Kaks Ukrainat

Mart Nutt

Tõeline iseseisvus on tähtsam kui lõheneva maa kooshoidmine iga hinna eest. Ukraina najal tõstatub filosoofiline küsimus: kas Venemaa on üleüldse olemas? Ajal, kui tekkis Kiievi-Vene, ei olnud Venemaad tänapäeva mõistes. Hiljem tekkis tõmbekeskusena Moskoovia, millest sai impeeriumi algrakuke. Järk-järgult neelas Moskoovia alla ka Kiievi-Vene, võttis üle tema nime, kreeka-katoliku usu ja ajaloo, kuid mitte mõttelaadi. Kiievi riik oli Euroopa riik. Moskoovia aga mitte. See Venemaa, mis kandis Moskva pitserit, Kiievile enam ei sobinud. See oli võõras võim.

Võimalik, et kui poleks tekkinud Moskooviat, poleks ka Ukrainat. Idaslaavi tsivilisatsioonile ei oleks esitatud imperialistlikku väljakutset, mis sundis identiteedi nimel võitlema. Ent Moskoovia tekkis Euraasia impeeriumi hingusena ning sundis Ida-Euroopa rahvaid enesekaitsele. Põlis-Ukraina asukad osutusid esimeseks saagiks, kelle hingede pärast asusid impeeriumid  võitlust pidama. Moskoviitide, poolakate, türklaste ja austerlaste ristteele jäänud rahvas ei saanud sajandite vältel teostada  enesemääramist. Hmelnitski, Mazepa, Bandera ja Vinnit?enko püüdlused tõid kaasa karistuse. Kümne miljoni ukrainlase surnuksnäljutamine Moskva ambitsiooni rahuldamise nimel ei ole pälvinud isegi tõsiseltvõetavat hukkamõistu.

Tänane iseseisev Ukraina on mõnes mõttes osa suuremast plaanist, mida võiks iseloomustada Karl Marxi parafraseerides: ukrainlased ei tahtnud enam vanaviisi, Moskva ei saanud enam vanaviisi. Moskva oli sunnitud riskeerima  impeeriumi ümberkorraldamisega ja Ukrainale näilist iseseisvust pakkuma. Enesestmõistetavalt arvestusega, et näiline iseseisvus ei muutu kunagi tegelikuks. Sergei Karaganov arvestaski 1991. aastal, et aastaks 2005 on impeeriumi vasallid Moskva rüpes kenasti tagasi, Balti riigid ehk välja arvatud, kuid Ukraina kindlasti. Kut?ma sobis vasalli rolli igati täitma ja Moskva võis arvestada, et Ukrainas läheb pikemas perspektiivis nii, nagu peab. Jeltsini aja Venemaal, kus olid hinnas vähemasti illusioonid demokraatiast, oli muudki teha kui Ukraina kantseldamisega vaeva näha. Putini Venemaal, kus der?aava on ainus lubatav väärtus, on ise otsustav Ukraina mõistetavalt pinnuks silmas. Võib arvata, et tänasele Moskvale on isegi Kut?ma ülemääraselt radikaalne rahvuslane. 

 

Euroopat ohustab totalitaarse suurvõimu teke

Demokraatlikule Venemaale ei oleks iseseisev ja demokraatlik Ukraina  mingi probleem. Pigem oleks see liitlane, kes aitaks Venemaal oma raskustega toime tulla. Diktaatorlikule Venemaale on aga sõltumatu Ukraina riik loomupärane surmavaenlane, kelle kõrval kahvatuvad ajalooline vaenlane Poola ja Venemaa ajaloo konnasilm Balti riikide näol. Venemaal ei ole lihtsalt võimalik totalitaarset riiki hinges hoida, kui tema naabruses on demokraatlik Ukraina. Seepärast on Ukraina presidendivalimistest, mis on pealtnäha teisejärguline nähtus, saanud suursündmus, mis on vallandanud ?külma sõja? Venemaa ja Euroopa vahel. Ukrainast on saanud proovikivi, kas Putinil õnnestub saavutada võimuulatus, mis kuulus Stalinile, või mitte. Samavõrd on see proovikivi Euroopale, kas suudetakse erinevalt 1918. ja 1933. aastast ära hoida totalitaarse suurvõimu teke, mis ohustab rahu kogu maailmas.

Ukrainat lõhki kiskuvatele tõmbetuultele annab muidugi toitu Ukraina ise. Riigis, mis on lõhestunud vähemalt kahe identiteedi vahel, on keeruline ühtsust saavutada. Selles mõttes on Ukrainas asjad paremad kui Moldovas, kus õigupoolest keegi ei ole omariiklusest huvitatud, kuid halvemad  kui Gruusias. Viimati mainitud paigas põrkuvad teisejärgulised huvid ja nõrgestavad seeläbi riiki, kuid seal ei kahtle keegi, et  iseseisev Gruusia on rahvusele parim väljendusvorm. Ukrainat iseloomustab äärmuslike seisukohtade paljusus, millest üks avaldub Lvivis, kus vene keeles kõnelemine on avaliku korra rikkumine, ja teine Dnepropetrovskis, kus ukraina keeles rääkijat peetakse fa?istiks.  Mentaliteedikonflikt on sedavõrd suur, et  lõhenemist ja kodusõda on kardetud riigi tekkimisest peale. Ühtaegu aga tundub, et Ukraina ühtsusest on kõik teised Euroopas ja mujal rohkem huvitatud kui ukrainlased ise.

 

Uus riik tähendab peavalu

Euroopa poliitikas ei kardeta ajaloolistel põhjustel midagi rohkem kui uute riikide teket. Eurooplase arusaama järgi  tähendab uus riik uut sõda. Küllap on Euroopa riigid valmis silma kinni pigistama ka kõige ebademokraatlikuma Ukraina ees, kui selle hinnaks on lõhenemise ärahoidmine. Vaevalt, et Ukraina jagunemist sooviks ka Venemaa. Venemaa ambitsioon on hoida oma kontrollriba nii läänes kui võimalik. Omaaegne NSV Liidu läänepiir on see joon, millest Moskva ei ole mingi hinna eest nõustunud taanduma. Balti riikide libisemisega Euroopa Liitu ja NATOsse on üks valus tagasilöök saadud ja seda elatakse üle ebaloomulikult valuliselt. Ukraina lõhenemine tähendaks kindlasti Moskva kontrolli kadumist Lääne-Ukraina ja ilmselt ka Kiievi ja Zaporo?je üle. See oleks Moskvale sedavõrd suur katastroof, et seda ei elaks üle isegi Putini diktatuur.

See, milliseks kujuneb Ukraina homne päev, mõjutab rahvusvahelisi suhteid pikaks ajaks. Kui Ukrainas taastatakse Moskva täiemahuline kontroll, toob see kaasa suhete teravnemise Moskva ja Euroopa Liidu vahel. Kui Ukrainas õnnestub päästa demokraatia, takistab see Venemaal diktatuuri süvenemist ja säilitab lääneriikide lootuse, et Venemaaga saab asju ajada. Ukraina lõhenedes hakkab aga lääneosa kindlasti  mõne aja pärast kuuluma  NATOsse ja Euroopa Liitu, idaosast aga kujunevad Venemaa oblastid.

Ühtne Ukraina on kahtlemata väärtus omaette, kuid iseseisev Ukraina on siiski suurim väärtus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht