Kaks aastat vanemahüvitist

Tiit K?er

Demograafiliste protsesside taga on üldinimlik soov võimalikult mõnusalt ja vähese vaevaga ära elada. 2003. aasta Postimehe viimases numbris, täpselt kolm nädalat pärast vanemahüvitise seaduse vastuvõtmist, kirjutas Kalle Muuli nii: “Vanemahüvitis pole mitte ainult lõppeva aasta, vaid kogu iseseisvusaja üks tähtsamaid samme rahva päästmiseks väljasuremisohust.” “Vanemahüvitise eesmärk on sünde suurendada,” ütles rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo Eesti Päevalehele sama aasta novembris antud online-intervjuus.  2006. aasta veebruaris, kaks aastat pärast seaduse jõustumist avaldatud Praxise uuringus (vt PM 14. II 2006) nenditakse aga, et pole võimalik öelda, millist mõju on vanemahüvitis sündimusele avaldanud. Ajakirjandus on kogu nende kahe aasta jooksul hoidnud inimeste ootusi kõrgel, kirjutatud on isegi beebibuumist. Kuidas on selline asi võimalik?

Selle näiva vasturääkivuse põhjus on järgmine. Ühelt poolt on nende kahe aasta jooksul Eestis tõepoolest sündinud palju rohkem lapsi: kui 2003. a oli neid 13 036, siis 2005. a 14 303, seega 1267 võrra rohkem. Teiselt poolt pole aga selge, mil määral on selle põhjuseks just nimelt vanemahüvitis. Esiteks oli sündide arv hakanud kasvama juba enne seda, kui vanemahüvitis, siis küll vanemapalga nime all, esmakordselt kõneks tuli. Teiseks aga viitab sündide arvu dünaamika sellele, et tegu on nn edasilükatud sünnituste vallandumisega, kusjuures vanemahüvitise seadus võis olla küll selle ajend, mitte aga sündide põhjus. See tähendab, et jälgitud sündimuse kiire kasv on ühekordne, mitte kestev. Tõepoolest, kui 2004. a esimene pool andis eelmise aastaga võrreldes 558 lisasündi, siis teine poolaasta lisas sellele 398, 2005. a esimene pool  181 ning teine 165 (andmed Eesti Statistikaameti andmebaasist). Sündide lisandumise tempo on järjest aeglustumas, lähenedes mitmetes pikaajalistes prognoosides (ÜRO, USA rahvastikubüroo) toodule, mistõttu on tõenäoline, et vahepealne suurem sündimus leidis aset just edasilükatud sünnituste arvel. Praegune aeglane sündimuse tõus, mida on ennustanud ka kõik pikaajalised prognoosid, tuleneb seevastu 1980. a lõpu beebibuumist tingitud sünnitusealiste naiste arvu kasvust.

Seega on alust arvata, et vanemahüvitise näiv efektiivsus tuleneb eelkõige tema õigest ajas(ta)tusest: 1990. aastate lõpuks hakkasid raskeimad ajad paljude jaoks mööda saama, Eesti liikus jõudsalt Euroopa suunas, kindlusetunne hakkas kasvama. Aastail 1998 – 2000 oli sündimuse tuntav tõus, mis aga tõenäoliselt sumbus 1999. a majanduskriisi. Paari aasta pärast olid eeldused uueks tõusuks jälle olemas, seda enam, et sünnitamisikka hakkasid jõudma 80. aastate beebibuumi ajal sündinud. Eestis oli suur hulk naisi, kes olid oma lapsesaamist majandusliku ebakindluse ja parema tuleviku lootuses pikka aega edasi lükanud. Seda “metastabiilset seisundit” aitas kindlustada veel ajakirjanduses levitatav ja paljude poliitikute sõnavõttudes kõlav suhtumine lapsesaajaisse kui kahtlastesse abimangujatesse, tööst kõrvalehiilijaisse või üldse põhjakihti. Nüüd, pärast emapalga väljakäimist poliitikute poolt, selgus äkki, et lapsesaamine on in. Ajakirjandus lülitus järsult ümber. Kollane ajakirjandus, kes oligi selleks ajaks oma fantaasia ammendanud, avastas äkki, et kasutamata on selline reserv nagu rasedad naised, ning nende, soovitavalt “prominentide” pilte hakkas ilmuma ridamisi ja kõikvõimalikul kujul, küll paljalt, küll pesemata. Kõik see lõi tausta, mis lubas last soovival naisel last ka saada, kartmata ühiskondlikku halvustamist või näägutamist. Nii see 2004. aasta sündimuse hüpe tuli. Küsime: mis alust on meil loota, et kasv kordub? Seda enam kui riigi kõrgeimal tasandil jätkuvalt vastandatakse lapsesaamist ja eneseteostust (P.-E. Rummo: “Meil ei oleks lootustki rahvana püsima jääda, kui me ei võta maha pingeid normaalse inimese kahe põhivajaduse vahel: üks neist on vajadus saada järglasi, teine on end teostada ja arendada”), kui riik distantseerub lastega vanemate muredest, justkui poleks põhiseaduse preambulas toodud kohustust tagada rahvuse, keele ja kultuuri säilimine olemaski (J. Ligi: “Lapsed jäävad ikka oma vanemate vastutusele. Lapsetoetus ei tohi minna üle piiri ega ignoreerida vanemate sissetulekuid ja elatustaset, muutuda eesmärgiks omaette”).

Me võime küll vaielda selle üle, kas osa sünde oleks vanemahüvitise seaduse puudumisel olemata jäänud või mitte, kuid vaieldamatu on see, et väljasuremisohust see seadus meid päästnud ei ole. Nulliibegi saavutamiseks on vaja veel vähemalt kolm ja pool tuhat lisasündi aastas. Isegi kui viimase aasta sündimuse kasvutempo jätkuks, kuluks selleks vähemalt kümme aastat. Sündimuse senine dünaamika, vastav rahvusvaheline kogemus ning rahvastikuprognoosid, nii ÜRO kui USA rahvastikubüroo omad, ei jäta selleks mingit lootust. Prognoosi kohaselt jätkub sündimuse mõõdukas kasv veel 4-5 aastat (see on 80. aastate sündimuse tõusu järelkaja), millele järgneb 90. aastate sündimuse languse järelkajana uus sügav mõõn. Aastal 2050 on Eesti rahvastiku loomulik iive –0,9%. Võrdluseks: senine negatiivse iibe maksimum aastal 1994 oli –0,548% (USA rahvastikubüroo andmed). Rahvuse hävinguks pole aga vaja oodata viimase eestlase surma. Rein Taagepera hinnangul on meil veel vaid kümme, maksimaalselt kakskümmend aastat armuaega, kui rahvas ei suuda selle aja jooksul end hakata taastootma, sureb eesti rahvas välja.

Mil määral on see eesti poliitikute ja rahva teadvusse üldse jõudnud? Seni on seda nutust demograafilist olukorda kasutatud pigem poliitiliste jõudude omavahelises kemplemises. Keegi pole püüdnud neid protsesse vaadelda laiemas taustsüsteemis ning otsida nende tegelikke põhjusi. Et seda tehtud pole, näitab ehk kõige ilmekamalt kurioosum, et eelmine peaminister Juhan Parts seadis ametisse astudes enda ja valitsuse edukuse mõõdupuuks loomuliku iibe positiivseks muutmise oma valitsusaja jooksul, nägemata selle saavutamiseks aga ette mingeid meetmeid peale vanemahüvitise seaduse. Sellise poliitilise harakiri taga saab olla vaid täielik võhiklikkus ning demograafiliste protsesside mittetundmine. Asja teeb eriti pikantseks see, et Res Publica tuli poliitikasse rõhutatud pretensiooniga esindada haridus- ja teadusringkondi ning suunata riik teaduspõhisele arengule. Tuleb tõdeda, et paljud, kes pikalt räägivad teaduse olulisusest ja kasust, ei teadvusta isegi seda, et kõigepealt tähendab see vajadust enne tegutsemist mõelda. Oleks vanemahüvitise seadust ja koalitsioonikokkulepet koostanud poliitikud vaevunud kas või ühe päeva jooksul tutvuma olemasoleva rahvastikustatistikaga nii Eestis kui mujal maailmas, oleks nad taibanud, et demograafilist kriisi Eestis sellega ei lahenda ning oleksid ehk hakanud kahtlema, kas on kõige otstarbekam maksta igal aastal pool miljardit krooni selleks, et parimal juhul saada ühekordselt paar tuhat lisasündi.

Kas on võimalik uuesti saavutada püsivat rahvastiku taastootmist ning mida selleks tuleks teha? Kõigepealt on vaja mõista sündimuse muutuse põhjusi. Viimase 20 aasta jooksul on sündimus Eestis liikunud üpris keerulist trajektoori pidi: 1980ndate keskel oli sündimuse tõus, mille haripunktis sündis üle 25 000 lapse aastas, seejärel algas kiire langus. 1990. aastate keskpaiku langus aeglustus ja sündide arv stabiliseerus umbes 12-13 000 juures. 90ndate aastate lõpus algas arglik ja ebaühtlane kasv, mis päädis eelkirjeldatud hüppega praegusele umbes neljateist ja poole tuhande tasemele. Kuidas seda kõike seletada ning mida võib oodata edasi?

Alustame sellest, millest sündimus ei sõltu: nimelt sellest, milline erakond või nimeliselt kes on parajasti võimu juures. Mainida tasub seda vaid seetõttu, et just siit tavatsetakse põhjust või õigemini süüdlast otsida. 

Joonisel on toodud summaarse sündimuskordaja ehk ühe naise kohta tuleva keskmise laste arvu muutumine ajavahemikus 1984 – 2005 (Eesti Statistikaameti andmed). Rahva minimaalseks taastootmiseks (nulliive) vajalikku laste arvu ühe naise kohta (2,1) tähistab katkendlik rõhtjoon. Püstiste punktiirjoontega on joonisel ära märgitud valitsuste vahetumise ajad koos valitsusjuhtide nimedega. On ilmselge, et seostada sündimuse langust Savisaare või Laari valitsusajaga ei ole mingit alust, niisama hästi võiksime sündimuse eelneva tõusu Bruno Sauli teeneks lugeda. Sarnane sündimuse langus leidis aset kõigis endistes idaploki riikides.

Languse põhjus oli kõigis vastvabanenud riikides sama ning selle võib kokku võtta Vene TA etnoloogia ja antropoloogia instituudi juhtivteaduri V. I. Kozlovi sõnadega: “Sündimuse langus viimasel kümnendil on paljuski seletatav terava vastuoluga ammu oodatud ja lubatud elujärje paranemise ning selle reaalse halvenemise vahel.” (Venelaste väljasuremine: kriis või katastroof. – Venemaa Teaduste Akadeemia Teataja 1995, kd 65, nr 9, lk 771 – 777.) Nende paljuski ebareaalsete ootuste tekitajaks oli aga vabaduste ja võimaluste järsk avardumine Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel.

1990. aastate lõpuks oli Eestis see vapustus üle elatud ning algas demograafiline protsess, mida võib iseloomustada kui sündimuskäitumise siiret uuele, Lääne-Euroopa, täpsemini Põhjamaade mudelile. See protsess on selgesti jälgitav, kui vaadelda sündimust vanuserühmade kaupa.

(Algus lk 3.)

Kui 1997. aastani oli sündimuse peamiseks mõjutajaks eelmainitud sotsiaalmajanduslik šokk (sündimuse langus oli praktiliselt sama kõigis vanuserühmades), siis sündimuse edasine käik on rühmades erinev: üle 30aastastel algab sündimuse järsk tõus, vanuserühmas 25 – 29 on tõus ebakindal ja aeglane, 24aastastel ja nooremail jätkub langus aga endises tempos ning madalaim tase on alles aastal 2003. Seega leiab aset keskmise sünnitusea kasv, mis ongi iseloomulik Põhjamaade mudelile. Kui aastail 2000 – 2005 oli Eestis ja Lätis sündide arv suurim 25aastaste naiste rühmas, siis Põhjamaades (Rootsi, Taani, Soome) oli vastav vanus 30 aastat. Aastail 2045 – 2050 on need arvud prognoosi kohaselt aga vastavalt 29 ja 31 aastat. Sünnitajate keskmise vanuse kasvuga langeb aga paratamatult ka laste koguarv.

Ning sellega oleme jõudnud sündimuskäitumise viimase, globaalse tendentsi juurde. ÜRO rahvastikuprognoosi kohaselt sündimus kogu maailmas (v.a Euroopa) pidevalt langeb ning läheneb taastetasemele. Ka Euroopas läheneb see taastetasemele, ainult et negatiivse iibe poolt, s.t kasvades.

Samas tuleb aru anda, et see piirväärtus on puhthüpoteetiline, selle taga on pigem vajadus prognoosimisel mingi konkreetne arv aluseks võtta ja lootus inimkonna kainele mõistusele kui mingi ratsionaalne kaalutlus. USA rahvastikubüroo aastani 2050 ulatuvas prognoosis on selliseks ühtseks sündimuse tasemeks Euroopas aastal 2050 võetud 1,85, mis jääb palju alla taastetaset. Ka see on pigem soovunelm. Seni ei ole mingit selget märki selle kohta, et sündimus hakkaks tõusma. USA rahvastikubüroo 2004. a avaldatud ülevaate “Global Population Profile: 2002” kohaselt langeb globaalne sündimus alla taastetaset aastal 2042, sealt edasi toimub Maa rahvastiku kasv mõne aja veel n-ö inertsist, sest sünnitusikka jõudvate naiste arv umbes ühe inimpõlve jooksul veel kasvab. See ei kehti aga Euroopa kohta. Siin, vastupidi, toimub sünnitusealiste naiste arvu märgatav langus, mis on ka Euroopa rahvaarvu alanemise peamine tegur.

Euroopast alguse saanud sündimuse langus on osa globaalsest demograafilisest siirdeprotsessist, mille põhjusena tuuakse enamasti ära linnastumist, naiste tööhõive kasvu ja veel palju muud. Püüdes jälgida selle demograafilise siirde kulgu ajaloolise arengu kontekstis, näeme, kuidas tootmise, teaduse, tehnoloogia ning kultuuri areng on sammhaaval muutnud lapsesaamise seniseid majanduslikke, kultuurilisi ja isegi füsioloogilisi aluseid. Talupoegliku elukorralduse järkjärguline taandumine on muutnud lapsesaamise majanduslikus mõttes ebaotstarbekaks. Individualistliku, hedonistliku maailmavaate levikuga on lastest saanud vastumeelne koorem. Teaduslik-tehniline arengu tõttu on kontratseptiivid kõigile kättesaadavad, mistõttu lapsesaamist on lihtne vältida. Just see on arengumaades jälgitava sündimuse languse taga. Kokkuvõtlikult näib demograafiliste protsesside taga olevat üldinimlik soov võimalikult mõnusalt ja vähese vaevaga ära elada ning seda võimaldav teaduslik-tehniline progress. Kas meil on alust loota, et ses suhtes maailmas lähitulevikus midagi muutub?

On aeg mõista, et inimeste reproduktiivne käitumine on põhimõtteliselt ja pöördumatult muutunud. Kui seni toimus see üldjoontes samamoodi nagu kogu loomariigis selle tekkest peale – looduse poolt kaasa antud seksuaaltung, mille rahuldamise tagajärjel sünnivad järeltulijad, nii et lapsed on elamise loomulik ja vältimatu kaasnähtus –, siis nüüd see enam nii ei ole. Kaasajal on seks ja lapsed üksteisest lahutatud, lapsesaamiseks on vaja eraldi otsust, seks aga on ajaviite ja lõbutööstuse asi. Kuna laste kasvatamine nõuab teatud kulutusi ja enesepiiramist, eneseteostus on aga kuulutatud inimese primaarseks vajaduseks ja õiguseks, siis on järjest vähem inimesi, kes soovivad lapsi saada ja neid üles kasvatada.

Täpselt samaviisi tuli inimestel neoliitikumis ühel hetkel avastada, et senine toiduhankimise viis enam ei toimi. Kui seni olid toiduks kasutatud juurikad ja saakloomad lihtsalt olemas olnud, ehkki nende leidmiseks tuli vahel vaeva näha, siis ühel hetkel selgus, et ühiskonna ülalpidamiseks neid enam ei jätku. Väidetavalt kahanes inimeste arv enne mitu korda, enne kui inimesed taipasid: tuleb hakata toiduvilja ja saakloomi ise kasvatama, tuleb hakata päevast päeva palehigis rasket tööd tegema, selleks, et ellu jääda. Veelgi enam, selleks, et üles harida Tigrise-Eufrati või Niiluse džunglisood, tuli ühendada kõigi inimeste jõud, tuli rajada oma riik. Praegu oleme meie esimesi, kes välja surevad, kui me ei taipa või ei tunnista, et enam ei ole lapsed toimiva ühiskonna see komponent, mis on nagu maast leitud, mille saamiseks ei ole ühiskonnal ja riigil vaja mingit vaeva näha. Me jääme ellu ainult siis, kui tunnistame, et rahva taastootmine on kogu ühiskonna asi, mitte tema mõningate liikmete eraasi, sest meie ja maailma praegune kogemus näitab, et see viimane lihtsalt ei toimi.

See tähendab kannapööret kogu praeguses mõtteviisis. Kahjuks ei ole võimul olev koalitsioon selleks ilmselt valmis. “Ükski terve mõistusega, vastutustundlik täiskasvanud inimene ei mõtle lastesaamisest ja pere äramajandamisest kui kahest eri asjast, mis teineteisega ei seostu,” on öelnud praegune rahvastikuminister P.-E. Rummo (Põhjarannik 19. VI 2003). “…nende [laste] materiaalse heaolu määravad vaid vanemate teenimisvõimalused ja maksumäär,” lisab tema parteikaaslane J. Ligi (“Paremad uudised”, dets. 2002). “On ebainimlik ja totalitarismile omane, et meie oponendid tahavad naised jagada kahte kasti – need, kes toetuste toel sünnitavad, ja “töömesilased”, kes neid oma teenistuse kaudu teenindavad,” annab viimase hoobi Reformierakonna kauaaegne esimees Siim Kallas (11. XI 2003 riigikogus peetud kõne). See, et rahvuse ja riigi toimimiseks nii oluline ülesanne nagu rahvastiku taastootmine on jäetud täielikult üksikute vabatahtlikest entusiastide kanda, näib temale seega tunduvat eriti “inimliku” ja progressiivsena.

Kui aga veidigi järele mõelda, siis on sellise olukorra absurdsus ja ebaõiglus lihtsalt vapustav. See on samaväärne sellega, kui kõik politsei või sõjaväega seotud kulud, mured ja kohustused oleksid pandud vaid teatud elanike kihi õlule, ülejäänud aga vaid naudiksid sellest tulenevat kindlusetunnet. Tahaks küsida, mis ühiskond see on, kus seda, et homoseksuaalid ei saa oma kooselu nimetada abieluks, tajutakse taevanikisendava ülekohtuna, samas aga seda, et osa inimesi peab oma jõudude ja kuludega üksi ning sageli ülejäänud ühiskonna halvakspanu saatel kindlustama ühiskonna tulevase heaolu ja edasikestvuse, peavad kõik normaalseks. See teoorjuse kaasaegne analoog tuleb likvideerida. Kõik inimesed peavad võrdselt kandma lastekasvatamise kulusid, sõltumata sellest, kas neil endil on lapsi või ei. Kes ei taha kasvatada enda lapsi, peab kasvatama teiste omi. Kas tuleb selleks sisse viia lastetusmaks või on selleks muid teid, pole oluline. Oluline on, et tuleb saavutada olukord, kus lapse sünni korral perekonnaliikmete keskmine sissetulek ei langeks alla lasteta perekonna liikmete keskmist sissetulekut.

See töötaks vastu sündimuse languse majanduslikele põhjustele. Kuid raha ei määra veel kõik. Sündimuse languse taga on suures osas muutused väärtushoiakuis, seega kultuurilised tegurid. Emadust ei tajuta enam naiselikkuse lahutamatu osana, pigem takistusena ülimaks eesmärgiks kuulutatud eneseteostuse teel. Eneseteostus tähendab aga enamiku inimeste jaoks ametikarjääri, selle läbi saavutatud materiaalseid hüvesid ning võimalust elu nautida. See on teine eelarvamus, mis tuleks murda. Ehkki inimestele on igiomane püüd võimalikult lihtsalt ja kerge vaevaga ära elada, pakuvad lapsed palju sellist, mida miski muu ei asenda: võimalus tunda end taas noorena, jälgida uue inimese kujunemist ning tema kujundamisest osa võtta. Seetõttu, otse vastu reformistlikule ideoloogiale, ei ole lapsed midagi, mis vastandub naiste ja meeste eneseteostusele, vaid vastupidi – ilma lasteta ei saagi inimene end teostada, ta elu jääb mittetäisväärtuslikuks ja poolikuks. Valitsuse ja eriti rahvastikuministri poolt propageeritav seiskoht, nagu oleks naistele lastega kodusolek kaotsi läinud aeg ning valitsuse abi seisneb võimaluste otsimises, kuidas võimalikult kiiresti tööle tagasi pöörduda, töötab selle mõistmisele selgelt vastu ning on ka täiesti mõistetamatu. Kuidas saab üldse kujutleda, et lapse kasvatamine ning sellega seotud tunnetuse avardumine ei ole eneseteostus, päevast päeva korduv tuim paberite täitmine või kassaaparaadil klõbistamine aga näiteks on? Inimestele tuleb anda reaalne võimalus valida ja ise otsustada, millist tööd nad eelistavad: lastekasvatamise tööd või midagi muud.

Esimene samm väärtushoiakute muutmisel oleks seega kinnitada kõigile naistele, et laste kasvatamine on üks kõige väärtuslikumaid, arendavamaid ja ühiskonna poolt hinnatumaid töid üldse ja ühiskond käsitleb seda just nimelt ka tööna, mitte tööst kõrvalehoidmisena või ajutise mittetöötamisena. Praegu on aga nii, et eneseteostusena aktsepteeritakse küll aja surnukslöömist ja elunautimist, mitte aga laste kasvatamist. See on suures osas ka eesti ajakirjanduse teene.

Aasta pärast on järgmised riigikogu valimised, nende tulemus määrab riigi tegevuse järgmiseks neljaks aastaks. Kui eesti rahvas tahab kesta, saab järgmise valitsusperioodi peaülesandeks positiivse iibe taastamine, kõik muu on teisejärguline ja peab olema allutatud sellele peaülesandele. Eelseisev aasta on piisav aeg selleks, et erakonnad suudaksid oma vastavate ideede ja tegevuskavadega lagedale tulla, järgmised neli aastat kuluvad parimate lahenduste leidmiseks ja nende ellurakendamiseks, ainult siis on lootust, et sellele järgneva valitsusaja jooksul soovitud eesmärk ka saavutatakse. Alustada tuleb kohe. Meil ei ole aega istuda lootuses, et äkki prognoosid ei täitu, ning enne vaadata, mida teevad teised riigid, nagu soovitas Hommiku TVs meie rahvastikuminister. Teistel riikidel on veel aega oodata, Hiina võib endale pikka aega lubada sajandi teiseks pooleks prognoositud viiemiljonilist iga-aastast rahvastikukadu, meie aga pole ei suurriik ega isoleeritud saareriik nagu Island või Malta ning meie vaim on niigi nõder. Eesti on korra juba “hääletu alistumise” tagajärgi maitsta saanud, praegune mittemidagitegemine oleks selle kordamine ning  sellest eesti rahvas enam eluga välja ei tule.

Ärgem hääletagem erakondade poolt, kellel pole enne järgmisi valimisi esitada selget plaani demograafilise katastroofi vältimiseks, ning ärgem laskem end petta nii, nagu see antud juhul juhtus. Ei piisa sellest, kui öeldakse, et meil on head plaanid ja neist on kindlasti abi. Seda öeldi ka vanemahüvitise seaduse korral. Iibe tõstmiseks oli sellest väga vähe abi, kui üldse. Ei ole nii, et tulumaksu alandamine paar protsenti või astmelise tulumaksu sisseviimine lahendab kõik probleemid. Küsige selget põhjendust, miks peaks kavandatust oodatud tulu olema. Ning veel kord: standardsed lahendused on kõik juba järele proovitud ning kõik on ka ebaõnnestunud. Vaja on mittestandardseid lahendusi, uut lähenemist. Eesti on siin lihtsalt kohustatud, sunnitud olema esimene, sest meil on kõige kiirem. Ning neile, kes kardavad vastutust ja klammerduvad senistesse arusaamadesse: elava organismi jaoks – aga seda on ka rahvas – on ainult üks asi tõeliselt oluline – see on ellujäämine.