teda sõnaga “puu”, oleme kasutanud üht Põhja-Euroopas kõneldavat soomeugri keelt. Ta ei jaga ühtki meie kujutlust puu kohta, millele väljendust otsides võiksime jõuda ka näiteks sõnadeni tree, arbor või pādapah. Aga rünnakust või hoolitsusest saab ta kindlasti omal moel aru, ning võib-olla pole selleks iga kord vajagi kirvest või kastekannu.

Muistsetes pärimustes tuntakse peale inimkeele veel erilist linnukeelt, millele on omane suur rütmiline ühendus erinevate maailmade vahel. Muidugi, lindude laul hakkab kevadel kõigile kõrva, selle kummalisi rütme ja modulatsioone saab jälgida igaüks. Kui aga lisame siia idee, et ka inimkeel algab juba väljenduse-eelsest, saab linnulaulu taga peituva linnukeele uskumus teise ilme. Tõsiasi, et mõnd ähmast aimust või taju ei suudeta kohe sõnastada, pole ju kunagi märk, et see “miski” on ebaoluline või vähem väärtuslik. Samuti nagu mõne teksti või lause tähendus võib selguda alles hiljem, võib ka “esimese keele” rütm või aim hiljem ühel hetkel avaneda äratundmiseks. Just sellisele äratundmisele viitab meie mõistulugu kutsarist, kellele kaarnad annavad teada, et ees ootav sild peagi puruneb; kui mõisahärra seda ei usu ja ikkagi sillale sõidab, läheb sillapuu katki ja hobune murrab jala.

Linnukeel ei koosne mitte mõistetest või sõnadest ja häälikutest, vaid nendest peenematest võngetest, mis häälikuid ja mõisteid omavahel seovad ning veel kaugemalegi ulatuvad, puudutades mateeria enese vibratsioone. Mõned traditsioonid kõnelevad sel puhul ka “inglikeelest”, aga õigupoolest on ingel vaid vahendaja, sõnumitooja. Meie vanas pärimuses seevastu on lind jumaluse enese sümbol, universumi looja, kelle munadest on tulnud kuu, päike ja taevatähed. Tõsi, kreeka aggelos tähendas ka ennustajalindu, ja ööbikut nimetati koguni jumalikuks sõnumitoojaks (Dios aggelos), nii et arusaamade lähedus on kaheldamatu.

Ööbikut kuuleb tänapäeva inimene haruharva, isegi kui ta elab metsaservas. Teisi linde on aga puude otsas veel alles küll, samuti nagu praegu on meres veel kalu ja mulla sees mutukaid. Nii on meil praegu ikka veel võimalus kuulata kõrvuti niihästi neljakordset inimkeelt kui seda sillatavat linnukeelt. Ja tõepoolest, linnulaulu tasub vahel jälgida ka siis, kui meile endile tundub, et me ei saa sellest aru.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht