Kaks vaadet ruumile

Jaanus Adamson

Bill Bryson, Ringkäik kodumajas. Eraelu lühilugu. Inglise keelest Henn Käämbre, toimetanud Mari Tuuling. Pegasus, 2011. 421 lk. Meie mõtlemine toimib sageli omasoodu, käib nii-öelda ette – enne kui jõudsin Bill Brysoni „Ringkäiku kodumajas” üldse lehitsemagi hakatagi, olin juba paigutanud selle teose mõttelisse seosesse Gaston Bacherlard’i „Ruumi poeetikaga”1; veelgi enam, olin vaistlikult võtnud lähtekohaks mõlema kirjutaja vastandlikkuse, teadmata esialgu, kas sel ka alust on. Selgus, et on. Tegelikult muutuski Bryson huvitavaks alles Bachelard’i taustal, Bachelard’i vastandina. Veelgi huvitavamaks muutis asja aga taipamine, et mainitud autorid ei esinda vastandlikke vaateid mitte ainult kodumajale, vaid, üldistavalt võttes, mis tahes ruumile või ruumilisele kujundile (ruumikujutelmadest tõukudes saab ju rääkida ja ongi räägitud näiteks universumist, psüühest, tekstist jne). Ruumi, eriti selle piiride temaatika ja problemaatika on muidugi äärmiselt avar ja mitmetahuline ning kerkib alatasa esile väga erinevates kontekstides ja mõttesuundades – Alice J. Jardine, näiteks, on üles tunnistanud oma suure kiusatuse pidada kogu läänemaise filosoofia tuumaks või essentsiks just nimelt ruumi uurimist2 (näidislike ruumikujundite hulka kuuluvad muidugi Platoni „koobas”, Descartes’i „suletud ruum”, Kanti „saar”, miks mitte ka Jungi „mandala”, Lotmani „semiosfäär”, Brooki „tühi ruum”, Sloterdijki „kerad” jne). Ja kas ei ole ka kõik meie fundamentaalsed fantaasiad essentsiaalselt ruumilised (õudusfantaasiates on tegu millegi võõra sissetungiga meie ruumi, kangelaslugudes ruumi võitmise või laiendamisega, utoopilistes fantaasiates mingi uue, seni veel olematu ruumi rajamisega jne; füüsilise või vaimse ruumi läbistamisel, sellesse sisenemisel või väljumisel, ruumi laienemisel või kitsenemisel, selle piiride kindlustumisel või hajumisel võib olenevalt olukorrast ja mõtestavast kontekstist olla nii negatiivne kui ka positiivne tähendus). Seejuures on märkimisväärne, et kuigi Bryson ei ole ei filosoof ega ka fantasöör (ta on ajakirjanik, kes on kirjutanud populaarseid raamatuid teaduse ja tehnika ajaloost), on ta oma mõlema eesti keelde tõlgitud teose algimpulsi saanud ruumielamusest, ruumi kogemisest omalaadse müsteeriumina.

„Kõiksuse lühiajaloo” (e. k 2006) sissejuhatuses meenutab Bryson üht lapseeas nähtud illustratsiooni kunagises kooliõpikus – see oli „läbilõikepilt Maast, nagu ta paistaks, kui keegi võtaks hiigelnoa ja eemaldaks hiidkerast neljandiku”3 – ja oma tollast hämmingut: kuidas saab keegi seda üldse teada, kuidas suudab inimmõistus kujutleda ja kirjeldada asju, mida inimsilm pole iialgi näinud ega saagi näha? Ruumi müsteerium (ja ühtlasi ka kogu universumi ja elu saladuste mõõtmatus) avanes Brysonile niisiis tänu samastumisele kosmilise vaatepunktiga, subjektiülese ja kõikenägeva Teise pilguga, mis oli suunatud ruumi (maakera) sisse.

Teose „Ringkäik kodumajas” kirjutamiseks sai ta aga tõuke, hoopis vastupidi, iseenda piiratud pilguheidust, mis oli suunatud ruumist (kodumajast) välja. Kolinud uude elukohta, endise Inglise kiriku õpetajamajja, avastas Bryson pööningu välisseinast salaukse, mis viis katuseviilude-vahelisele platvormile. Väljastpoolt nähtamatuks jääv uks oli tehtud kohta, kuhu Brysoni arvates polnud üldse vaja pääseda, kuid sel oli „maagiline ja ootamatu efekt, sest platvormilt avanes imepärane vaade” (lk 9).

„Viktoriaanlikud majad on tihti tulvil arhitektuurilisi üllatusi, kuid see siin oli sootuks mõistetamatu,” kirjutab Bryson ja selgitab kohe ka ilmutuslikku ideed: „Nii tärkas mul mõte, et võiks pühendada terve raamatu argiasjadele, korra neidki märgata ning vääriliseks pidada. (…) Järsku oli kodumaja täis saladusi” (lk 12).

Bachelard’i ja Brysoni vastandlikkus, millele eespool viitasin, ei tulene siiski ei vaatepunkti paiknemisest ruumi suhtes, ei pilgu suunast vms; võiks öelda, et tegu on erinevuste kompleksse „süsteemiga”, mille visandamiseks toon näite esmapilgul ehk üllatavast valdkonnast – psühhoanalüüsist.

Marcia Cavell alustab teost „Subjektiks saamine” („Becoming a Subject”) sõnadega: „Võib-olla Freud ei avastanud teadvustamatut, kuid ta oli esimene, kes asus kaardistama psühholoogilist ruumi”.4 Selle sisult triviaalse mõtteavalduse juures väärib praegu tähelepanu hingeelu otsene esitlemine kaardistatava ruumalana („to map psychological space”); varjatumalt ruumistab Cavell psüühet aga ka siis, kui eristab kahte arengusuunda psühhoanalüüsi ajaloos: „üks näeb psüühet (mind) kompaktsena (self-contained); teine väidab, et psüühe tekib ainult interpersonaalsel väljal, subjektidele ühises reaalses materiaalses maailmas, millest nad teadlikuks saavad”.5

Peaks olema pikematagi selge, et nood kaks vastandlikku mõttesuunda ei esine mitte ainult psühhoanalüüsi ajaloos ja mitte ainult „psühholoogilise ruumi” kaardistamisel, vaid mis tahes ruumi käsitlemisel või ruumikujundi rakendamisel (mõelgem siin näiteks kas või sellele, kuidas XX sajandil muutus arusaam „tekstuaalsest ruumist”: teksti autonoomsuse ja kompaktsuse asemel hakati üha enam keskenduma teksti avatusele, kontekstuaalsusele, intertekstuaalsusele vms). Võiks niisiis väita, et kui me ka selgeid lahknevusi või teravaid vastandumisi alati täheldada ei suuda, kaldume me igasugust ruumi (vaimset, urbanistlikku, semiootilist, kosmoloogilist jne) laias laastus mõistma 1) kas suletu või avatuna, 2) kas endassekoonduva või avarduvana, 3) kas vaimse või materiaalsena, 4) kas ajatu või ajaloolisena. Just sellist vastanduste komplekti silmas pidades väitsingi eespool, et kodumaja kirjeldajatena kuuluvad Bachelard ja Bryson vastandlikesse leeridesse, esindades seejuures ka äärmusi.

Kuigi toda vastuseisu võiks hakata lahti harutama mis tahes punktist, viitan hakatuseks ühele Jacques Derrida kirjutusele, kus on juttu sellest, et õhtumaa teaduses ja filosoofias on struktuurile omistatud pidevalt „mingit keset või on teda tagasi viidud mingisse presentsi punkti, teatud fikseeritud lähtekohta”.6 Just sellises õhtumaises vaimus Bachelard kodumajast kirjutabki (Derrida mõisteid kasutades tegeleb ta „struktuuri strukturaalsuse redutseerimisega”); ta püüab ajalooliste elamutüüpide mitmekesisuses tabada „põhilise, kindla, vahetu heaolu alget” („Fenomenoloogi esimene ülesanne on leida igas eluasemes, isegi lossis, üles algne teokarp”, lk 39) ja tolle tundmusliku algkeskme – ühtaegu ka kodususe lõppsihi (telos’e) – tähistamiseks on tal käepärast hulk tähenduselt kattuvaid, üksteist asendavaid kujundeid („algne teokarp”, „suur häll”, „pesa keset maailma”, „oma nurk” jne).

Kuid asi ei ole ainult algkeskme kujundlikus tähistamises – (kodu)kujund on (kodu)tundest lahutamatu. Kuivõrd inimene elab Bachelard’i sõnul „kujundite kaudu”, ei ole ka kodumaja tema meelest muud kui „kogum kujundeid, mis pakuvad inimesele tõendeid või illusioone stabiilsusest” (lk 54). Lühidalt, meie kodu on seal, kus saame justkui pesas uneledes kogeda „kosmilist usaldust” (uneluste lähtepunktis „ei tunne pesa, nagu ka oneiriline maja, maailma vaenulikkust”, lk 159). Seejuures ei saa kodumaja algkujunditesse kätketud turvalisusekujutlusi seletada või põhjendada meie personaalsete (ajalooliste) mälestuste abil, olnu ja kogetu kaudu. Olles kohaks, kus absoluutne usaldus ja heaolu eelnevad mis tahes puuduse või maailma vaenulikkuse tajumisele, on kodumaja Bachelard’i jaoks eelajalooline ruum, imaginaarne pelgupaik aja ja ajaloo eest – koht, kus kogeda „eelinimlikku puhkust”.

Ja veel – kuigi Bachelard’i kodumaja on midagi täiesti metafüüsilist, kas subliimne (poeetiline) kujund või puhas uneluste ruum (inimese „sisim unelusvarjupaik, kuhu ta tahab majutada oma õnne”, lk 119), on see ka midagi vahetult füüsilist, substantsiaalselt kehalist: uurides tagasitõmbumise „animaalseid kujundeid, kujundeid liikmete painutamisest, mis on kirjutatud meie lihastesse”, jõuab Bachelard olendini, kes „koondab end füüsiliselt iseenese ümber” ja järeldab, et kodu-, heaolu-, või pelgupaigatunne on olemas juba meie lihaste „hingeelus” (lk 145-146). Põhimõtteliselt võiks seega igaüks, kes on kuhugi kokku kägardunud, uneledes kerra tõmbunud, tunda end nagu (alg)kodus („iga vähendatud ruum, kus me armastame kerra tõmbuda ja omaette olla, on kujutlusele üksilduse sümboliks, see tähendab toa või maja algeoks”, lk 203).

Sel taustal saab nüüd kenasti esile tuua ka vaateviiside lahknevused: kui Bachelard räägib kodumajast kui „universaalsest hingeseisundist” ja „intiimsuse suurest kujundist”, siis Bryson uurib konkreetset ajaloolist maja, iseenda elukohta (1851. a pärinevat viktoriaanlikku pastoraati Norfolki külas Inglismaal); kui Bachelard redutseerib ja liigub tagasi „pelgupaiga primitiivsuse” juurde, millegi algse ja muutumatu suunas („isegi tuledes särava maja puhul kutsub meie arusaam heaolust esile võrdluse urgu peitunud loomaga”, lk 145), siis Bryson huvitub ajaloolisest progressist, maja muutumisest järjest komplekssemaks ehk siis sellest, „kuidas kõik on elutingimuste arenedes muutunud” (lk 12); kui Bachelard’i arvates pole tema kui fenomenoloogi asi „kirjeldada maju, loetleda nende maalilisi aspekte või analüüsida nende mugavuse põhjusi” (lk 39), siis Bryson kõike ainult mugavuse seisukohalt vaatlebki: koduseinte vahele varjuva eraelu lugu on talle „mugavuse aeglase kujunemise lugu” (lk 128).

Kui Bryson kirjutab, et soovis „pühendada terve raamatu argiasjadele, korra neidki märgata ning vääriliseks pidada”, siis täpselt seda ta teinud ongi: ta on keskendunud sõna otseses tähenduses ASJADELE, kodus leiduvatele ainelistele objektidele, tehnilistele seadmetele ja vahenditele (soolatopsist veevarustuseni, hiirelõksust rõivamaterjalideni jne, jne). Igas oma detailis või elemendis on tema kodumaja osake nii-öelda suurest ajaloost, sest „mis ka maailmas ei juhtuks, mis avastatakse või luuakse või mille eest raevukalt võideldakse, kõik see lõpeb ühel või teisel viisil kodumajas. … Selles peitub kõik skorbuudist guaanoni, Eiffeli tornini, lutikate ja kratsimiseni – üldse kõik, mis on eales juhtunud. Majad pole pelgupaigad ajaloo eest. Nendes leiab ajalugu oma lõpu” (lk 12-13).

Teose lõpus osutab Bryson sellelegi, „kui palju energiat ja muid toormeid me vajame oma hõlpsaks ja mugavaks eluks” („Maakera tööstusrevolutsioonist peale tarbitud energiast on pool tarbitud viimase kahekümne aastaga”, lk 404) ja annab mõista, et lõputus pürgimises mugavuse ja õnne poole võime lõpuks luua maailma, milles pole kumbagi. Bachelard’i paneb muretsema aga hoopis muu – koos tõelise vertikaalsuse kadumisega kipub suurlinnamajadel kaduma ka kosmiline mõõde (maja ei ole enam osa loodusest ja „universumi draamadest”, neil ei ole juuri, eluaseme ja ruumi suhted on kunstlikud, maja on „inertne kast”, eluase on vaid asupaik, „konventsionaalne urgas” jne).

Kokkuvõttes, Brysoni „Ringkäik kodumajas” rikastab meie ajalooteadmisi koduse mugavuse kujunemisest, kuid – suunates üle lugema Bachelard’i „Ruumi poeetikat” – ajendab mõtlema ka ajatutest asjadest, millestki muutumatust meis endis ja kusagil kõrgemal.

1 Gaston Bachelard, Ruumipoeetika. Tlk Kaia Sisask. Vagabund, 1999. Edaspidi viited tekstis.
2 Alice A. Jardine, Gynesis. Configuration of Woman and Modernity. New York 1985.
3 Bill Bryson, Kõiksuse lühiajalugu. Teekond Suurest Paugust Inimeseni. Tlk Henn Käämbre. Pegasus, 2006, lk 16.
4 Marcia Cavell, Becoming a Subject. Reflections in Philosophy and Psychoanalysis. Oxford 2007, lk 1.
5 Samas.
6 Jacques Derrida, Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses. – Akadeemia 1991, nr 7, lk 1412.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming